Üks Norra kirjanik kirjutas loo Saksa noormehest ja Norra neiust Ann-Margitist. Selles jutustuses muutuvad need kaks inimest teineteisele aina lähedasemaks ja lõpuks ütleb Hans: "Ann-Margit, ich liebe dich." Ja neiu vastab: "Hans, proovi seda mulle nüüd öelda minu keeles!" Kõigepealt tuleb muidugi teise inimese keel selgeks õppida. Mõni inimene aina arvab, et avaldab armastust, aga teine ei saa aru, sest see pole temale tuttav keel.
Mulle meeldib mõte, et kõigepealt võiksid hinged väga lähedaseks saada ja alles siis toimuda intiimne ülim lähedus. Kui see aga juhtub vastupidises järjekorras, võib suhe ebaõnnestuda, kuna hinged ei pruugi omavahel klappida. Väga paljud alustavadki suhtlemist vales järjekorras – liiga kiiresti voodisse ning hiljem siis võidakse endamisi laulda: “Aga see pole see, pole see, pole see…”Uku Masing on öelnud, et ta oleks tahtnud väga teada indogermaani muinasjuttude tegelikke lõppe.
