Veider ja sügavmõtteline, kas pole?“ leidis rändaja, hõõrudes oma pühamehe kaelakeesid. Ta lasi vastust ootamata edasi.
„Mu eriline õpetaja ütles mulle ka, et „oma parima mina leidmiseks tuleb vabaneda oma halvimast minast“. See juhtub vaid armutu enesearendamise, jätkuva järelemõtlemise ja pideva sisekaemuse kaudu. Kui sa ei ürita iga päev kõrgemale tõusta, siis jääd oma elu keskele vangi kogu ülejäänud eluks. See paneb mind mõtlema ajakirjaniku Norman Cousinsi sõnadele: „Elu tragöödiaks pole surm, vaid kõik see, millel me laseme endis surra juba elamise ajal.““
Kodutu kõrgendas oma karedat häält ja teatas: „Mu eriline õpetaja õpetas mulle, et kui muudame esmast suhet iseendaga, siis leiame, et muutuvad ka suhted teistega, tööga, sissetulekuga ja mõjuga, mis me maailmale avaldame. Paljud ei kannata iseennast silmaotsaski. Seega ei oska nad olla tõeliselt üksi. Ja vaiksed. Pidevalt tuleb neil olla koos teistega, et pääseda enesevihkamisetunde käest, kuna nad on oma potentsiaali raisku lasknud ja ilma jäänud imedest ja tarkusest, mida vaikus ja üksindus tuua võib. Või vahivad nad kogu aeg telekat, ise mõistmata, kuidas see kujutlusvõimele kahjuks tuleb ja pangaarvet laastab.“
„Minu elu tundub nii keeruline. Tunnen, et see lööb üle pea kokku. Mul pole enda jaoks aega,“ kordas ettevõtja. „Ma ei teagi, mis mu eluga juhtus. Kõik on kuidagi nii raskeks muutunud.“
„Ma mõistan sind,“ ütles kunstnik, pannes käe uue sõbra õlgade ümber. „Mu intuitsioon ütleb, et sa elad läbi märksa rohkemat, kui meiega jagad. Sellest pole midagi. Tead, mõnikord tundub elu olevat nii segane värk, et ma ei jaksa voodistki üles tõusta. Lihtsalt lesin seal. Sulen silmad ja soovin, et udu mu peas lahtuks. Kasvõi üheks päevaks. Mõnikord ma ei suuda üldse selgelt mõelda. Neil päevil pole mu südames lootuseraasugi. See on väga nõme. Siis tundub, et ka paljud inimesed on nõmedad. Ma pole mitte antisotsiaalne, vaid idiotismivastane. Nüüdisajal on liiga palju lolle inimesi. Nad teevad endast tobedaid moefotosid, kus huuled on pruntis, seljas riided, mida nad tegelikult ei jaksa endale lubada. Nad jõlguvad ringi inimestega, kes neile tegelikult üldse ei meeldi. Mina elaks pigem mõtestatud elu. Riskantset elu. Tõelist elu. Kunstniku elu. Lausa hulluks ajab, kui pealiskaudseks on inimesed muutunud.“
Kunstnik pani käe rusikasse ja lõi sellega vastu teist kätt. Tema lõuajoone ümbruses tulid nähtavale kortsud ja jämedal kaelal tuksles sinine veen.
„Jah, ma saan sust aru,“ ütles kodutu. „Aga elu polegi lihtne, inimesed. Enamasti on see ränk vaev. Kuid nagu ütles John Lennon: „Lõpuks on kõik hästi. Ja kui ka pole hästi, on see vähemalt lõpp,““ ütles ta südamlikul toonil. Neid tsitaate näis tal peas peituvat lõputu varu. Kunstnik leebus kohe ja naeratas nii, et see näis peaaegu armas. Ta tõmbas sügavalt hinge. See, mis ta äsja kuulis, meeldis talle.
