Mikroplastikübemed lagunevad UV-kiirte toimel veelgi väiksemateks, silmalegi nähtamatuteks nanoplastiosakesteks. Neist omakorda irdub keemilisi ühendeid, mida mikroorganismid suudavad lõpuni lagundada.
Nii kaob maailma meredest pidevalt suures koguses plasti, mida inimkond sinna, tõsi küll, veelgi suuremas koguses aina juurde ajab.
Selline pilt joonistub välja Hollandi teadlaste uurimistööst, kes on asjakohaseid katsetusi teinud tegelikult hoopis laboris.
Annalisa Delre, Helge Niemann ja nende kolleegid Texeli saarel ‘t Horntjes tegutsevast Madalmaade Kuninglikust Mereuuringute Instituudist panid suurde paaki merevee koostisega vett ja segasid sellesse väikesi plastitükke.
Saadud segu liigutasid nad ultraviolettlambi all, mis jäljendas Päikese kiirgust. Lagunevatest plastitükkidest hakkas eralduma gaasilisi aineid ja lahustuvaid ühendeid, mida teadlased analüüsisid.
