Elul pole iseendast mingit mõtet ega tähendust. Elu on võimalus tähenduse loomiseks
Seda tähendust ei pea avastama, selle peab looma. Te leiate elumõtte vaid siis, kui te ise selle loote. See pole peidus kuskil põõsa taga, et võiksite otsima minna ja mõne aja pärast leida. See pole nagu kivike, mille te maast üles korjate. See on luuletus, mis tuleb alles kirjutada, laul, mida hakatakse laulma, tants, mida saab veel tantsida.
Tähendus pole kivike, vaid tants. Tähendus on muusika. Te leiate selle ainult siis, kui te ise selle loote. Pidage seda meeles.
Miljonid inimesed elavad mõttetut elu ainult selle ülimalt lolli kujutluse pärast, et elu mõtet tuleb otsida. Nagu ta oleks juba kuskil olemas, vaja ainult kardin eest tõmmata ja ennäe, siin see mõte ongi. See ei ole nii.
Pidage meeles: Buddha leiab tähenduse sellepärast, et ta selle loob. Mina leidsin tähenduse sellepärast, et ma selle ise lõin. Jumal pole asi, vaid looming. Ja ainult need, kes loovad, leiavad. Ning see on hea, et tähendus pole lihtsalt kuskil peidus, muidu oleks keegi selle juba üles leidnud – ja siis poleks enam ühelgi teisel vaja seda avastada.
Kas saate aru religioosse tähenduse ja teadusliku tähenduse erinevusest?
Albert Einstein avastas relatiivsusteooria; kas teie peaksite seda ikka ja jälle uuesti avastama? Oleks täiesti tobe hakata seda ikka ja jälle avastama. Mis mõte sel on? Üks mees juba avastas selle, kaardistas ja jättis teile kaardi. Temal võis selleks küll kuluda aastaid, kuid teil kulub sellest arusaamiseks vaid mõni tund. Te võite minna ülikooli ja õppida.
Ka Buddha avastas midagi ja Zarathustra avastas midagi, kuid nende avastused polnud nagu Albert Einsteini avastus. See pole nii, et te saaksite järgida Zarathustrat ja tema kaarti ja siis leiategi elu mõtte – nii ei leia te seda kunagi. Te peate ise saama Zarathustraks. Selles ongi erinevus.
Selleks, et relatiivsusteooriast aru saada, ei pea teist saama Albert Einstein, oh ei. Te peate olema lihtsalt keskmiselt intelligentne, sellest piisab. Kui te ei ole vaimselt alaarenenud, saate sellest aru.
Kuid selleks, et aru saada Zarathustra mõttest, peate te saama Zarathustraks – vähemast ei piisa. Te peate ta uuesti looma. Iga inimene peab uuesti looma Jumala, tähenduse ja tõe; igaüks jäägu rasedaks ja tundku sünnitusvalusid. Igaüks kandku teda oma üsas, toitku teda omaenda verega, ja alles siis jõutakse avastuseni.
Kui te ei näe elus mingit mõtet, ootate te ilmselt passiivselt, et mõte tuleks teie juurde… Aga ta ei tule kunagi. See oli endiste religioonide põhimõte, et tähendus on juba olemas. Aga ei ole! Tähenduse loomiseks on olemas vabadus ja ka energia. Põld on olemas, tuleb vaid külvata seemned ja koristada saak. Kõik on olemas – ainult tähendus tuleb luua. Seepärast ongi tähenduse loomine nii suur rõõm, seiklus ja ekstaas.
Religioon peaks ennekõike olema loov
Seni on religioon olnud väga passiivne, peaaegu võimetu. Keegi ei oota religioosselt inimeselt loovust. Temalt oodatakse vaid seda, et ta paastuks, istuks koopas, tõuseks hommikul vara, laulaks mantraid… ja muid taolisi lollusi. Ning sellega ollakse täiesti rahul! Mida ta õigupoolest teeb? Teda kiidetakse selle eest, et ta pikalt paastub. Võib-olla on ta massohist, võib-olla naudib ta enesepiinamist? Ta istub paljalt külma käes ja temast peetakse lugu.
Aga mis mõte sel on, mis kasu sellest on? Kõik maailma loomad on alasti krõbeda külma käes – aga sellepärast pole nad veel pühakud. Või kui ilm on kuum ja ta istub kõrvetava päikse käes, peetakse temast sellepärast lugu. Öeldakse: „Vaadake, siin istub suur askeet!” Kuid mida ta õigupoolest teeb? Mida on ta maailmale juurde andnud? Millist ilu on ta maailma toonud? On ta maailma õige pisutki muutnud? On ta seda teinud pisutki magusamaks, lõhnavamaks? Ei, seda ei küsi tema käest keegi.
