Isegi kui me ei oska päris täpselt sõnastada, mis on õnn, tunneb igaüks ära selle puudumise. Kas õnn on oskus ja kindel otsus olla rahul sellega, mis on? Öeldakse, et ei ole olemas teed õnne juurde, vaid õnn ise ongi teekond. Huvitav, kas õnn ei olegi seisund, mille poole püüelda ja mida saavutada, vaid oskus reaalsust õnnelikuna tajuda? Kas õnn on teadmistes ja tegemistes või pigem olemises? Ja kas õnn on käsitletav, kontrollitav, ennustatav või ei kehti õnne puhul ükski loogika reegel ega füüsika seadus?
Õnneõpetused läbi aegade
Õnne, kui ihaldusväärse seisundi üle, on mõtisklenud iidsete ajastute filosoofid ning õnne olemust on uurinud kaasaja teadlased. Lugematul hulgal on välja töötatud õnne mõõdikuid ja koostatud õnne valemeid, sõnastatud teooriaid ja pärandatud õnneõpetusi. Inimeste jaoks tähistab sõnapaar “õnnelik elu” väga erinevaid asju.
Temperamentse tegutseja jaoks tekitab õnnetunnet pidevalt muutuv elu. Seevastu tagasihoidliku mõtiskleja jaoks on õnne eelduseks rahulik kulgemine. Õnneliku elu määratlus võib muutuda silmapilkselt, kui tervis kaob käest või juhtub ootamatu õnnetus.
Heidame pilgu ajalukku ja vaatame, mida õpetlased on õnnest arvanud. Antiikfilosoofide jaoks oli inimese maine heaolu arutluste keskseks teemaks. Hea ja õnneliku elu alustaladeks peeti teadlikkust ja oskust mõtiskleda. Oluline oli inimese eesmärgile pühendumine ja püüdlus õnne poole läbi mõtestatud tegevuse.
Filosoofid mõistsid, et inimeste jaoks tähendab õnn erinevaid asju, kuid eesmärk on kõigil pälvida ülim hüve ehk eudaimonia (tõlkes: õnn). Aristotelese idee kohaselt on õnn õige tegevuse tagajärg, mitte juhus. Inimene on õnnelik, kui ta järgib oma ergonit ehk tema jaoks parimat enese teostamise viisi, mille kaudu avaldub tema loomus. Nagu linnu jaoks on kõige loomulikum tegevus lendamine ja kala jaoks ujumine, nii on igal inimesel loomuomane talent, mille avastamine ja rakendamine tagab talle õnneliku elu.
Õnneõpetusi on põimitud usundite pühakirjadesse ja rahvapärimustesse. Kristlase jaoks on oluline elada Jumala Sõna reeglite järgi ja puhta südametunnistusega, et teenida ära igavene elu. Katoliku katekismus nimetab seitset voorust – tarkus, mõõdukus, meelekindlus, õiglus, usk, lootus, armastus – mis viivad õitsengu ja hea eluni. Budist on teel valgustumise poole – see on püsiv teadlikkuse ja õnneseisund ehk nirvaana. Moslemite pühakiri Koraan väärtustab jumalakartlikku eluviisi ning annab õpetusi keha ja vaimu eest hoolitsemiseks nii praeguses elus, kui ka surmajärgses igaveses õndsas elus.
Iidsed Aasia filosoofid, kelle õpetustest on välja kasvanud konfutsianism, taoism, budism ja hinduism, väärtustasid kõrget moraali, voorusi, kaastunnet ja mõtisklusi, mis sillutavad tee püsivalt õnneliku elu juurde. Põlisrahvaste usundites, kus on olulisel kohal suhtlemine loodusvaimude ja lahkunud eelkäijate hingedega, kasutatakse hea õnne meelitamiseks ja ligihoidmiseks rituaale, amulette ja loitse. Võib arvata, et ka uskmatul ateistil on õnnelikust maisest elust oma nägemus. Ühisnimetaja: õnneliku elu loomisega tegelevad kõik inimesed. Teekond ja vahendid on meil erinevad, kuid eesmärk on sama.
Mis oli õnn meie esivanemate jaoks? Põgusa ülevaate saame uurides eesti rahvatarkusi. Vanasõnad manitsevad tegutsema järelemõeldult ja olema hoolas : “Tark ei torma”, “Üheksa korda mõõda, ükskord lõika”, “Hooletus ees, õnnetus taga”.
