Ma olen juba ammu arvanud, et meil on võimatu teada, kes me tegelikult oleme, mõistmata arhetüüpe ja, konkreetsemalt, oma isiklikke arhetüüpe, sest arhetüübid on psüühilised läätsed, mille kaudu me vaatame ennast ja maailma. Meie ühiskond on püüdnud mõista, kuidas me psühholoogilises mõttes toimime, mis teeb meist need, kes me oleme ja mis aitab meil terveneda. Need küsimused on äratanud vajaduse mitte ainult teadvustada, et arhetüübid meid mõjutavad, vaid aru saada ka sellest, kuidas nad meie isiklikus elus väljenduvad. Arhetüübid on väe uus keel.
Ma olin parajasti üht teist raamatut kirjutamas, kui Cristina Carlino palus mul kõik kõrvale visata ja hakata seda raamatut kirjutama, samuti tegema kaastööd veebilehele, mida ta rajas. Cristina kirjeldas oma visiooni inimeste võrgustikust – ta nimetas neid Arch-e-mates (arhetüübikaaslasteks), kes võtavad üksteisega ühendust oma arhetüüpsete mudelite põhjal. Ta nägi lõputuid võimalusi, kuidas inimesed saaksid parandada oma tervist, suhteid, üldist heaolu – kogu oma maailma -, kui saaksid teada, kes nad tegelikult on. Ma ei kahelnud, kas võtta Cristina ettepanek vastu, sest teadsin, et selle materjali avaldamine laiemale publikule tooks kaasa suure muutuse. See raamat ning veebilehekülg www.ArchetypeMe.com on interaktiivne vahend, kuidas ära kasutada oma arhetüübi väge ja magnetismi ning koos sellega oma elu täielikku potentsiaali.
On aeg, et meie ühiskond teeks suure hüppe intuitsiooni keskse rolli teadvustamisel ja väärtustamisel. Arhetüübid on intuitsiooni sõnastik ja mida paremini me neid tunneme, seda paremini oma intuitsiooniga resoneerime. Arhetüübid räägivad meiega sümbolite ja müütide keeles, mis sobib ideaalselt ühiskonnale, kes suhtleb kõrgtehnoloogiliste koodide, kiirsõnumite ja Twitteri vahendusel. Ainus erinevus on selles, et arhetüübid on pärit meie kosmilisest teadvusest, mitte tehnilisest teadlikkusest. Ent ühel päeval leiab meie ratsionaalne intellekt kindlasti tee, kuidas intuitiivse intelligentsiga ühineda, ja läbi arhetüüpide meediumi on see võimalik.
Arhetüübid on meie isikliku väe võtmeks. Ma olen näinud dramaatilisi muutusi, kui inimesed selle väe avastavad. Rohkem kui üks kord olen näinud, kuidas nad jõuavad äratundmisele, et näiteks nende vajadus üksioleku järele ei tule sellest, nagu oleks nad asotsiaalsed, vaid sellest, et nende arhetüüp on Eremiit, mis sunnib neid otsima vaikust ja üksindust, et hoida oma hinge. Ma olen näinud teisi, kes avastavad, et neile meeldib väga looduses olla, ja mitte seepärast, et nad tahaksid linnast ära sõita, vaid seetõttu, et nende arhetüüp on Looduslaps, hinge arhetüüpne väljendus, mille juured on looduses. Avastades, millised arhetüübid su elu juhivad, jõuad sa oma olemuse tuumani, võib olla esimest korda elus. Nagu oleksid lõpuks pannud selga riided, mida oled määratud kandma.
Ehkki ma praegu kindlalt usun, et arhetüüpide keelest saab meie uus keel, polnud ma selles veel mõni aeg tagasi üldse kindel. Päeval, mil pidasin oma esimese selleteemalise loengu, kartsin, et mul ei pruugi õnnestuda selgeks teha, et arhetüübid on väe universaalsed mudelid, mis tulevad esile müütide ja uskumuste kaudu, ning et need müüdid ja uskumused mõjutavad nähtamatult seda, kuidas me näeme elu erinevaid aspekte. Ma kahtlesin oma väljendusoskuses, teades, et arhetüüpide väljal on oma sõnastik, mis on seotud meie psüühika sisemiste hoovustega. Meie ratsionaalses, loogilises, teadusest vaimustatud ühiskonnas üldiselt ei saavuta suurt usaldust miski, mis on “võimas, kuid nähtamatu”.
Ent paljuski oma üllatuseks avastasin, et mõned näited kergesti äratuntavatest arhetüüpidest lõid otsekohe silla selle maailma, milles me elame, ja müütilise või sümbolistliku maailma, arhetüüpide jõutsooni vahel. Ma küsisin naistelt: “Kui paljud teist on alati teadnud, et teist saab ema?” Enamik tõstis käe. Seejärel küsisin: “Kuidas te seda teadsite?” Enamik lihtsalt kehitas õlgu nagu öeldes: “Ma lihtsalt teadsin, sest selline ma olen, ja ma pidin emaks saama.”
Siis küsisin publikult: “Kui paljud teist on sünnipärased Seiklejad?” Mõni mees tõstis käe, mõni naine ka. “Ja kui paljud teist peavad end Sõdalasteks?” küsisin ma. Veel rohkem mehi tõstis käe. Ma olin hämmastunud, sest olin mõelnud, et võidukas Sõdalane on pigem naiste kui meeste fantaasia. Ent sel päeval mõistsin, et paljude meeste meelest on seksikas ette kujutada end tänapäeva sõdalastena, näiteks USA mereväelastena.