Mina aga ütlen teile: just seda peategi te küsima. Kiitke inimest, kes on loonud laulu. Kiitke inimest, kes on loonud ilusa skulptuuri. Kiitke inimest, kes mängib väga ilusasti flööti. Nüüdsest peale võiks religioon olla selline. Kiitke inimest, kes on hea armastaja – armastus on religioon. Kiitke inimest, sest tema läbi muutub maailm kaunimaks.
Unustage kõik need rumalad asjad nagu paastumine, koopas istumine end piinates ja naeltest voodile heitmine. Kiitke inimest, kes on istutanud roose; maailm on tema tõttu värvilisem. Ja siis leiate te tähenduse. Tähendus tuleneb loovusest. Religioon peab muutuma poeetilisemaks, esteetilisemaks.
Ja veel üks asi: mõnikord juhtub nii, et hakkate otsima tähendust, lähtudes varem tehtud järeldusest. Otsite tähendust järelduse põhjal – olles eelnevalt otsustanud, milline see võiks olla või peaks olema – ja siis te ei leiagi seda.
Otsing peab olema puhas
Mida ma silmas pean, öeldes, et otsing peab olema puhas? Talle ei või eelneda mingeid järeldusi. Ta ei või olla aprioorne. Millist tähendust te otsite? Kui olete ette ära otsustanud, et otsite teatud tähendust, siis ei leia te seda – sest teie otsing oli algusest peale reostatud, ta polnud puhas. Te tegite otsuse juba ette ära.
Näiteks, kui keegi tuleb minu aeda ja arvab, et ainult siis on mu aed ilus, kui ta sealt teemandi leiab… Aga ta ei leia teemanti ja arvab, et see aed on mõttetu. Aga aias on ometi nii palju ilusaid lilli, laulvaid linde ja nii palju värve; tuul puhub mändide vahel ja sammal katab kivisid. Kuid ta ei näe sel mitte mingit tähendust, sest tal on kindel mõte – ta peab leidma teemandi, Kohinoori, alles siis on sel aial tähendus. Ta ei näe tähendust oma kinnismõtte pärast.
Olgu sinu otsing puhas. Ära lähtu mingist kinnisideest, mine otsima alasti, mine avatult ja tühjalt. Ja siis ei leia sa mitte ainult ühe tähenduse, sa leiad tuhat ja üks tähendust. Siis muutuvad kõik asjad tähendusrikkaks. Lihtsalt üks värviline kivike, mis särab päikesekiire käes… või kastepiisk, mis loob väikese vikerkaare enese ümber… või väike lilleke, mis tantsib tuules… Millist tähendust te otsite?
Ärge alustage järeldusest, muidu läheb kõik algusest peale viltu. Minge otsima, ilma et oleksite teinud ühtegi järeldust! Just seda ma silmas peangi, korrates ikka ja jälle, et kui tahate leida tõde, minge otsima ilma õpitud tarkuseta. Tark inimene ei leia seda kunagi, tema tarkus on talle tõkkeks.
Goldstein polnud kunagi käinud korralikus teatris. Tema lapsed otsustasid kinkida talle sünnipäevaks teatripileti.
Järgmisel päeval tulid lapsed talle külla ja tahtsid kangesti teada, mis ta etendusest arvas. “Ahh,” vastas tema, “see oli üks suur jama. Kui naine oli nõus, polnud mees nõus. Kui mees oli nõus, polnud naine nõus. Ja siis, kui nad mõlemad olid nõus, langes eesriie!”
Kui teil on kinnisidee, siis ajate taga ainult seda, ja muud ei midagi… Ja oma vaimse piiratuse pärast jätate kasutamata kõik teised võimalused. Tähenduse peab looma. Ja tähendust peab otsima ilma järeldusteta. Kui te suudate loobuda oma õpitud tarkusest, muutub elu järsku värvilisemaks – elu muutub psühhedeelseks. Kuid te kannate pidevalt kaasas oma pühakirju, raamatuid, teooriaid, doktriine, filosoofiaid… olete nende sekka ära eksinud. Kõik on segamini nagu pudru ja kapsad, ja te ei suuda isegi meenutada, mis on mis.
Teie vaimus valitseb segadus
Tehke ta korda! Tehke ta tühjaks! Tühi vaim on parim vaim. Ja need kes teile räägivad, et tühi vaim on saatana töökoda, on ise saatana saadikud. Tühi vaim on Jumalale lähemal kui miski muu. Tühi vaim ei ole saatana töökoda. Saatan ei saa hakkama ilma mõteteta. Tühjusega ei oska saatan midagi peale hakata.
