Mis on õppimine?
Õppimine pole teadmine. Õppimist samastatakse liiga palju teadmistega – see on teadmiste vastand. Mida rohkem teadmisi inimesel on, seda vähem suudab ta õppida. Seetõttu on lapsed õppimisvõimelisemad kui täiskasvanud. Ja kui täiskasvanud tahavad samuti õppijateks jääda, siis peavad nad unustama, mida on õppinud. Mis tahes teadmised neil ka on, nad peavad need ära kustutama.
Kui kogute teadmisi, siis saab teie sisemine ruum minevikust liiga raskeks. Te kogute endasse liiga palju rämpsu. Õppimine toimub vaid siis, kui on olemas ruumi. Lapsel on olemas see ruum, süütus. Lapse ilu on selles, et ta toimib mitteteadmise seisundis. See on õppimise põhiline saladus: toimimine mitteteadmise seisundis. Jälgi, vaata, vaatle, aga ära kunagi järelda. Kui oled juba järeldusele jõudnud, siis õppimine peatub. Kui sa juba tead, mida on siis veel õppida?
Ära kunagi toimi vastavalt valmis vastusele, mille oled saanud pühakirjast, ülikoolist, õpetajatelt, vanematelt või isegi oma kogemusest. Kõik, mida oled teadnud, tuleb kõrvale heita õppimise nimel. Siis arened edasi, siis pole arengul lõppu. Siis jääb inimene lapselikuks, süütuks, on tulvil imetlust ja vaimustust kuni lõpuni. Isegi surres jätkab ta õppimist. Ta õpib elu, ta õpib surma. Ja inimene, kes on õppinud elu ja õppinud surma, ületab mõlemad; ta liigubtranstsendentsusesse. Õppimine on vastuvõtlikkus, õppimine on haavatavus. Õppimine on avatus, lõpmatuse avatus.
Inimene on sündinud seemnena. Ta on sündinud potentsiaalina, ta pole tegelikult sündinud. Ja see on eriline, väga eriline, sest kogu olemises on vaid inimene sündinud potentsiaalina; kõik teised loomad on tegelikult sündinud. Koer on sündinud koerana, ta jääb selleks kogu elu. Lõvi on sündinud lõvina. Inimene pole sündinud inimolendina, inimene on sündinud vaid seemnena: ta võib õitsele puhkeda ja võib ka mitte. Inimesel on tulevik, ühelgi teisel loomal pole tulevikku. Kõik loomad on sündinud instinktiivselt täiuslikena. Inimene on ainus ebatäiuslik loom – seepärast on võimalik areng, evolutsioon.
Haridus on sild potentsiaali ja realiseerumise vahel. Haridus aitab sul saada selleks, mis sa oled vaid seemne olekus. Ja seda ma siin teengi; see on hariduse koht. See, mida antakse tavalistes koolides ja kolledžites ja ülikoolides, pole haridus. See vaid valmistab sind ette, et saaksid hea töö, hea sissetuleku; see pole tõeline haridus. See ei anna sulle elu. Võib-olla annab see sulle parema elustandardi, ent parem elustandard ei tähenda paremat elu, need pole sünonüümid.
Nii-öelda haridus, mida teie maailm jagab, valmistab sind ette vaid leiva teenimiseks. Ka Jeesus ütleb: “Inimene ei ela ainult leivast.” Seda teevad teie ülikoolid – nad valmistavad teid ette paremini leiba teenima – kergemini, mugavamalt, vähema jõupingutuse, vähema vaevanägemisega. See on väga primitiivne haridus: see ei valmista teid ette eluks. Seetõttu ongi näha nii palju roboteid. Nad on ametnikena, jaamaülematena, maksuametnikena suurepärased. Nad on suurepärased, oskuslikud, aga kui vaatate neid sügavuti, siis pole nad midagi muud kui kerjused. Nad pole elu maitsnud. Nad ei tea, mida elu tähendab, mida armastus tähendab, mis on valgus. Nad pole kunagi teadnud midagi jumalikkusest, nad pole eksistentsist midagi maitsnud, nad ei tea, kuidas laulda ja tantsida ja pühitseda. Nad ei tunne elu grammatikat, nad on täiesti rumalad. Jah, nad teenivad – teenivad rohkem kui teised, on väga oskuslikud ja muudkui tõusevad mööda karjääriredelit üha kõrgemale ja kõrgemale – ent nad jäävad tühjaks, vaeseks.