Kodutu jätkas: „Kui vallutad isikliku ja professionaalse meisterlikkuse hõreda õhuga tippe, mis meil kolmel kahtlemata sihiks on, tuleb meeles pidada, et see pole nõrkadele. Elu parandamine tõelise rõõmu tundasaamiseks ja oskuste optimeerimine oma valdkonna juhtimiseks võib sageli olla ebamugav protsess. Oleme ausad. Aga ühe tähtsa asja olen selgeks saanud: arenemine võib olla valus, aga kui sa seda ei tee, siis hiljem kahetsed.“
„Kus sa seda õppisid?“ küsis kunstnik, kui oli need sõnad märkmikku kirja pannud. „Ma ei saa seda öelda,“ vastas kodutu, andmata vastust mõistatusele, kust ta kõik need tarkused selgeks oli saanud.
Ettevõtja viis pilgu nutiseadmele ja pani sinna kirja mõned oma mõtted. Kodutu tõmbas oma augulise särgi rinnataskust välja ühe kulunud kartoteegikaardi. Ta hoidis seda kõrgel nagu õpetaja mingit silti klassi ees.
„Üks silmapaistev inimene andis selle mulle siis, kui ma olin noor ja alustasin oma esimese firmaga. Olin üsna samasugune nagu teie: unistusi jätkus kuhjaga ja ma tahtsin endast maailma märki maha jätta. Soovisin ennast tõestada. Tahtsin kogu mängu valitsema hakata. Tahamegi oma elu esimesed viiskümmend aastat tõestada, et oleme tõsiselt võetavad. Ihkame ühiskonna heakskiitu. Tahame, et meie kolleegid meid austaksid. Loodame, et meeldime oma naabritele. Ostame kõiksugu asju, mida pole üldse vaja, ning meil saab kinnisideeks raha, mida me tegelikult nautida ei oska.“
„Täiesti õige,“ pomises kunstnik ja noogutas innukalt, niheledes toolil, nii et rastapatsid õlgade kohal kõikusid. Saal oli nüüd tühi.
„Kui meil on küllaldaselt vaprust enda sisse vaadata, siis avastame, et käitume nii seetõttu, et meis on terve hulk auke. Usume ekslikult, et sisemist tühjust saab täita väliste asjadega. Aga see ei õnnestu kunagi. Mitte kunagi. Aga ikkagi – kui paljud meist eluga poole peale jõuavad, toimub oluline pööre. Me saame aru, et me ei ela igavesti ja meie päevi on loetud arv. Nii loome sideme oma surelikkusega. See on oluline hetk. Me saame aru, et meiegi sureme. Tõeliselt tähtis tõuseb nüüd selgemini esile. Mõtleme sagedamini elu üle järele. Hakkame endalt küsima, kas oleme oma annet täiel määral ära kasutanud ja väärtushoiakutele truuks jäänud ning saavutanud edu selles, mis on meile oluline.
Mõtiskleme, mida ütlevad kallid inimesed meie kohta siis, kui oleme siitilmast lahkunud. Sel hetkel teevad paljud meist suure hüppe, nimelt ühiskonna heakskiidu otsimise juurest tähendusliku pärandi loomiseni. Elu teisel poolel saab meie olulisemaks kui mina. Me pole enam nii isekad ja keskendume rohkem teiste teenimisele. Me lõpetame ära selle, et toome oma ellu üha uusi asju juurde, ja hakkame pigem vaatama, mida saaks sealt välja jätta – kuidas elu lihtsustada. Õpime hindama lihtsuse ilu, olema tänulikud väikeste imede eest; väärtustame nii hinnalist meelerahu ja panustame rohkem aega inimsuhete arendamisesse ning mõistame nõnda viimaks, et võidab see, kes annab kõige rohkem. Järelejäänud elu pühendad siis elu enda armastamisele ja sellele, et teiste vastu hea olla. Sellest võib koguni saada värav surematusse.“
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Robin S. Sharma raamatust “Kella 5 klubi“.
