Ego tekitab eraldatuse ja eraldatus põhjustab kannatusi. Niisiis on ego selgelt patoloogiline. Ilmsete negatiivsuse vormide (näiteks pahameel, vihkamine jne) kõrval leidub ka varjatumaid, mis on nii levinud, et neid ei peetagi negatiivsuseks. Kannatamatus, ärritatus, närvilisus, kõrini-tunne näiteks. Need moodustavad õnnetu-olemisest koosneva tausta, mis on paljude inimeste jaoks valdav sisemine seisund. Tuleb olla äärmiselt ergas ja üdini kohal, et neid olekuid märgata. Kui märkad, on tegemist ärkamise hetkega. Hetkega, mil katkeb mõttemeelega samastumine.
Võtame ühe levinumatest negatiivsetest seisunditest. Sellest võib kergesti mööda vaadata, ilmselt just seetõttu, et see on nii levinud, nii normaalne. Võib-olla oled sellega tuttav.