Haridus peab andma sulle sisemise rikkuse. See pole selleks, et anda sulle informatsiooni, see on väga primitiivne arusaam haridusest. Ma nimetan seda primitiivseks, sest selle juured on hirmus, mõttes, et “kui ma pole hästi haritud, siis ei saa ma elus hakkama.” Ma nimetan seda primitiivseks, sest sügaval sisimas on see vägivaldne: see õpetab sind võistlema, muudab su ambitsioonikaks. See pole midagi muud kui vaid ettevalmistus kõri läbilõikamiseks selles võistlevas maailmas, kus kõik on kõigi vaenlased. Seetõttu on maailm muutunud hullumajaks. Armastust ei saa olla. Kuidas saaks olla armastust sellises vägivaldses, ambitsioonikas, võistlevas maailmas, kus kõik on kõigil kõri kallal? See on väga primitiivne, sest põhineb hirmul, et “kui ma pole hästi haritud, hästi kaitstud, hästi informeeritud, siis pole ma suuteline eluvõitluses ellu jääma.” Elu võetakse vaid võitlusena.
Minu ettekujutus haridusest on see, et elu ei tohiks võtta võitlusena ellujäämise eest, elu peaks võtma kui pühitsust. Elu ei tohiks olla vaid võistlus, vaid peaks olema ka rõõm. Laul ja tants ja poeesia ja muusika ja maalimine, ja kõik see on maailmas kättesaadav… haridus peaks sind ette valmistama sellega ühel lainel olema, koos puude, lindude, taeva, päikese ja kuuga. Ja haridus peaks sind ette valmistama olema sa ise. Praegu õpetab see sind imitaatoriks; see õpetab, kuidas olla nagu kõik teised. See on ebaharidus. Õige haridus õpetab, kuidas olla sina ise, ehtne sina. Sa oled unikaalne. Pole olemas kedagi sellist nagu sina, pole kunagi olnud, ei saa kunagi olema. See on suur au, et eksistents on sind küllastanud. See on sinu hiilgus, sa oled unikaalne. Ära muutu imiteerijaks, ärgu saagu sinust koopia. Aga seda teie nii-öelda haridus just teebki: valmistab koopiaid, mis hävitavad su algupärase näo.
Sõnal “haridus” on kaks tähendust, ja mõlemad on kaunid. Üks tähendus on väga hästi tuntud, ehkki seda ei praktiseerita; see tähendab sinust millegi välja valamist. “Haridus” tähendab seda, et sinust valatakse välja see, mis seal on, tehakse su potentsiaal tegelikuks, nagu ammutad allikast vett. Aga seda ei kasutata. Vastupidi, sinusse valatakse, mitte ei valata sinust välja. Geograafiat ja ajalugu ja loodusteadusi ja matemaatikat muudkui valatakse sulle sisse. Sa muutud papagoiks. Sind kasutatakse nagu arvutit, samamoodi kui sina toidad arvutit, toidetakse sind.
Haridusasutused on kohad, kus sulle asju pähe tuubitakse. Tõeline haridus oleks tuua välja see, mis sinus peidus on – mille olemine on pannud sinusse nagu aarde -, seda avastada, seda välja tuua, panna sind särama. Selle sõna teine tähendus, mis on isegi veel sügavam: “haridus” tuleb sõnast educare¸ see tähendab viimist pimedusest valguse kätte. Tohutult suur tähendus: viia sind pimedusest valguse kätte. Inimene elab pimeduses, alateadvuses – ja on võimeline valgusega täituma. Leek on olemas, see tuleb lõkkele puhuda. Teadvelolek on olemas, aga see tuleb äratada. Sulle on kõik antud, sa oled selle kaasa toonud, aga mõte, et oled saanud inimeseks lihtsalt seetõttu, et sul on inimkeha – see mõte on vale ja on olnud tohutu õnnetuste põhjustaja kaua aega. Inimene on sündinud võimalusena. Ja väga vähesed inimesed jõuavad selleni: Jeesus, Buddha, Mohammed, Bahaudin. Väga vähesed inimesed muutuvad tõelisteks inimesteks – kui nad on tulvil valgust ja pimedust enam pole, kui su hinges pole enam alateadvust, kui kõik on valgus, kui on vaid teadlikkus. Siis on elu õnnistuseks. Haridus peab tooma su pimedusest valguse kätte.
Allikas: OSHO “Raamat lastest. Noorte sisemise vabaduse ja intelligentsuse arendamine”, kirjastus Pilgrim