Sinu peas on nii palju mõtteid, kõik läbisegi; miski ei tundu selge; sa oled õppinud nii palju asju erinevatest allikatest – sinu vaim on ju monstrum! Ja sa üritad kõike meeles pidada, sest sulle on öeldud: “Pea meeles!” Ja muidugi on seda kõike nii rõhuvalt palju, et sa ei suuda kõike meenutada. Oled paljud asjad ära unustanud ja paljut ise ette kujutanud ja juurde lisanud.
Ükskord sattus üks inglane Ameerikasse. Ta läks banketile ja kuulis, kuidas tseremooniameister ütles sellise toosti: “Teen ettepaneku juua selle hetke terviseks, mis oli kõige õnnelikum minu elus – hetke, mille veetsin ühe teise mehe naise käte vahel! Naine, kellest kõnelen, oli minu ema.”
“Pagan võtaks, see on ju suurepärane,” mõtles inglane. “Jätan selle toosti meelde ja proovin koju jõudes ise järele.”
Mõni nädal hiljem jõudis ta Inglismaale tagasi ja võttis osa pidulikust lõunasöögist kirikus, kus tal paluti öelda toost. Tema hääl kõmises üle rahvarikka saali: “Teen ettepaneku juua selle hetke terviseks, mis oli kõige õnnelikum minu elus – hetke, mille veetsin ühe teise mehe naise käte vahel…”
Pärast pikka pausi muutus rahvas rahutuks. Kõnelejale heideti hukkamõistvaid pilke. Kõrval istunud sõber sosistas talle: “Seleta kähku, mis sa õieti öelda tahtsid.”
“Pagan võtaks,” pahvatas nüüd kõneleja. “Vabandage mind! Unustasin kaunitari nime ära.”
Eks ta ole, juhtub vahel. Küllap mäletate: “Juba Platon ütles.” Küllap mäletate sedagi: “Juba Laozi ütles”. Ja küllap mäletate, mida ütles Jeesus ja mida ütles Muhamed… Te mäletate paljusid asju, aga nad kõik on segamini läinud, ja te ise ei olegi mitte midagi öelnud. Aga kui te ise midagi ei ütle, ei taipa te sõnade tähendust.
Loobuge õpitud tarkusest ja saage loovamaks
Pidage meeles, teadmisi kogutakse – nende jaoks pole tarvis olla loov; tuleb olla vaid vastuvõtlik. Ja selliseks ongi inimene muutunud: ta on jäänud pealtvaataja rolli. Ta loeb ajalehti, ta loeb piiblit ja koraani ja Bhagavadgītāt. Ta läheb kinno, istub seal ja vaatab filmi; ta läheb jalgpallimatšile või istub teleka ees, kuulab raadiot… ja nii edasi ja nii edasi. Kakskümmend neli tundi päevas veedab ta mingisuguses loiduses, lihtsalt pealtvaatajana. Teised teevad midagi, aga tema vaatab pealt.
Kui vaatate ainult pealt, ei leia te kunagi tähendust
Võite näha tuhande ja ühe armastaja armatsemist, aga te ei saa teada, mis on armastus – pealtvaataja ei koge orgasmi eneseunustust. Te peate osa võtma – tähendust saab mõista vaid ise osaledes. Võtke elust osa! Võtke osa nii sügavalt, nii täielikult kui võimalik. Pange kõik selle nimel kaalule. Kui tahate teada, mis on tants, ärge minge tantsijat vaatama – õppige tantsima, hakake tantsijaks. Kui tahate midagi teada saada, osalege! See on tõeline, õige tee, see on ehtne tee asjade tundmaõppimiseks. Siis muutubki teie elu tõeliselt tähenduslikuks – mitte ainult ühemõõtmeliselt, vaid mitmemõõtmeliselt tähenduslikuks.
Elul on mõte vaid siis, kui ta on mitmemõõtmeline
Ärge kunagi muutke oma elu ühemõõtmeliseks. Seegi tekitab probleeme. Kellestki saab insener, ja ta arvab, et sellega kõik piirdubki, ta samastab end oma ametiga. Ning kogu oma ülejäänud elu on ta vaid insener… kuigi on olemas miljoneid teisi asju, mida teha, liigub tema vaid ühte rada pidi. Tal hakkab igav, tal on kõrini. Ta on väsinud ja tüdinud, lohistab end vaevaliselt edasi ja ootab ainult surma. Mis mõtet saab sel olla?
