Kas ma pean ennast unustama, et oma ego kaotada?
Küsimus pole enda unustamises – vastupidi, küsimus on enda meeles pidamises. Mis on ego? Ego eksisteerib sellepärast, et sa oled ennast unustanud; sellepärast, et sa ei mäleta, kes sa oled. Ja väga raske on elada, kui sa ei tea, kes sa oled.
Kui sa ei tunne oma olemust, pead looma sellele võltsiaseaine. Mis on ego? Ego on võlts aseaine, mille oled enda olemusele loonud – see pole sa ise. Aga väga raske on ilma endata elada, peaaegu võimatu. Mingi ise on vajalik, kuidas sa muidu end koos hoiad? Sa hakkad muidu laiali lagunema. Isegi kui su kese on võlts, aitab see sind. Isegi võlts kese hoiab sind kuidagi koos. Sa oled ennast unustanud, seetõttu vajadki ego. Kui ennast meeles peaksid, poleks ego tarvis.
Sa küsid: “Kas ma pean ennast unustama, et oma ego kaotada?” Ego pole midagi reaalset, mille pead kaotama või mida saad kaotada – sul pole seda olemaski! See on mõte, vari… seda ei eksisteeri. See on nagu su nimi: kui sündisid, polnud sul nime. Siis hakkas keegi – su ema, su isa, perekond – sind nimepidi kutsuma. Sul peab olema nimi, mille järgi sind kutsuda, see on vajalik.
Küsija nimi on Eeva. See on tulnud esimesest nimest, mis kellelegi on kunagi antud. Eeva loodi seetõttu, et mees oli üksi, Aadam oli üksi, ja ta oli oma üksinduse tõttu suures masenduses… ta oli üksi terves eksistentsis, ta oli üksildane. Ta palus, et Jumal annaks talle kaaslase, ja Jumal lõi naise. Jumal küsis Aadamalt: “Kuidas sa teda nimetad? Mis nime sa talle annad?” Ja Aadam oli nii rõõmus, et nüüd oli tal vähemalt keegi, kellega sõber olla; keda armastada; kellega rääkida, suhelda; kellega tal oli selleks võimalus. Ta polnud enam üksi! Ta oli nii rõõmus ja ütles, et ta nimetab naise Eevaks, Haavvaks. “Miks?” küsis Jumal. Ja Aadam ütles: “Sest Eeva või Haavva tähendab elu – ta on minu elu. Ilma temata olin ma peaaegu surnud.” Aga kui Eeva loodi, polnud tal nime. Nimi anti talle, sest Aadamal oli seda vaja. Vahel pidi ta hüüdma: “Kus sa oled?” Vahel oli tal seda nime tarvis. Aga nimi on võlts asi, justkui silt.
Me anname inimestele nime, et teha nendega suhtlemine, nende poole pöördumine lihtsamaks. Aga nimed pole reaalsed! Sa pead need kõrvale heitma… ja kui sa need kõrvale heidad, ei heida sa tegelikult midagi kõrvale. Sa võid kõrvale heita nime Eeva ja sa ei heida midagi kõrvale. Lihtsalt üks mõte! Ja sa pole sellega enam seotud. Täpselt samasugune on su nimi teiste jaoks, et nad saaksid sind selle järgi kutsuda. Aga sul on vaja midagi, et iseenda poole pöörduda, ja see ongi ego – mina. Kui tahad midagi enda kohta öelda, on sul vaja sõna, ja see sõna on mina. Nimed on teiste jaoks, et nad saaksid sind kutsuda; ego on sulle endale, et saaksid enda poole pöörduda. See on samuti võlts, seda ei eksisteeri. Sul pole vaja seda kaotada. Sul on vaja lihtsalt mõista, miks see mina on muutunud nii tähtsaks; miks see on muutunud nii oluliseks, nii keskseks, nii põhiliseks.