Rahvatarkustes rõhutatakse inimese isiklikku vastutust oma eluõnne eest: “Igaüks on oma õnne sepp”, “Ega õnn sind ei otsi, kui sa ise õnne ei otsi.” Manitsetakse olema valvas, et mitte oma õnne maha magada ja selle nimel tööd teha: “Magavale kassile hiir suhu ei jookse.” Vanarahvas märkas elu vahelduvat kulgu: “Õnn ja õnnetus käivad käsikäes”, ning õnne suhtelisust, mis sõltub vaatleja mätta kõrgusest ja asukohast: “Ühe õnnetus, teise õnn”.
Õnne sümbolid
Vana-Kreekas kujutati õnneliku hetke kehastusena peajumal Zeusi noorimat poega Kairost. Eesti disainer Leonardo Meigas kirjeldab jumalust nii: “See on lugu antiikjumal Kairosest, kes tiivulise olendina liigub kiirustades inimestele vastu, tuues endaga kaasa mingi uue õnneliku juhuse, uue võimaluse. Teda on võimalik tabada, kahmates tal kinni habemest või juustest, mis kasvavad üksnes ettepoole. Kui oled oma õige hetke käest lasknud, on Kairos sinust möödunud ja sa tabad kõigest ta kiilast kukalt.”
Kogu ratsionaalse planeerimise juures tundub siiski aeg-ajalt, et õnn ei allu kontrollile ning tabab meid juhuslikult. Kaasaegne jutlustaja vaimsetel teemadel, Eckhart Tolle, on öelnud: “Ära otsi õnne. Kui otsid, ei leia sa seda, sest otsimine on õnne vastand. Õnn on ikka tabamatu…”.
Õnne on läbi aegade püütud kujustada ja enda ligi hoida. Talisman taskus või kaitsemärk rinnas on märksa kindlam tunne elu ebamäärasusele vastu minna. Head õnne sümboliseerivad nii inimkäe all valminud esemed nagu hobuseraud ja õnneraha, kui ka haruldased looduslikud nähtused nagu päiksevarjutus ja neljaleheline ristikhein. Ebausk, ütlevad mõned. Lootustandev, ütlevad uskujad. Vanad eestlased kudusid õnne, armastust ja tervist kangasse ja küpsetasid häid soove leiva sisse. Tervisetoopi tõstetakse tänapäevani. Vanast ajast on pärit ka äraspidine ebausklik komme öelda teeleminejale kaasa mõned viletsad soovid, et head õnne mitte ära sõnuda.
Õnn ja teadus
Tänapäeva teaduses on õnne teemat lahatud suure põhjalikkusega. Järgnevalt on nimetatud vaid mõned näited.
Teaduses kehastab õnnelik juhus olulist rolli. Maailmamuutvad avastused ja heureka-hetked on end sageli ilmutanud läbi õnneliku juhuse. Nii mõnigi katse, mis näiliselt aia taha läinud, on toonud inimkonna jaoks kaasa suuri muutusi. Väidetavalt kuuluvad kogemata otsakomistatud avastuste hulka antibiootilise toimega ravim penitsilliin ja potentsiravim Viagra, plastik, radioaktiivsus, mikrolaineahi ning mitmed teised tänapäevased vahendid.
Omapärase käitumiselementide perioodilisustabeli loojad juhtimiskonsultant Geoffrey Abdian ning psühholoog ja filosoofiadoktor Sven Arvidson on õnne asetanud erilisele kesksele kohale (ingl k. luck on selles kontekstis “õnnelik juhus”). Omaduste ainulaadsuse poolest on õnn võrreldav Mendelejevi perioodilisussüsteemis vesinikuga. Õnne aine kaaluks on märgitud null oma ääretult ebastabiilse ja muutliku olemuse tõttu. Õnne definitsiooniks on autorid nimetanud: “Mõjuomav juhuse areng või asjaolu.” Õnnel on suur ja ettearvamatu mõju inimkäitumisele. Tal on oluline roll selles, millised on meie võimalused ja valikud elus.
Hollandis viiakse Rotterdami Erasmuse Ülikooli juures läbi õnneuuringuid. Sotsioloog Ruut Veenhoveni juhendamisel uuritakse õnne ja rahulolu taset maailma rahvaste hulgas. Õnneuuringute tulemuste vastu tunnevad huvi nii sotsioloogid, politoloogid kui ka majandusteadlased. Veenhoveni uuringute eesmärk on mõõta rahvuste elukvaliteedi ja rahulolu – õigemini nende subjektiivse tajumise – taset. Viimastel andmetel platseerub Eesti selle uuringu järgi 68. kohale 149 riigi hulgas. Vast on tore teada, et oleme õnnelikkuse edetabelis esimeses pooles. Siiski, eestlaste õnneindeksi number, 6 ühikut 10-st, tähendab pigem “käib kah” kui, et “olen väga õnnelik”.
