Kui mõistus kaob, kaovad ka mõtted. See pole nii, et sa jääd justkui arutuks – vastupidi, sa oled siis teadvel. Buddha kasutab terminit teadvelolek pidevalt. Kui mõistus kaob ja mõtted kaovad, siis oled sa teadvel. Sa teed midagi – liigud, töötad, sööd, magad –, aga oled alati teadvel. Mõistust pole kohal, aga teadvelolek on. Mis on teadvelolek? See on teadlikkus. See on täiuslik teadlikkus.
Kuidas näha seda, mis on? Seda pole olemas, sest küsides kuidas, sa moonutad seda. See, mis on, ei vaja meetodit, tehnikat, et seda näha – ainult vaikust, läbipaistvat rahulikkust, mõteteta olekut –, isegi mitte mõtet teatud meetodist. Pole strateegiat, sest kõik strateegiad moonutavad.
Tegelikult pole vaja selleks mõistust, et näha, mis on. Mõistus tähendab mõtteid. Ja kui eksisteerib mõtete vool, siis pole sa suuteline nägema, mis on, sest sa näed midagi muud. Sa näed seda, mida su mõtted lubavad sul näha.
Su mõtted hoiavad palju ära, mis võiks sinuni jõuda. Sa üllatud, kui kuuled, mida tänapäeva inimpsüühika uurijad on teada saanud: üheksakümnel kaheksal protsendil reaalsusest pole lubatudki su olemusse siseneda, mõistus lubab vaid kahte protsenti. Niisiis see, mida näed, on vaid kaks protsenti reaalsusest, ja kuna mõistus lubab siseneda vaid kahel protsendil reaalsusest ja tekitab sulle tunde, et see on tervik, siis elad võltsis maailmas. Sa arvad, et osa on tervik, ja elad sellele vastavalt – kogu su elu on võltsing.
Mõistus on kohtunik – see lubab vaid seda, mis talle sobib; mis teda toidab; mis teda tugevdab. See ei luba midagi, mis on selle vastu. Näiteks te kuulate mind – teie mõistus lubab vaid seda, mis aitab tugevdada teie seisukohti, teie ideoloogiat. Kui oled kristlane, kuuled üht asja; kui oled budist, kuuled midagi hoopis muud. Kui oled tulnud siia eelarvamustega või oled minu jutu vastu, siis kuuled teisi asju. Ma räägin üht ja sama, aga kristlane tõlgendab seda omal kombel ja budist omal kombel ja kommunist omal kombel. See, kes on tulnud kindla mõttega, et mul ei ole õigus, leiab üles kõik argumendid, mis toetavad tema eelarvamust. Iga eelarvamus püüab saada endale toetust. Niisiis, kui arvad, et selle nägemiseks, mis on, läheb vaja mingit metoodikat, siis oled juba alguses valel teel.
See, mis on, on juba olemas. Ole vaikselt, ilma igasuguse eelarvamuseta, ilma igasuguse ideoloogiata, ateist või teist, ilma igasuguse kontseptsioonita, ilma a priori’ta. Lihtsalt jää vastuvõtlikuks, avatuks nagu laps, kes midagi ei tea. Tegutse mitteteadmise seisundist lähtuvalt ja sa suudad näha, mis on.
Las ma kordan: tegutse mitteteadmise seisundist lähtuvalt. Kui tead, siis moonutad – teadmine on mõistus. Mitteteadmise seisund tähendab, et paned mõistuse kõrvale – nüüd pole su silmis tolmu, su peegel on puhas. See peegeldab! See peegeldab seda, mis on.
See on viis hakata reaalsusega kohtuma – ja see kohtumine purustab kõik kildudeks. See ei toeta su arvamusi selle kohta; see purustab kõik, mida oled alati õigeks pidanud. See üllatab sind. See näitab sulle, et oled siiani elanud unenäos; et oled siiani elanud oma projektsioonides; et sa pole lasknud reaalsusel end läbistada…. vastupidi, sa oled loonud maailma, kus sind ümbritsevad su enda mõtted. Sa oled elanud kapslis, millel pole aknaid. Niimoodi inimesed elavadki.
Katkend pärineb kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Osho raamatust „Teadvelolek tänapäeva maailmas“