Vari on muutunud nii põhiliseks – miks? Sest sa ei tunne oma tõelist mina. Kui Jeesus ütleb mina, siis ei mõtle ta sedasama mina. Kui ta ütleb: “Mina olen värav, mina olen tõde, mina olen tee,” siis tema mina ei tähenda ego. Kui Krišna ütleb Ardžunale: “Tule mu jalgade ette, järgne mulle,” siis tema mulle pole seesama nagu sinu mulle.
Buddha ütles oma õpilastele: “Ole enda valgus.” Suur kuningas Prasendžit läks tema juurde. Ja ta nägi, kuidas paljud sannyasin’id läksid Buddha juurde, kummardasid ja ütlesid: “Buddham sharnam gachchhami – ma lähen Buddha jalge ette. Sangham sharnam gachchhami – ma lähen budade kogukonna jalge ette. Dhammam sharnam gachchhami – ma lähen ülima seaduse jalge ette; ülima seaduse, mis toetab eksistentsi, mis on nagu niit ja muudab eksistentsi lillevanikuks.”
Prasendžit oli inimene, kes mõtles loogiliselt, ta oli hästi haritud. Ta oli pisut segaduses. Ta küsis Buddhalt: “Palun vabandust, härra, aga te ütlete inimestele: “Ole enda valgus.” Ja seejärel nad järgneva teile, nad puudutavad teie jalgu, ja te lasete sellel sündida. See pole loogiline, see on vastuoluline. Kui ütlete: “Ole enda valgus”, pole vajadust järgneda kellelegi teisele. Miks peaksid nad teie jalgu puudutama?”
Buddha naeris ja ütles: “Need pole minu jalad ja nad ei järgne mulle, sest minu sees pole kedagi, pole ego. Ma olen lihtsalt ettekääne. Nad järgnevad. Nad ei järgne mulle – see on lihtsalt järgnemine, mina olen lihtsalt ettekääne. Kuna nad ei suuda järgneda ilma ettekäändeta, luban ma neil ennast ettekäändena kasutada. Aga pole kedagi, kellele nad järgneksid.”
See on buda täpne tähendus: see, keda pole – ego mõttes see, keda pole. Aga kuna sellega on seotud kõrgeim ise, ülim ise, siis tema on ja sind pole. Ego on võlts mõte ja seda läheb vaja, kui päris mina ei tunta.
Sa ei pea ennast unustama, et ego kaotada. Tegelikult oled sa selle unustamisega saanud. Sul on tarvis ennast meeles pidada – mitte unustada, vaid meeles pidada. Sa pead muutuma teadlikumaks ja ärksamaks; sa pead üles ärkama. Sa pead nägema, kes sa oled; mitte see, nagu sulle on räägitud: et sa oled naine; et sa oled mees; et sa oled hindu, kristlane, valge või must – mitte see, nagu sulle on räägitud. Sa pead minema enda olemuse sisse kuni seesmise tuumani ja nägema, kes sa oled. Selle nägemise, selle meelespidamisega ego kaob. Kui tuleb valgus, siis pimedus kaob. Kui peetakse meeles tõelist mina, siis ebareaalset pole enam tarvis. Ja sul pole vaja sellest loobuda – sa lihtsalt ei leia seda.
