Selleks, et tuua armastust oma ellu, on vaja need konstruktsioonid enese kohta paljastada – sest need on kõigest konstruktsioonid ja mitte tõde selle kohta, kes me tegelikult oleme. Peame meeles pidama, et oleme midagi palju enamat, kui on seda meie kujutlus iseendast. Kokkuvõtvalt võib öelda, et selleks, et armastus saaks tulla meie ellu, peame me sageli loobuma enese defineerimisest harjumuspärasel moel.
Oma identiteedi muutma hakkamine sarnaneb esimest korda kodust lahkumisega, sest senine identiteet on loodud just meie koduses keskkonnas. Selle dekonstrueerimine võrdub mingis mõttes Jumalatele väljakutse esitamisega. Kui näiteks teie kasuisa rääkis teile ikka ja jälle, et te ei kõlba mitte kuhugi, ei tähenda see, et sellel väitel oleks tõega üldse midagi pistmist. Selle protsessi käigus taipame, et ka meie vanemad olid kõigest lihtsurelikud inimesed. See mõistmine võib olla nii sügav, et meil hakkab neist südamest kahju ja me tunneme neile kaasa, sest mõistame, kui raske oli neil anda meile seda, mida nii väga vajasime, kui neil endalgi oli sellest nii väga puudus.
Laske mul seda teile veelkord sammhaaval seletada. Teie vanematel, õdedel-vendadel, õpetajatel, naabritel ja sõpradel oli teist sageli täiesti vale arusaam. Nad ei väärtustanud teid piisavalt, nad survestasid teid, ei märganud teie tugevaid külgi, ignoreerisid teie erilisi andeid, ei mõistnud seda õnnistust, mis peitus teie olemuslikus isikupäras, kritiseerisid teid halastamatult kõige selle eest, mida ekslikult oma sisimas arvasid endal puudu olevat. Kuid see ei ole mingi vabandus, et teie peaksite ikka veel nende ebaadekvaatsuse koormat oma õlul kandma. Te peate lõpetama enda väärkohtlemise, mis tulenes nendest valeuskumustest, mida nemad päev-päevalt ja aasta-aastalt teie kohta elus hoidsid. Sest just neid te elus hoiate, kui jätkate enda kohtlemist sama destruktiivsel moel, nagu tegid seda teie esmased hooldajad ning mille üle te siiamaani kaeblete. Me võime aastaid kurta, kuidas meie isa meist ei hoolinud, aga seni, kuni me ei hakka iseendast hoolima, ei muutu midagi.
On kurb tõdeda, et see, mida me minevikus meie eest hoolitsenud inimestelt ei saanud – tähelepanu, toetus, turvatunne ja armastus – on ka praegu puudu. Me ei saa enam kunagi sinna aega tagasi minna ja toonast olukorda muuta – see on traagiline. Aga nagu iga kaotuse puhul, on vaja läbida lein, et jõuda lõpliku eesmärgini – aktsepteerimiseni. Sest aktsepteerimise puudumine on see, mis panebki meid ikka veel pingeliselt klammerduma fantaasia külge, et ühel päeval tuleb keegi, kes teeb selle kõik meile heaks. Sellise fantaasia külge klammerdumine külvab kaost meie ellu. Me ei astu oma romantilistesse suhetesse täiskasvanutena, vaid pigem nagu lapsed, kel on täiskasvanu keha. See on sama hea, kui anda nelja-aastasele autovõtmed; kindlasti lõppeb see õnnetusega. Loobumine unistusest, et ühel päeval tuleb prints valgel hobusel ja päästab meid hädast, on esimene samm täiskasvanuks saamise teel, alles siis oleme me valmis andma ja vastu võtma armastust.
On aeg aru saada, millest meil vajaka jäi, ja siis seda endale anda. Peame tervendama oma südame ja vabanema sisemisest vaesusest ning ilmajäämistundest. Siis ei tõmbu me enam nendega, kes haavavad meid samal moel nagu need inimesed, kes esimestena meie eest hoolt kandsid. Alles siis hakkame me tõmbuma partneritega, kes on piisavalt terved ja terviklikud, et armastada meid just sellisel moel, nagu seda vajame. Aga alles siis, kui oleme otsustanud, et väärime armastust ja armastame tõesti ka iseennast, saab tõeline armastus meie ellu juurduda.
“Iseenda armastamine pole kergete killast, kuna see tähendab, et tuleb armastada ennast tervikuna, ka enese varju, kus peidus kõik vead ja sotsiaalselt ebasobiv. See hoolivus, millega suhtume oma varjusse, ühtlasi ka muudab seda.” – James Hillman
Allikas: Katherine Woodward Thomas “Kuidas leida seda “õiget””, kirjastus Pilgrim
