OSHO: tulevik peaks olema suund, mitte sihtpunkt

Suunal ja sihtpunktil on väga peen erinevus, samalaadne nagu meele ja südame vahel, loogika ja armastuse vahel – või pigem proosa ja poeesia vahel. Sihtpunkt on lihtne ja selge asi; suund on väga intuitiivne. Sihtpunkt on miski, mis on sinust eemal, pigem objekt. Suund on sisetunne – mitte objekt, vaid subjektiivne tunne. Suunda võid tajuda, aga mitte teada. Sihtpunkti võid teada, aga mitte tajuda. Sihtpunkt on tulevikus. Kui oled kord otsustanud, hakkad oma elu sinnapoole tüürima.

Kuidas saad sa tuleviku üle otsustada? Kes sa oled, et otsustada tundmatu üle? Kuidas on võimalik tulevikku kindlaks määrata? Tulevik on veel tundmatu, tulevik on avatud võimalus. Kui sead omale sihtpunkti, pole su tulevik enam tulevik, sest see pole enam avatud. Nüüd oled valinud ühe variandi paljude seast – kui kõik võimalused olid avatud, oli tulevik avatud. Nüüd on teised võimalused hüljatud; ainult üks variant on valitud. See pole enam su tulevik, vaid minevik.

Kui valid sihtpunkti, hakkab minevik tuleviku üle otsustama. Su minevikukogemused, su minevikuteadmised otsustavad selle üle. Sa tapad tuleviku. Seejärel hakkad oma minevikku uuesti läbi elama – võib-olla pisut teisiti, natuke muudetud kujul, vastavalt sellele, kui mugav ja sobiv miski sinu jaoks on; see on üle värvitud, remonditud, aga ikkagi pärit minevikust. Niimoodi inimene kaotabki tulevikutee: pannes sihtpunkti paika, kaotab ta tulevikutee. Siis on ta surnud. Ta hakkab toimima mehaaniliselt.

Suund on midagi elusat, hetkelist. See ei tea tulevikust midagi, see ei tea minevikust midagi, aga tuksub, pulseerib, siin ja praegu. Ja sellest pulseerivast hetkest luuakse järgmine. Ilma mingi sinupoolse otsuseta, vaid seetõttu, et sa elad selles hetkes, elad nii täielikult ja armastad seda hetke nii väga, et sellest sünnib järgmine hetk. Hetkel on suund. Seda suunda sina ei anna, sina ei mõjuta seda; see on spontaanne. India baulid ütlevad sahaj manush, spontaanne inimene.

Sihtpunkti määrab mõistus, aga suund teenitakse ära elades. Sihtpunkt on loogiline: inimene tahab saada arstiks, tahab saada inseneriks, teadlaseks või poliitikuks; tahab saada rikkaks, kuulsaks – need on sihtmärgid. Suund? Inimene lihtsalt elab hetkes, usaldades täielikult elu otsuseid. Inimene elab hetkes nii totaalselt, et sellest totaalsusest sünnib värskus. Selles totaalsuses lahustub minevik ja hakkab kujunema tulevik. Aga sina ei anna sellele kuju, vaid sa oled selle kuju ära teeninud.

Suund on väga peen, õrn ja habras. Seetõttu eelistavad kõik sihtpunkte. Ühiskond püüab sulle sihtpunkti kätte anda. Vanemad, õpetajad, kultuur, religioon, valitsus: nad kõik püüavad anda sulle kindlaks määratud elumustrit. Nad ei taha, et sa oleks vaba, nad ei taha sind jätta üksi tundmatusse liikuma. Aga niimoodi tekitavad nad igavuse. Tulevikku ette teada on alati igav. Kui tead, et sinust saab see või teine, on juba igav.

Tulevik peaks olema suund, mitte sihtpunkt. See peaks olema rohkem nagu nirvaana. Tema definitsioon nirvaana kohta tähendab, et nirvaanas pole midagi, mida sa juba tead, selles pole midagi, mida oled varem kogenud, selles pole midagi su senisest olemusest – nirvaana on midagi täiesti uut, midagi sellist, mida sa ei mõista, sest sul pole selle mõistmiseks keelt, sul pole selle mõistmiseks kogemusi. Midagi absoluutselt uut – sellest pole võimalik rääkida. Nirvaana on suund. Eedeni aed ja paradiis, muhameedlus ja kristlus on sihtkohad, väga lihtsad ja selged.

Keskpärane mõistus nõuab selgeid eesmärke, sest on nii ebakindel – ta ei saa usaldada oma teadlikkust, ta ei saa usaldada elu. Keskpärane mõistus kardab avastusi väga, ja avastamine on elu suurim saladus. Olla valmis üllatuseks, olla alati valmis üllatuma tähendab, et inimene on süütu, püüab midagi avastada. Ja elu on selline, et sa muudkui avastad. Mida rohkem avastad, seda rohkem saad teada – et palju rohkem on avastamata. See on lõppematu protsess. Suund on lõppematu protsess. Pea meeles, et see on protsess, liikumine; sihtpunkt on surnud asi.

Sihtpunkt kuulub egole; suund kuulub elule, olemisele. Et liikuda suunamaailmas, läheb vaja tohutut usaldust, sest inimene liigub ebakindluses, pimeduses. Aga selles pimeduses on teatud põnevus. Ilma igasuguse kaardita, ilma teejuhita liigud sa tundmatusse. Iga samm on avastus, ja see pole vaid välismaailma avastamine. Samaaegselt avastad midagi ka iseendas. Avastades üha rohkem tundmatuid maailmu, avastad sa samal ajal ennast. Iga avastus on ka sisemine avastus. Mida rohkem sa tead, seda rohkem tead sa teadjast. Mida rohkem sa armastad, seda rohkem tead sa armastajast.

Mina ei anna teile sihtpunkti. Ma võin anda vaid suuna – suund on ärkvel, tuksleb elust ja tundmatusest, on alati üllatav, ennustamatu. Ma ei anna teile kaarti. Ma võin anda vaid avastamiskire. Jah, kaarti pole vaja; vaja on suurt kirge, suurt avastamiskirge. Seejärel jätan teid omapead. Seejärel peate üksi edasi minema. Liikuge tohutusse, lõpmatusse, ja õppige seda järk-järgult usaldama. Jätke end elu kätesse, sest elu on jumal.

Allikas: Osho „Usaldus“, kirjastus Pilgrim

Seotud

5 praktilist nippi

Liitu meie uudiskirjaga ja saa 5 praktilist nippi kuidas kiiresti enda meeleolu tõsta.