Kui me ei integreeri end hingega, kui me ei saavuta eluga ühtsust, ei suuda me elu vaimu ja elu hinge mõista. Elu vaim on jumalikkus, see on tõde. Pole ainsatki muud viisi elu tunda, kui sellega üheks saada. Kui me seda ei tea, kuidas suudame siis tõeliselt elada? Seepärast kardamegi nii väga surma. Kui keegi saab kord elu maitset tunda, siis surm on kadunud. Tema jaoks ei ole enam üldse mingit surma. Surmahirm näitab, et me ei tea seda, mis elu on.
Me ei mõista elu, sest me pole sellega mitte kunagi üheks saanud, pole sellele kordagi lähedale jõudnud, pole sellega kordagi harmoniseerunud. Kuidas me küll kaotasime ära oma kooskõla eluga? Kuidas me küll hävitasime selle muusika?Kuidas on selline sügav eraldatus meie ja elu vahel sündinud?