Aga me elame egos ja on väga võimalik, et leiame sellele uusi toetuspunkte. Iga oma teoga me toidame seda; isegi nende tegude puhul, kus sa pole tegija, ütled, et teed seda ise. Inimesed ütlevad: “Ma hingan.” Mõtle, kui absurdne see on. Kui sina hingad, siis sa ei sure kunagi: surm tuleb ja seisab sinu ees ja sina muudkui hingad edasi. Sa ei pruugi surmale kuuletuda, sa võid öelda: “Ma ei lõpeta hingamist.” Sa ei hinga, hingamine pole sinu teha, pole sinu tegevus -see toimub. Sina ei saa hingata. Kui hingamine peatub, siis peatub. Kui järgmist hingetõmmet enam ei tule, ei saa sa midagi teha. Hingamine toimub, aga inimene on teinud sellest tegevuse või vähemalt arvab, et on. Sa ütled: “Ma armastan.” See on täielik mõttetus. Sa ei saa armastada, sa ei saa mitte armastada. Armastus toimub, seda ei tehta. Mida sa saad armastusega peale hakata? See kas toimub või ei toimu. Kui püüad seda teha, siis on see midagi võltsi ja pole üldse mingi armastus. Siis on see ainult näitlemine. Kui sul kästakse mõnda meest või naist armastada, siis mis sa teed? Sa teed tühje žeste: sa kallistad ja suudled ja teed kõiki õigeid liigutusi, aga üldse mitte armastusega. Kogu see asi on mehaaniline! Ja see toimub igal pool maailmas. Naine peab armastama oma meest, mees peab armastama oma naist – see on teatud kohustus, mis tuleb täita. Sellest saab etendus, näitlemine. See pole päris, seetõttu pole see rahuldust pakkuv, ei too rahulolu, rahuldust.
Ego on selles mõttes väga kaval: see muudkui leiab toetust, uusi jahimaid, millega end toita. Kui kukud läbi, süüdistad olukorda. Kui saavutad edu, siis oled sina see, kes selle saavutas. Kui kukud läbi, on see saatus; kui kukud läbi ühiskonnas, siis on ühiskond vastik. Kui kukud läbi, on inimesed kavalad, kavalad võistlejad. Aga kui saavutad edu, siis saavutad edu sina.
Üks hea sufi lugu: Mulla Nasruddin viis oma jüngrid laadale. Seal toimus igasuguseid asju. Ühes kohas tehti panuseid ja hakati siis märklaua pihta nooli laskma. Mulla kogus oma jüngrid kokku ja ütles: “Tulge, ma näitan teile midagi.” Nii õpetavad sufid oma jüngreid. Ta võttis vibu ja noole – kogunes suur rahvahulk: “Sufi õpetaja oma jüngritega – midagi toimub!” Inimesed vaatasid vaikides pealt. Suure aplombiga laskis mulla noole… ja see lendas väga lähedale, aga ei jõudnud märklauani. Rahvas naeris. Mulla ütles: “Jätke järele! Ärge olge rumalad.” Ta pöördus jüngrite poole ja ütles: “Vaadake, mis juhtub, kui elada alaväärsuskompleksiga. Nii tegutseb inimene, kes kannatab alaväärsuskompleksi all – ta ei taba kunagi märki, nool ei lenda kaugele. Ta ei tee seda kogu südamega.” Järgmine nool… See lendas lihtsalt liiga kaugele, jättes märklaua maha. See katse läks samuti luhta ja jälle hakkas rahvas naerma ja mulla ütles: “Olge vait! Te ei saa nendest saladustest aru.” Ta pöördus oma jüngrite poole ja ütles: “Vaadake, niimoodi teeb inimene, kes arvab, et on teistest üle. Ta ei saa kunagi märgile pihta. Ta jookseb nii kiiresti, et möödub eesmärgist ja ei peatu selle juures. Ta on liiga enesekindel. Ka tema on tasakaalust väljas.” Rahvas jäi vait: “Jah, see on õppetund.” Mulla proovis kolmandat korda… ja nool tabas täpselt märki. Nüüd oli rahvas vait ja ootas, mida mulla oma jüngritele õpetab. Mulla läks korraldaja juurde ja nõudis auhinnaraha. Too küsis: “Miks?” Mulla vastas: “See olen mina! Esimest korda kuulus nool inimesele, kellel on alaväärsuskompleks; teisel korral inimesele, kellel on üleväärsuskompleks, ja see on mulla Nasreddini nool. Kus raha on?”
