Kui saad miljon dollarit, ei anna raha kui selline sulle naudingut, lihtsalt su reegel ütleb: “Kui ma sellise summa saan, siis luban endale head enesetunnet.” Sellel hetkel, kui otsustad end hästi tunda, saadad sa sõnumi oma ajju, et see muudaks su näo, rinna, kogu keha lihaste reaktsiooni, muudaks su hingamist, muudaks su närvisüsteemi biokeemiat, mis annab sulle tunde, mida nimetad naudinguks.
Ära saa valesti aru, sellest pole midagi, kui oled pühendunud millegi saavutamisele, tehes kõik, mis võimalik. Ent aastaid tagasi puutusin ma kokku millegi sellisega, mis muutis igaveseks mu elu kvaliteeti: senikaua, kui elame nii, et meie õnn sõltub kontrollimatutest asjaoludest, tunneme valu. Kuna ma ei tahtnud elada hirmus, et see valu võib mu igalt poolt kätte saada, ja et ma pidasin end intelligentseks inimeseks, muutsin oma reegleid nii, et mu valu- või naudingutunne sõltuks täielikult mu enda suutlikkusest suunata oma mõistust, keha ja emotsioone.
Sa pead mõistma, et oma väärtuste järgi elamine või mitte elamine sõltub täielikult su reeglitest – su uskumustest selle kohta, mis peab sinuga juhtuma, et tunneksid end eduka või õnnelikuna või armastatuna. Sa võid teha õnnelikkusest prioriteedi, aga kui su õnnereegel ütleb, et oled õnnelik siis, kui kõik läheb su plaanide kohaselt, siis võin garanteerida, et jääd järjepidevalt sellest kogemusest ilma. Elu on mitmekesine, niisiis peavad meie reeglid olema organiseeritud nii, et need võimaldaksid meil kohaneda, areneda ja nautida.
Väga oluline on mõista neid alateadlikke uskumusi, mis valitsevad meie valu ja naudinguid. Meil kõigil on erinevad reeglid ja standardid, mis valitsevad mitte ainult seda, kuidas me suhtume millessegi, mis meie elus juhtub, vaid ka seda, kuidas käitume ja olukorrale reageerime. See, mida me teeme ja kelleks saame, sõltub suunast, kuhu poole me väärtused meid viivad. Ent sama palju või isegi rohkem määravad meie emotsioone ja käitumist meie uskumused, mis on hea ja mis on halb, mida võiksime teha ja mida peame tegema. Neid täpseid standardeid ja kriteeriume ma nimetangi reegliteks. Reeglid on igasuguse valu või naudingu päästikud, mida sa mistahes ajahetkel tunned. Nagu oleks meil ajus miniatuurne kohtusüsteem. Meie isiklikud reeglid on ülemkohus. Nad määravad ära, kas teatud väärtuse järgi käitutakse, kas me tunneme end hästi või halvasti, kas tekitame endale valu või naudingut. Kui peaksin sinult näiteks küsima: “Kas mul on ilus keha?”, siis kuidas sa vastad? See sõltub sellest, kas mu keha vastab nendele kriteeriumitele, mida sa pead ilusa keha puhul olulisteks. Teine küsimus: “Kas sa oled hea armastaja?” Su vastus põhineb su reeglitel, mida healt armastajalt nõutakse, standarditel, mille sa enesele sead. Kui sa ütleksid mulle, et sa oled hea armastaja, siis saaksin ma su reeglite täpsemast sisust teada, küsides võtmeküsimuse: “Kuidas sa tead, et sa oled hea armastaja? Mis peab juhtuma, et tunneksid end hea armastajana?” Mõni ütleb: “Ma tean, et olen hea armastaja, sest mu partnerid on öelnud, et olen suurepärane.” Mõni teine ütleb: “Ma tean, et olen hea armastaja, sest mu kallima reaktsioonid peegeldavad seda mulle.” Või: “Ma tean, et olen hea armastaja, sest mul on armatsedes nii hea tunne.” (Kas partneri reaktsioon ei tähendagi midagi? Hmmm.) Või: “Küsi mu armsamalt!” Teisest küljest, mõned inimesed arvavad, et nad pole head armastajad. Kas sellepärast, et nad pole seda tõesti? Või sellepärast, et nad ei vasta oma reeglitele? See on tähtis küsimus. Paljudel juhtudel arvavad inimesed, et nad pole head armastajad, sest nende partnerid ei ütle neile, et nad on head. Partner võib reageerida kirglikult, aga kui inimene ei tunne teise reegleid, siis võib ta mõelda, et ta pole hea armastaja.
Kitsikustunne, et me ei koge soovitud emotsioone, ei piirdu suhete või armatsemisega. Enamik meist määratleb edu, muutumist, turvalisust, intelligentsust või mida tahes oma reeglites täiesti ebasobival moel. Kõike meie elus, nii tööd kui lõbu, valitseb meie kohtusüsteem. Asja mõte on lihtne: meie reeglid kontrollivad meie reaktsioone igal eluhetkel. Ja muidugi, nagu oled juba ära arvanud, on need seatud täiesti meelevaldselt. Nagu hindamissüsteemi paljud teisedki elemendid, mis meie elu juhivad, on meie reeglid väga mitmekesiste mõjude tulemus.
Seesama karistuste ja tasu süsteem, mis kujundab meie väärtushinnanguid, kujundab ka meie reegleid. Tegelikult, kui kujundame uusi väärtusi, siis kujundame ka uskumusi, mis nende väärtuste järgimine meile maksma läheb, niisiis lisandub reegleid pidevalt. Ja uusi reegleid lisadesme ühtlasi muudame, üldistame ja kustutame oma endisi reegleid. Me tekitame reeglite konflikti. Mõnedel inimestel kujunevad reeglid välja soovist võidelda reeglite vastu, millega nad üles kasvasid.
Kas reeglid, mis juhivad täna su elu, sobivad sulle praegu? Või oled sa klammerdunud reeglite külge, mis aitasid sind minevikus, ent praegu tekitavad sulle valu? Kas sa oled lapsest saadik klammerdunud sobimatute reeglite külge? “Iga loll võib luua reegli – ja iga loll võib sellest kinni pidada.”
Reeglitel on otsetee meie ajju. Need annavad meile usu, et tegutseme õigesti, need võimaldavad meil seetõttu teha välkkiireid otsuseid, mida miski tähendab ja mida sellega peale hakata. Kui keegi sulle naeratab ja sa jääksid pikalt kalkuleerima, et välja mõelda, mida see tähendab, oleks su elu tõeliselt tüütu. Ning sul ongi reegel, mis ütleb, et kui inimene sulle naeratab, siis see tähendab, et ta on õnnelik või sõbralik või et sa meeldid talle. Kui keegi sulle kulmu kortsutab, siis päästab see valla teised reeglid tähenduse kohta ja kuidas reageerida. Mõne inimesega on nii, et kui kellelgi on kulm kortsus, siis nende reegli järgi tunneb see inimene ennast halvasti ja teda tuleb vältida. Ent teistel inimestel võib olla reegel, mis ütleb: “Kui keegi tunneb ennast halvasti, siis pean ma aitama tal sellest välja tulla.”
