Kui ma ütlen, et ma võin rääkida, mis tunne on olla õnnelikus abielus, siis tegelikult ei ole paljud inimesed sellest eriti huvitatud. Ma mõistan neid, sest oma teekond selleni ongi see kõige suurem maiuspala. Need, kes on seda aga kogenud, kuuluvad nagu mingisse salaklubisse, kuhu saab ainult ühe pääsmega: armastus.
Ometi on meil kõigil see pilet taskus juba sünnist saadik ning see teadmine peaks lootust andma kõikidele, kes sisimas usuvad, aga ei julge. Kõik, kes te olete väikse tüdruku või poisina unistanud oma printsist või printsessist, olete loonud juba pinnase, et selline inimene tuleks teie ellu.
Kui te ei olnud abielludes enam armunud, õnnelik, siis pole sellel suhtel pikka iga; vähemalt tänapäevases Lääne ühiskonnas mitte, sest meie kõigi vabaduse aste on palju suurem kui varasematel põlvkondadel. Me siseneme uutesse energiatesse ja arusaam suhtest muutub tohutu kiirusega. Abielu kui institutsioon laguneb me kõigi silme all ja siit ei ole tagasiteed.
Üldsuse üllatuseks lagunevad superpered, kus arvatakse kõik ideaalne olevat. Koost laguneb “maa sool”, ühiskonna alustala: traditsiooniline pere. Pere mõiste laieneb ja esikohal on isiklik areng. Tulevikus hakkavad mees ja naine koos olema ainult selleks, et jagada rõõmu ja kogemusi. Teisiti ei ole enam võimalik.
Lapsena tundsin ennast pulmades imelikult, tahtsin vahel nutma hakata. Aastaid hiljem sain aru, et need paarid, keda vaadates ma nutma hakkasin, ei jäänud kokku. Väikesed lapsed teavad, mis tähendab püha ühendus ja neil on väga kurb, kui suured inimesed seda ära ei tunne. Tänapäeval on pulmi harva, aga võite kõikide paaride puhul, kellega kohtute, proovida neid tajuda ning arendada oma sisemist äratundmist. Inimesed tajuvad ümbritsevat palju rohkem, kui nad endale teadvustavad.
On väga oluline, et suhte algus oleks aus, et suhe algaks armumise ja igavikulise ime tajumisega, kodutundega. Paljud inimesed ei ole olnud kokku saades armastuseenergias, neil on olnud armastustunde asemel igatsustunne. Ning kuna nende meeled on sellega hõivatud, siis ei näe nad päriselt teist inimest ega valitsevat olukorda. Nad on ennast mugandanud vastavalt oma kujutluspildile. Selline olukord on ajutine, sest kestab vaid nii kaua, kui jaks välja veab. Keegi pole nõus seda moondatud rolli kaua täitma.
Õnneliku paarisuhte kohta on liikvel palju eeldusi ja ootusi. Arvatakse, et õnnelikus abielus arvavad mees ja naine alati sarnaselt, neil ei ole vaidlusi, nad on alati sama meelt, lõpetavad teineteise lauseid ja kannavad sarnaseid riideid. Kuid väga igav oleks elada koos enda teisikuga. Kui suhe on õnnelik, siis jagavad partnerid samu elulisi põhimõtteid, mis puudutavad elu ja surma, tööd ja rõõmu, armastust ja valu, tervist ja laste kasvatamist, kuid selles kõiges on lõpmatult palju ruumi isikupärale ja ainulaadsele eneseväljendamisele.
Õnnelik suhe on kahe inimese liit, kus kumbki partner ei süüdista oma isiklikes eluraskustes ja väljakutsetes oma partnerit. Lisaks sellele peaksid nad teineteisele väga meeldima. Ma ütleks hea meelega, et nad peaks armastama, aga seda nad teevad juba niikuinii. Suhe on õnnelik, kui on koos kaks õnnelikku inimest.
Õnnelik suhe ei teki selle inimesega, kes soovib rahuldada kõiki partneri vajadusi ja kõike anda, vaid sellega, kellega koos on lõbus ja kerge olla. Kes armastab elu ja lubab kasvada ja areneda nii endal kui teisel. Inimesed proovivad kontrollida asjaolusid, aga see pole võimalik. On vaja ignoreerida seda, mis teises inimeses ei meeldi ja keskenduda sellele, mis meeldib. See on otsustamise asi.
Õnnelikku suhet ei ole võimalik kuidagi välja teenida ega tubli pingutusega saada. Kindlasti ei ole võimalik seda saada millegi nimel või eest võideldes. Tuleb vabastada vastuseis ja juhtub kõige loomulikum: õnnelik koosloomine. Iga inimese enda väljakutsed on igalühel endal vaja läbi teha, neid ei saa suhte kaela ajada.
Enamus inimesi ponnistavad ja pingutavad suhte nimel liiga palju. Kuidas saabki õnn tulla, kui selle nimel on vaja rasket tööd teha? Ei ole võimalik olla korraga puuduses ja külluses, kerguses ja raskuses. Need on vastukäivad ja välistavad üksteist. Vali, mis sulle sobib ja sa saad selle. Pole võimalik, et sa ei saaks seda, mida sa tegelikult tahad.
Meie tegelikud soovid võivad olla varjatud, surutud alateadvusesse ja nii võib meile tunduda, et olukorrad ilmuvad meie ellu meist sõltumata, ootamatult. Soovid ja unistused on praeguses maailmas jagatud headeks ja halbadeks, sobilikeks ja mittesobilikes, suurteks ja väikesteks, olulisteks ja ebaolulisteks, vajalikeks ja mittevajalikeks, võimalikeks ja võimatuteks, tõenäolisteks ja ebatõenäolisteks. Meie soovid on tihtipeale segased ja vastukäivad, sellepärast saame ka segadust oma ellu.
Armastusevoolus olla on palju kergem, kui selles mitte olla. Selleks, et armastavat partnerit endast eemal hoida, on vaja palju vaeva näha. Kui lõpetada vastuseis, triivivad sarnase vibratsiooniga inimesed iseenesest kokku. Enamus õnnetuid tegelevad õnneliku suhte eemal hoidmisega. Armastada on otsus. Meie ise otsustame armastada, nii lihtne see ongi. Armastus pole mingi juhuslik tunne, mille ootamatu ilmumise ja kadumise pärast peaksime ebakindlust tundma.
Siin reaalsuses on kõik ajutine, ka partnerite elutants. Me ei oma mitte midagi ega mitte kedagi. Õnnelikud on need, kes julgevad tantsida oma tantsu oma lemmikmuusika saatel enda valitud partneriga. Õnnelik armusuhe on mõnus, kerge, lõbus, lihtne, naljakas, kindel, mugav, pehme, soe, õige, aus, sügav, puhas, tõeline, hea, sõbralik, hoidev, toetav, inspireeriv, elus, põnev, arenev, külluslik ja huvitav. Pole vahet, kas see kestab tund aega, kuu aega, kümme aastat, terve elu või igaviku.
Autor: Tiina Tiitus
Vaata Tiina Tiituse raamatute “Õnnelik suhe” ja “Elu armastus” kohta kirjastuse Pilgrim kodulehelt.
