Üks hea viis õnne defineerimiseks on selle osade alusel. Kui sa peaksid defineerima oma tänupühadeks valmistatavat pidulauda, siis võiksid sa seda teha näiteks einete loetlemisega – kalkun, täidis, maguskartul ja nii edasi. Või kui sa oled hea kokk, siis võid sa loetleda lausa kõik selle eine koostisosad. Või kui sa oled asjatundja toitumise alal, siis võid sa öelda, et õhtusöök – ja tegelikult kõik eined – koosnevad kolmest makrotoitainest: süsivesikutest, valkudest ja rasvast. Hea ja tervisliku eine jaoks on vaja kõiki kolme õiges vahekorras. Valmistatud einel võiks olla ka hõrk lõhn, mis täidaks kogu maja. Kuid sa ju ei ütleks, et see lõhn ongi eine. Pigem on see lõhn tõestus eine olemasolust. Ja samamoodi pole õnnetunne sama mis õnn ise; see kõik on tõestus õnne olemasolust. Tõeline nähtus on õnn ise ning sarnaselt valmistatud õhtusöögiga võib seda määratleda kolme „makrotoitaine“ kooslusena, mida vajad oma elus õiges vahekorras ja parajal hulgal. Õnne makrotoitained on nautimine, rahulolu ja sihipärasus.
Katkend raamatust “Loo endale unistuste elu”
Esimene neist on nautimine. See võib kõlada nagu lihtsalt mõnu tundmine, aga see pole päris õige. Millestki mõnu tundmine on loomalik instinkt; millegi nautimine on aga läbinisti inimlik kogemus.
