Viimasel ajal olen ma sattunud tragikoomilistesse olukordadesse, mis alguses ajavad nutma, siis aga homeeriliselt naerma, mil keegi teine mõtleb, otsustab ja tegutseb minu eest. Kui ühele absurdsele olukorrale järgneb teine, siis ei olegi muud teha kui kehitada õlgu ja mõelda lõpuks whatever... Ja nüüd kui mul ükski närv ka enam ei liigu, on kõik justnagu iseenesest tagasi paika hakanud loksuma. Kui sa lased energia vabaks, saab see hakata liikuma ja lahenema, sest universum tegutseb, kirjutab Kõiksuse Kanaldused.
Eks need olukorrad tekivad ikka seepärast, et ma kangesti tahan, kuidas kõik oleks minu tahtmise ja käe järgi ning elu peegeldab kohe vastu, kuidas keegi teine ka tahab, et kõik oleks tema tahtmise ja käe järgi. Ja kui mõlemad on kõvad tahtjad, siis tekivadki arusaamatused ja konfliktid. Näiteks kuller ei soovi minuga kontakteeruda, et kauba toomises kokkuleppele jõuda, vaid helistab ukse taga kella ja ühmab ebaviisakalt, et miks mind kodus pole, inimesed on ju alati õhtuti kodus, ja viib paki vihaga otse sorteerimiskeskusesse tagasi.
