Paljud inimesed ei kavatsegi reaalsusele otsa vaadata, sest reaalsus on ebakindel. Mina ei saa sinna midagi parata, sina ei saa sinna midagi parata – on, nagu on. Reaalsus on ebakindel; inimene ei tea kunagi, mis temaga järgmisel hetkel juhtub. Ma võin olla siin, aga ei pruugi siin olla; sina võid olla siin, aga ei pruugi siin olla. Järgmine hingetõmme võib tulla, aga võib ka mitte. Inimene, kes sind armastab, võib su homme lihtsalt unustada. Selline on elu. Niisiis oleme loonud illusioonid – me peidame end nende taha, et meil poleks vaja näha elu ebakindlust. Abielu on illusioon, armastus on reaalsus. Armastus on ebakindel. Keegi ei tea, kas see on homme olemas või mitte. See on nagu tuul: kui tuleb, siis tuleb, kui on läinud, siis on läinud. Sa ei saa seda sundida, valitseda, ette ennustada.
Aga mõistus kardab kangesti – kui homme naine mu maha jätab, mis ma siis teen? Kuidas ma üldse saan ilma temata elada? Sa oled muutunud temast nii sõltuvaks, sa ei suuda ilma temata hakkama saada, niisiis teed vastavaid korraldusi: sulged aknad, sulged uksed, paned kõik lukku, et ta ei saaks põgeneda. Selline ongi abielu: luua seaduslikud lukud, et teine ei saaks kergesti põgeneda. Sa võid politseile rääkida, sa võid kohtusse minna, sa võid naist ahistada, et ta tagasi tuleks. Aga kui sulged kõik uksed ja aknad, siis see naine pole enam see, kes ta oli taeva all, tähtede all; ta pole enam samasugune.
Lind, kes vabalt lendab, on hoopis teistsugune kui see, kes on puuris. Puurilind pole enam seesama lind, sest taevas pole enam seesama, pole enam sedasama vabadust. Ta on vangistuses, ta hing on tapetud. Ta vaid näib olevat elus – ta tiivad on kärbitud. Ainult tundub, et ta on elus, aga nüüd ta vaid vegeteerib. Ilma vabaduseta pole elu mingi elu. Aga üks asi on puuri juures hea: see annab tunde, et oled kindlustatud. Puurilinnul pole vaja toidu pärast muretseda; homme hommikul antakse talle süüa nagu tavaliselt. Ta ei pea muretsema vaenlaste ega kiskjate pärast, keegi ei ründa teda. Lind võib mõelda, et ta pole mitte puuris, vaid kaitstud. Ta võib mõelda, et raudvarvad pole mitte vaenlased, vaid sõbrad; ta võib neid armastama hakata. Isegi kui sa ühel päeval ta vabaks lased, ei pruugi see talle meeldida; ta võib vastu panna. Ta ei pruugi minna isegi siis, kui avad ukse. Ta ütleb: “Ma ei lähe kuskile. Miks peaksin ma oma kindlustundest loobuma?” Ta on unustanud vabaduse, rõõmu; nüüd tunneb ta vaid turvatunnet, mugavust. Abielu on puur, armastus on avatud taevas. Me oleme purustanud armastuse ja loonud abielust illusiooni. See on inetu. Kaks inimest, kes on koos armastuse pärast – see on üks asi, ja kaks inimest, kes on koos seaduse pärast – see on hoopis teine asi. Nende hinged pole enam koos, ainult nende kehad on koos. Nad ei saa põgeneda, sest põgenemine läheb palju maksma – ja on olemas lapsed ja pere ja kodused mugavused – nad otsustavad jääda orjaks. Nad otsustavad mitte elada, vaid lihtsalt eksisteerida.
Allikas: Alkeemia lugemisnurk | Iga kogemus on loodud sinu äratamise eesmärgil
Alkeemia lugemisnurk | Õpi väärtustama end sellisena, nagu sa oled