Me teeme seda pidevalt. Igas olukorras – jälgi. Kui kukud läbi, on mängus jumal, saatus, ühiskond, olukord… sada põhjendust. Aga asi on selles, et sa lihtsalt ei taha võtta vastutust, sest see haavab ego. Ent kui saavutad edu, siis teed seda alati ise, mitte kunagi jumal, saatus, olukord, kavalad strateegiad jne – ei. Lihtsalt sa ise, sinu anne, sinu geniaalsus, sinu intelligentsus. Alati oled sina ise see, kes edu saavutab. Jälgi ego, ära toida teda. See sureb, kui sa seda ei toida. Kui lõpetad ta toitmise, sureb ta nälga.
Proua Cochrane seisis oma surnud mehe kirstu juures. Nende poeg seisis ta kõrval. Leinajad möödusid ükshaaval. “Ta ei tunne nüüd enam valu,” ütles proua Croy. “Millesse ta suri?” “Vaene mees,” ütles proua Cochrane. “Ta suri gonorröasse.” Üks teine naine vaatas surnut. “Nüüd pole tal enam midagi viga,” ütles ta. “Ta näol on õnnis naeratus. Millesse ta suri?” “Ta suri gonorröasse!” ütles lesk. Äkki tõmbas poeg ema kõrvale. “Ema,” ütles ta, “nii kole on isa kohta sellist asja öelda. Ta ei surnud gonorröasse – ta suri diarröasse!” “Ma tean,” ütles proua Cochrane, “aga ma pigem mõtleksin, et ta suri nagu üks tore mees, selle sita asemel, mis ta oli!”
Ego on pidevalt siin, igas olukorras. See ei jäta vahele ühtki võimalust end toita, tugevdada. Lõpeta ego toitmine – see on esimene asi. Ja teine asi on see, et muutu teadlikumaks. Kui kõnnid, siis kõnni teadlikult; kui kuulad, siis kuula täiesti teadlikult – mitte nagu unes, mitte mõnevõrra, mitte leigelt. Kui räägid, siis räägi teadlikult. Mida sa ka ei teeks, lase teadlikkusel kogu oma elule värvi anda. Ja aegamööda toob see teadlikkus sulle visiooni su tegelikust minast. Niisiis on see egole topeltrünnak. Esiteks, ära toida teda; teiseks, saa teadlikumaks. Nii kaob ego nälja tõttu ja ilmub ise, kui saad teadlikuks. Ja kui ego pilvi enam pole, tõuseb ise nagu päike. Sellel isel pole midagi tegemist su minaga. Ent see sõna on ikkagi kasutusel. Mina kasutan seda, Jeesus kasutab seda, Buddha kasutab seda – seda tuleb kasutada, aga nüüd on sellel täiesti teistsugune tähendus. Buddha, Krišna või Kristuse huulil on sellel täiesti teistsugune tähendus.
Kui olemine transformeerub, siis transformeerub kõik ning isegi keelel, mida räägib Buddha, on täiesti teistsugune tähendus. Ta sõnadel ei saa olla seesama tähendus. See on võimatu! Sest nüüd on saabunud uus valgus ja selles valguses saab kõik uueks. Sa elad pimeduses, sa komistad pimeduses, sa kobad pimeduses. Teadlik inimene elab valguses. Ta ei komista ega koperda kunagi. Ta liigub graatsiliselt, ta olemisel, elul, armastusel on täiesti teistsugune kvaliteet.
Tee kahte asja: esiteks, ära toida enam ego – mis liig, see liig; ja teiseks, saa teadlikumaks. See on kahekordne rünnak, mõlemalt poolt. See on alati edukas ja pole veel kunagi ebaõnnestunud.
Autor: Osho
Allikas: Osho: ära sunni asju tagant, lase elul lihtsalt kulgeda nii, nagu ta kulgeb
Alkeemia lugemisnurk. Osho: meditatsioon on teadlik mittetegemine
Alkeemia lugemisnurk. Osho: tõeline palverännak toimub sinus eneses
Alkeemia lugemisnurk. Vabasta oma meel ja keha hirmust lihtsate harjutustega
