Ühe uuringu põhjal on Suurbritannia autojuhid ühed kõige närvilisemad kogu maailmas. Tüüpiliseks käitumiseks on nii agressiivne kiirendamine, liiga väikese pikivahe hoidmine, sõimuvalingud kui ka vägivallaähvardused.
Ning 64% kontoritöötajatest on kogenud raevuhooge töökohal ja 71% internetikasutajatest on internetiotsingutega seoses ärritust kogenud. Igas neljandas perekonnas peetakse korduvaid vihaseid vaidlusi selle üle, kellel on õigus telekanalit valida.
Nn šopahoolikuid peetakse tänapäeval tõsiste sõltlaste hulka kuuluvaiks. Ostusõltuvuse all kannatajad saavad ostmishoogudega seonduvatest fantaasiatest ja adrenaliinitulvast säärast naudingut, et neil tekib illusioon eluprobleemide käest vabanemisest. Psühholoog Oliver James on haigusliku ületarbimise tähistamiseks kasutusele võtnud termini tarbimisepideemia.
Sümptomite hulka kuuluvad võlgadesse sattumine, ületöötamine, võimetus tarbimisrahulduse saamist edasi lükata, materiaalsete asjade kinnisideeks muutumine, raiskamine ning stress.
Samuti leidub viiteid sellele, et depressioon on epideemiaks muutumas. Ühe raporti kohaselt on halvav depressioon ja krooniline ärevus Suurbritannias tänapäeval peamiseks kannatuste põhjuseks.
Maailma Tervishoiuorganisatsioon ennustab, et aastaks 2020 on depressioon põhjustatud rahalise kahju poolest teine haigusnäht maailmas. Luuletaja Wallace Stevensi sõnu kasutades oleme „õnnetud inimesed õnnelikus maailmas“. Ning kunagi pole olnud ilmsem, et meie õnnetuse põhjus peitub meie meeles.
Kui tahame olla õnnelikud – kui me ei soovi supermarketis närvi minna, suuri krediitkaardiarveid põhjustada, masenduse käes kokku kukkuda või naabrite peale raevu minna –, siis peame tegema tööd oma meele kallal. Kõike, mida me kogeme, kogeme meele kaudu. Meie suhted teiste inimestega, meie maailmataju, meie tööelu, armuelu, kodune elu – kõik, mida me teame ja kunagi teada saame, jõuab meieni meele kaudu.
Meeleseisundid teevad elu meie jaoks huvitavaks või igavaks, nauditavaks või masendavaks, tähenduslikuks või mõttetuks. Oma meele mõistmine ja selle arendamine on seega õnneni jõudmise võti. Paalikeelne sõna meele kohta on citta. Selle vastet sõna „meel“ kasutades kipume seda võtma tähenduses „mõistus“ või „mõte“. Me mõtleme meelest kui keerukast mõtteid töötlevast masinavärgist. Kuid citta tähendus hõlmab endas nii südant kui pead. Meeleseisundid – citta’d – sisaldavad endas mõtlemist, emotsioone, tegutsemist ja intuitiivsust.
„Meel“ sisaldab endas nii meie teadlikku kui alateadlikku poolt. Selles meeles arendame teadlikkust kolmanda teadlikkuse mõõtme suhtes neist neljast, mida Buddha õpetas. Marianne Moore’i luuletuse „Meel on lummav asi“ esimene rida jätkab pealkirja, öeldes meile: „On lummatud asi.“ Moore leiab, et meel paneb ümbritsevale loitsu peale, kuid on ühtlasi selle mõju all. Meel lummab.
Me tõlgendame, moonutame ning ka rikume oma kogemust maailmast. Me ei näe asju nõnda, nagu nad tõeliselt on; me üritame neid ebateadlikult oma olemasolevate uskumuste, ootuste, eelduste ja eelarvamuste mustritega sobitada. Me paneme elule loitsu peale. Kuid me nimetame seda loitsu „oma kogemuseks“ ning usume sellesse kui tegelikku ja objektiivsesse.
Samal ajal on meie meel ise lummuse kütkes. Me oleme loitsu mõju all. Me ei oska öelda, kas meie mõtted on meie enda omad või oleme need oma sõpradelt, töökaaslastelt, perekonnalt või meediast üles korjanud. Oleme kaasa haaratud ajastu vaimuga kaasnevatest arvamustest: mõtleme nii, nagu meid ümbritsevad inimesed meid mõtlemas näha tahavad.
Kuid me võime meelt mõistma õppida. Me võime saada teadlikuks sellest, mis vahe on lummusest haaratud kogemusel ning kogemusel endal. Me võime aru saada ka sellest, et paljud meie omaksvõetud eeldused pärinevad kellegi teise käest. Ning me võime taibata, nagu Marianne Moore oma luuletuse lõpus ütleb, et meel pole „Herodese vanne, mida muuta ei saa“.
Me võime taastuda depressioonist või sõltuvusest, me ei pruugi enam nii kergesti tujukaks muutuda ega kibestuda, me võime saada rahulikumaks, heldemaks ja täiskasvanumaks. Võime virgumise suunas liikuda – hakata nägema asju nii, nagu need tõeliselt on. See on citta’st teadlikuks saamine.
Katkend pärineb Maitreyabandhu raamatust „Elu täie tähelepanuga“.