Ameerikas tegutsev psühholoogiaprofessor Mihaly Csikszentmihalyi on aastaid uurinud nauditavat õnneseisundit, mis ilmub siis, kui inimene on haaratud ajatusse loomise protsessi ehk kulgemisse. Autor on välja töötanud skeemi, kus ärrituse ja tüdimuse vahel jookseb võrdlemisi kitsas kulgemise kanal. Selles seisundis, mida kirjeldatakse kui optimaalset kogemust, on inimese tähelepanu äärmiselt keskendunud. Kulgejal kaob ajataju, efektiivsus on kõrge, puudub stressiseisundile iseloomulik hirm, ärevus ning teine äärmus – igavus ja apaatia.
Kulgemise kogemine annab inimesele nauditava eneseteostamise tunde, olenemata tegevuse iseloomust. See saab spontaanselt ilmuda mistahes hetkel – töötades, õppides, puhates, tegutsedes. Kulgemine on elurõõmu ja energia taastamise allikas ning selle tulemuseks on rahuldustunne valminud loomingust. Kulgemise seisundi saavutamiseks on oluline leida tasakaal oma soovide ja võimaluste ehk motivatsiooni ja võimete vahel. Laiemas plaanis näeb Csikszentmihalyi kulgemist kui kultuurilise evolutsiooni katalüsaatorit.
Neuroteadlased on teinud kindlaks protsessid ja mehhanismid, mis vastutavad meie heaolutunde eest. Aju-uuringute käigus on tuvastatud piirkonnad, mis aktiveeruvad ja keemilised protsessid, mis toimuvad kehas heade ja halbade tunnete kogemise käigus. Ameerika psühhofarmakoloog Candice Pert tuli 90-date lõpus välja nn emotsioonimolekuli teooriaga, mille kohaselt on tunded keha ja meelt ühendavaks lüliks. Perti idee kohaselt on meie tunnetel ja mõtetel määrav mõju füüsilisele tervisele ja heaolu tundele. Sellest tulenevalt on oluline õppida oma tundeid ja mõtteid haldama ja suunama. Emotsionaalne seisund mõjutab läbi tunnete ja kogemuste meie mälu, õpiprotsesse, valuläve – kogu identiteeti.
Tänapäeva psühholoogias on tõestatud, et õnnetunne on osaliselt kaasasündinud, kuid suures osas treenitav ja saavutatav. Teisisõnu: õnn on valik. Abdiani ja Arvidsoni inimkarakteri entsüklopeedia kohaselt saab vähest õnnetunnet kasvatada teiste käitumiselementide – meelelaadi ehk suhtumise, uskumise, armastuse, eesmärgipärasuse, eneseväärikuse, usalduse ja tolerantsuse – kaudu.
Tuntud positiivse psühholoogia kultiveerija, psühholoogiaprofessor Martin Seligman õpetab inimesi arendama oma õnnetunnet. Võtmekohti on kolm: oleviku, mineviku ja tuleviku tajumine läbi positiivsete emotsioonide, oma sünnipäraste võimete avastamine ja rakendamine nii, et tegevuste käigus tuntakse naudingut ning oma võimete ja vooruste rakendamine millegi endast suurema teenistusse.
Saksa biofüüsik Stefan Klein kinnitab oma teoses “Õnne saladus”, et õnn ei ole õnnetuse vastand samuti nagu nauding ei ole kannatamise vastand. Halvad tunded ei välista häid tundeid – ja vastupidi. Suure osa ajast valdavad õnnelikud ja õnnetud mõtted meid läbisegi – me lihtsalt ei teadvusta seda endale. Paraku oleme me altimad negatiivsete tunnete vallandumisele ning kogeme neid intensiivsemalt. Õnnetunde kogemise nimel tuleb vaeva näha, samas kui negatiivsed tekivad justkui loomulikult ja iseenesest. See mehhanism on kujunenud evolutsiooniprotsessi tulemusel tagades meie eelkäijate ellujäämise.
Klein ütleb: “Õnn ja ebaõnn on õpetajad, mille abil loodus meid kasvatab.” Nii õnne poole püüeldes kui ebaõnnest hoidudes oleme taganud inimsoo säilimise. Hea uudis on see, et õnnetunne on treenitav. Selle saab endale harjumuseks kujundada, kuna inimese aju on kogu elu vältel vormitav. Eduka treeningu võtmeks on kogetavate tunnete märkamine ja oskuslik suunamine. Oluline on mõista, et rõõmsameelne olek ei kaota ära negatiivseid tundeid, küll aga hoiab neid vaos.
Autor: Ellen Tõemeel
Allikas: www.holistika.ee
