Loe katkendit Osho raamatust „Vaikus“, mis koosneb vestluselaadsetest loengutest, mille Osho pidas ühes meditatsioonilaagris. Osho annab nendes loengutes meile hindamatuid töövahendeid elu müsteeriumite uurimiseks. Vaimukaid ja elulähedasi mõistulugusid kasutades räägib ta eksistentsiga harmoonias ja täie intensiivsusega elamise väärtusest.
Kord ehitati üks tempel. Inimesed naaberküladest lõid vabatahtlikult selles töös kaasa. Organisaator käis naaberkülades ja palus inimestel ehitusplatsile tulla ja aidata.
Mõni tõi telliseid, teised alustasid nendega ehitust, mõni tõi kive, mõni tõi ehitussegu – nii et selle templi ehitusel said kõik kaasa lüüa. Kui üks inimene ehitab templit, siis võib sellest saada tema isiklik egotripp, tema ego tempel. Kuid selle küla elanikud olid väga mõistlikud. Kui inimesed tulevad kokku armastusest, siis võib nende armastus ise teha igast paigast templi. Isegi kaugetest küladest tuldi sellesse külla appi seda templit ehitama, seda ei ehitatud tellistest ja kividest mõne konkreetse inimese ego ümber. Töö oli juba alanud, kui ühel päeval tuli ehitusplatsile üks mees, kes jäi sinna vaikselt seisma, nähes välja väga masendunud. Ta ei töötanud, ta lihtsalt seisis seal vaikselt puu all. Paar ehitajat möödusid temast ja küsisid: „Sõber, kas sa ei ulatagi meile oma abistavat kätt? Kas sa ei tulegi meile appi?“
Mees vastas: „Ka mina tahaksin oma töise panuse anda, et ehitada jumalale templit. Ka mina soovin, et ma saaksin sellise rahulduse. Kuid mida saab tühja kõhuga mees teha? Olen näljane. Ja tühja kõhuga ei suuda ju keegi tööd teha.“
Nad said temast aru. Ehitajad viisid ta oma külasse ja pakkusid talle korraliku lõunasöögi. Hiljem tõid nad ta ehitusplatsile tagasi. Nad asusid taas templit ehitama, kuid mees läks endiselt puu alla seisma nagu hommikulgi. Mõni aeg hiljem märkasid ka ehitajad, et ta endiselt seisab seal õnnetult. Ta ei liigutanud ei telliseid ega kive. Taaskord läksid nad ta juurde ja küsisid: „Kas on mingi probleem? Miks sa meid ei aita?“
Ta vastas: „Ka mina tahaksin ehitada seda jumalikku templit. Kuid nii täis kõhuga ei ole võimalik ju ehitada.“ Hommikul oli tal kõht tühi ja ta ei saanud seetõttu töötada, nüüd oli tal kõht täis ja ta ei saanud teisi seetõttu aidata. Millal ta on siis valmis töötama?
Mõned inimesed ei ole suutelised alustama spirituaalset rännakut, sest nad on vaesed; mõned ei ole suutelised minema spirituaalsele rännakule, sest nad on rikkad. Mõned ei suuda sammugi selles suunas astuda, sest nende kõht on tühi. Mõned ütlevad, et nad ei saa rännakut alustada, sest nende kõht on täis. Ma olen kohanud inimesi väga paljudes erinevates olukordades ja jälginud, kuidas nad ütlevad, et asi on asjaoludes, mis takistavad neid midagi tegemast. Ma ei ole aga näinud ainsatki inimest, kes ütleks, et ta suudab midagi tänu asjaoludele!
Loomulikult on siin veel üks põhjus – tõeline põhjus ei ole asjaoludes. Me leiame alati mingi õigustuse, miks teatud asju mitte teha, me leiame alati loogilise seletuse ja siis oleme iseendaga rahujalal. Milline peaks olukord olema, et meis tärkaks armastus? Milline peaks olukord olema, et see võimaldaks meil mõnda aega vaikselt ja rahulikult olla?
Kui keegi tahab minna spirituaalsele rännakule, saab ta selle alati ette võtta, igas olukorras, igasugustes tingimustes.
Allikas: Osho „Vaikus“, kirjastus Pilgrim
