Miskipärast on ikka nii, et tahetakse näha ja uskuda seda, mida näeb vaid silm, kuid ei kuule kõrv või unustatakse ära ka näilisus – see, et kõigel on ka oma “eesriie”.
Kadestatakse sõbra kooselu, mis on justkui nii ideaalne, samas mõtlemata sellele, et tugeva kooselu taga on väga palju künkaid ja kaikaid olnud, mis vajanud koostöös elukaaslasega ületamist, et muutuda ja muuta suhe nii kadestamisväärseks.
Kadestatakse naabrimehe autot, kuigi see on võibolla hoopis liisingu oma veel antud hetkel.
Mõeldakse, et mis temal viga, tal ju rikkad vanemad, kuigi tean ise konkreetseid näiteid, kus rikka lapsevanema laps ei näe sellest rikkusest mitte midagi, pigem näevad hoopis võõrad isehakanud omaksed.
Muidugi on ka selliseid olukordi, kus eesriiet ei olegi ja kõik ongi väga läbipaistvalt ideaalne, kuid selliseid olukordi ja suhteid, mis on ilma ühegi plekita on niivõrd vähe, et neid praktiliselt ei olegi.
Üldises enamuses on ikkagi väga tugeva kooselu ja inimeste taga väga palju kannatusi olnud, mis on voolinud inimesest mõistva, siira, empaatiliase ja taktitundelise isiku, kuigi on ka väga palju neid, kellest kannatused on voolinud vaid veel hullema inimese, kui inimene enne neid katsumusi oli. See tähendab vaid seda, et ego janu on olnud õppetundidest suurem ja põhimõtteliselt ei ole sellised inimesed õppust millestki võtnud. On hoopis muututud kurvakuju rüütliteks.
Alati, kui sa ihaldad midagi või kedagi, siis mõtle kõigepealt sellele, et kas Sina oleksid nõus seda maksma selle eest, mida on pidanud see teine inimene selle saavutamiseks tegema. Kas Sa tõesti oled nõus seda hinda maksma ja neid õppetunde enda elus taluma?
Kadedus on hinge vaenlane number üks ja parem on kui Sa seda tunnet ei peaks tundma. Ilmselt on vähesed inimesed mõelnud sellele, miks kadedus inimestele nii laastavat mõju avaldab ja mida see inimestega teeb.
Kujutage nüüd ette, kuidas teie ego arvates teie rumal sugulane võidab miljon eurot. Te saate sellest teada ja muutute eneselegi imelikul kombel täiesti teiseks inimeseks… enamus mõtlevad, et miks just tema selle raha pidi saama, mitte mina – ta ei oska sellega ju midagi teha. Või siis hakatakse kohe tagaselja siunama ja igasugu näotusi ja märkusi loopima ka raha võitjale otse näkku…
Miks on inimestel nii raske tunda siirast rõõmu, kui kellelgi veab ja hästi läheb, isegi kui see inimene teile ei meeldi? Kas te arvate siiralt, et te ise meeldite sellisena kõigile? Mida te ise suure võidurahaga teeksite? Mõelge, milliseks inimeseks see raha teid muudaks ja kas te ise seda iseend veel ära tunneksite?
Vot selle tõttu ei võidagi väga paljud inimesed suuri võite, sest nad ei tunneks pärast seda iseendki ära. Vahel ikka öeldakse, et anna inimesele võimu ja sa näed, kes ta tegelikult on. Anna inimesele raha ja sa näed, milline ta tegelikult on. Täpselt sama on ka armastusega ja kõige muuga. Kõik peaks olema inimeses tasakaalus, sest kui üks osa inimesest hakkab liigselt domineerima, siis juhtub hulle asju.
See on küll minu isiklik soovitus, kuid võibolla on see mõnele aines mõtlemiseks ja teisele jällegi kuulamiseks – ära kunagi ole kellegi peale kade, sest sa ei tea tegelikult, mis hinda on pidanud teine inimene selle eest maksma ja pole sugugi kindel, et ka sina oleksid nõus ja võimeline samasugust hinda maksma!
Autor: Kanela Kaiser
