Me ei mõista elu, sest me pole sellega mitte kunagi üheks saanud, pole sellele kordagi lähedale jõudnud, pole sellega kordagi harmoniseerunud. Kuidas me küll kaotasime ära oma kooskõla eluga? Kuidas me küll hävitasime selle muusika?
Kuidas on selline sügav eraldatus meie ja elu vahel sündinud? Kui suudame seda mõista, siis on võimalus, et me saame sellest eraldatusest lahti.
Eraldatus tekkis, sest need, kes elu kuritarvitasid, sest need, kes olid elu vastu, seletasid asju väga valesti. Nad ütlesid, et elu on väärtusetu, et elu on viletsus, et on parem selle eest ära joosta. Nad ütlesid, et meil tuleks elu eest ära joosta. Juba ammustel aegadel kuritarvitasid õpetajad elu, mõistsid elu hukka. Seesama õpetus on loonud inimese ja elu vahel lõhestatuse ning eraldatuse. Kuidas suudaksime leida viisi, et ühineda eluga, mida on kuritarvitatud, millele on vastu seistud, mida on leitud olevat mõttetu ja absurdse?
Elu on hukka mõistetud kõikvõimalikul moel. Keha on põlatud – ning keha on elu väljendus. Maailma on hukka mõistetud – ja maailm on eksistentsi väljendus. Mateeriat on hukka mõistetud – ja mateeria on vaimu väljendus. Kõike nähtavat on hukka mõistetud ja nähtamatut ülistatud. Räägitake ainult nähtamatust ja näha saab ainult nähtavat. Räägitakse ainult vormitust ja ainult vormi saab käega katsuda. Väljendus, vorm, see, mida me näeme, on põlu all. Ilmselgelt on meile alles jäänud vaid arutelu vormituse teemal.
Jätke meelde, te saate vormitut tunda vaid siis, kui teate, mis on vorm. Te saate tunda mittemateeriat ainult siis, kui tunnete mateeriat. Te saate luua ühenduse hingega ainult siis, kui tunnete oma keha. See, kes vastandub nähtavale, saeb tegelikult lühemaks seda redelit, mis viib teda nähtamatu juurde, mis on tema jaoks täiesti tundmatu. Kuid nähtavat – vormi, elu, ainet, keha ja maailma – on ilma igasuguse mõõdutundeta põlastatud.
Kui vaid elu nii palju ülistataks! Kui vaid kõik need inimesed laulaksid laule elu õndsusest. Kui vaid kõik need suud, kõik need kõned, väljendaksid au ja väärikust, elu hiilgust. Siis oleks planeet Maa täna hoopis teistsugune paik.
Täna oleks elu täis õndsust, elu ise oleks nagu muusika. Kuid siiamaani on inimkonna õpetajad elu põlastanud, nad on sellele vastu seisnud. On arusaadav, et seesama vastuseis, see fundamentaalne elu kuritarvitamine, see põlastamine, on loonud meie ja elu vahele müüri.
Katkend pärineb kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Osho raamatust „Vaikus. Sinu olemise sõnum“.