Huvitu erinevatest valdkondadest. Ära ole pidevalt ärimees; mängi vahel ka. Ära ole ainult arst või insener, koolidirektor või professor – ole nii erinev inimene kui võimalik! Mängi kaarte või viiulit, laula, harrasta fotograafiat või luuleta… Leia elus nii palju erinevaid asju kui võimalik, siis on su elu rikas. Ja tähendus on rikkuse kõrvalsaadus.
Olen kuulnud väga tähendusrikast lugu Sokratesest.
Kui Sokrates elu lõpul vangis istus ja surma ootas, painas teda üks unenägu, kus talle kogu aeg peale käidi: “Sokrates, tee muusikat!”
Vana mees tundis küll, et oli teeninud kunsti terve elu – ta oli teinud seda filosofeerimisega. Kuid nüüd, kus salapärane hääl teda takka sundis, muutis ta oma mõistujutud salmideks, kirjutas hümni Apollonile ja mängis flööti.
Surma palge ees käisid muusika ja filosoofia lühikest aega käsikäes ja Sokrates oli õnnelikum kui kunagi varem.
Ta polnud kunagi varem flööti mänginud. Aga miski tema sees käis talle peale: “Sokrates, tee muusikat!” Surma palge ees! See oli nii naeruväärne. Ta polnud kunagi pilli mänginud, ta polnud kunagi muusikat loonud. Osa tema olemusest oli olnud alla surutud – jah, isegi selline mees nagu Sokrates oli jäänud ühemõõtmeliseks. Ja see osa temast, mida ta oli eitanud, käis nüüd talle peale: “Aitab loogikast – pisut muusikat oleks mõnus, see tooks tasakaalu. Aitab väidetest – mängi parem flööti.” Ja see hääl oli nii visa, et ta andiski järele.
Tema õpilased olid ilmselt hämmeldunud: “Kas ta on hulluks läinud? Sokrates mängib flööti?” Kuid minu jaoks on see väga tähendusrikas. Ilmselt polnud tema muusika eriti võimas, ta polnud ju varem mänginud. Küllap oli see amatöörne, isegi lapselik – kuid see rahuldas temas midagi, ehitas ühe silla. Ta polnud enam ühekülgne. Võib-olla oli ta esimest korda elus spontaanne. Esimest korda oli ta teinud midagi, millele ta ei leidnud põhjust. Muidu oli ta ratsionaalne mees.
Hiljuti lugesin lugu suurest hassiidi müstikust, Baal Shem Tovist.
Oli juudi püha. Hassiidid olid kogunenud oma vaimse õpetaja juurde, et palvetada, kõnelda ja mediteerida – Indias nimetatakse sellist kogunemist satsang. Üks mees oli tulnud koos oma alaarenenud pojaga. Ta oli pisut mures, et poeg võiks teha midagi sobimatut, nii et ta hoidis lapsel silma peal. Kui palved olid öeldud, küsis väike poiss isalt: “Mul on vilepill kaasas – kas tohib seda mängida?”
Isa vastas: “Kohe kindlasti mitte – kus su vilepill on?” Ta kartis, et poiss teda ei kuula. Poeg näitas isale, millises taskus on vilepill, ja isa hoidis taskul kogu aeg silma peal. Siis hakati tantsima, isa tantsis samuti ja unustas poja vilepilli ära. Hassiididele meeldis tantsida ja nad olid rõõmsad inimesed – judaismi koorekiht, judaismi olemus oli nendega, nende hullude inimestega.
Kui kõik ümberringi tantsisid ja Jumala poole hüüdsid, ei suutnud väike poiss korraga enam vastu panna. Ta võttis oma vilepilli välja ja hakkas seda mängima. Kõik olid šokeeritud! Kuid Baal Shem Tov tuli poisi juurde, kallistas teda ja ütles: “Meie palveid on kuulda võetud. Ilma vilepillita oleks kõik tühine olnud – ainult see vilepillimäng tuli spontaanselt. Kõik muu oli rituaal.”
Ärge laske oma elul muutuda surnud rituaaliks. Jäägu hetked, mida ei saa seletada. Jäägu müsteeriumid, millele ei leita põhjust. Jäägu mõned teod, mille pärast teid peetakse pisut hulluks. Sajaprotsendiliselt tervemõistuslik inimene on surnud inimene. Natuke hullust siin-seal teeb alati suurt rõõmu. Tehke ikka vahel veidi hullusi. Küll siis tekib ka tähendus.
Autor: OSHO
Allikas: kirjastuselt Pilgrim ilmunud raamat OSHO “Loovus. Sisemiste jõudude vallapäästmine”
* * *
Looja ei saa käia sissetallatud rada.
Ta käib oma teed üksi,
vabanenult rahvahulgast
ja kollektiivsest psühholoogiast.
Loovus on individuaalse vabaduse hõng.
OSHO