Selleks ajaks, mil käis arutelu Tervendaja ja Eremiidi arhetüüpide üle, ei küsitud publiku hulgast enam üldisi küsimusi arhetüüpide kohta, vaid pigem: “Millised on minu arhetüübid?” ja “Kuidas ma oma arhetüübi ära tunnen?” Õhus oli elektrit, täis uudishimu, mida ma polnud kunagi enne oma publikus sellisel määral näinud. Nad oleksid jäänud sinna loengusaali kogu ööks, kui oleksin lubanud.
Hiljem, koos sõpradega õhtust süües, ma muudkui rääkisin sellest innukusepuhangust. Mitte ükski teema, mida olin varem õpetanud, polnud tekitanud sellist reaktsiooni. Mis oli arhetüüpide juures sellist, et vallandus niisugune reaktsioon? Kui hiljem selle üle järele mõtlesin, oli vastus selge: arhetüüpsed mudelid aitavad jõuda inimese tegeliku mina juurde. Nad teavad sinust rohkem kui sa ise endast tead. Oma arhetüüpsete mudelitega samastumise ja nende uurimise kaudu hakkad sa mõistma oma tegelikku mina.
Arhetüübid on alati olnud inimese alateadvuse mootorid, ent võid elada terve elu ilma seda teadmata. Arhetüüpsed kujundid on nagu uks peidetud maailma, paralleelne reaalsus. Avastada seda paralleelset reaalsust, kus asuvad arhetüübid, ja õppida tundma oma konkreetseid arhetüüpe – see on viis endaga kohtuda, võib-olla esimest korda elus.
Kui ütleksin: “Kas näed seda meest? Ta on minu Kangelane” või: “See naine seal on Täiuslik Ema”, teaksin ilma igasuguse kahtluseta, et saad täpselt aru, mida ma tahan öelda nende kahe inimese kohta, keda sa pole kunagi kohanud. Lihtsalt nende kolme sõnaga – Kangelane ja Täiuslik Ema – olen avanud sinus paksud köited müütide ja sümbolitega, mida sa automaatselt nende terminitega seostad. Paari hetke pärast pole need kaks inimest enam võõrad, sest su psüühe seostab neid lugude, muinasjuttude ja su enda mälestustega. Mees omandab otsekohe ülimalt tugeva kangelase välimuse, kes saab hakkama iga vaenlasega. Ehkki sa temast midagi muud ei tea, usaldaksid teda kohe. Pealegi ei reeda Kangelased naisi, keda nad peavad päästma – vähemalt mitte muinasjuttudes, mida me teame ja armastame, eks ole?
Kangelane on sinu jaoks ilmselt Üksiku Rändaja tüüpi: üksildane, tõsimeelne, ühe naise mees, kes sind jalust rabab. (Kuidas saaks ta olla tõeline Kangelane, kui ta teiste naistega tegeleks?) Iga naine tahab endale Kangelast. Muistses Kreekas tegutsesid sõjamehed nagu Herakles, Odüsseus ja Achilleus, hiljem said legendaarseks kujud Robin Hood ja Braveheart, päriselus on Kangelasteks merejalaväelased, kes riskisid eluga, et Osama bin Laden tabada, ning kõik nad paeluvad meid oma vägitegudega. Ja nüüdseks oleme lisanud imetletud kangelaslikkuse kehastustele tänapäeva ökosõdalased nagu Karen Silkwood ja Erin Brockovich. Nende tugevus on moraalses vapruses.
Kangelased ja Kangelannad on meie aja kõige populaarsemad filmitegelased. Kui tehakse film Batmanist, Ämblikmehest, Supermanist või Wonder Womanist, siis on see juba esimese nädalaga tohutult populaarne. Miks? Lihtne – me mitte ainult armastame oma Kangelasi ja Kangelannasid, vaid ka vajame neid. Ilma Kangelasteta ühiskond on kaotajate ühiskond. Nemad on meie jõuikoonid, sümbolid, kes demonstreerivad kogu maailmale, et meie rahvas on võitmatu.
Ka sinul on vähemalt üks Kangelane. Kui pole, siis vähemalt igatsed tema järele. Sinu ellu ei tule küll ühtki elluärganud koomiksitegelast, ent mõte sellest, et keegi kappab ühel heal päeval kohale – kui mitte otseses, siis psühholoogilises mõttes -, kui teda vaja on ja et temale saab loota, kuulub enamikul inimestel nende asjade nimekirja, mis tagavad õnneliku ja turvalise elu. Meil kõigil on ühel või teisel viisil vajadus Kangelaste järele, sest see on meie emotsionaalses DNA-s. See, mida imetame inimloomuseks, on ka meie arhetüüpne loomus. Teatud omadused on sügavalt inimlikud: teiste eest hoolitsemine, nooremate kaitsmine, lojaalsus, võime armastada, vajadus turvalise kodu ja perekonna järele. Ja kõik need kaasasündinud inimlikud omadused on esindatud arhetüüpides universaalsete, ebaisikuliste, ent mõjuvate mustrite kaudu, mis peituvad kollektiivses alateadvuses – liikide psüühes, nagu see on säilinud, ning see on ühine kõikidele inimolenditele.
Võtame Täiusliku Ema arhetüübi. Meil pole vaja selle naisega kohtuda, et tema füüsilist olemust ette kujutada. Sõnad Täiuslik Ema sisaldavad võimsat märki, eriti meie ühiskonnas, kus oleme kommertslikul tasandil seda arhetüüpi veelgi laiendanud, ehkki sellel on juba olemas sügavalt juurdunud sentimentaalne tähendus. Kohe, kui keegi ütleb Täiuslik Ema, kujutad sa ette naist, kes on suurepärane kokk, kellel on kena korras kodu, kes aitab lapsi õppimise juures, käib kõigil nende spordiüritustel, kuulab nende probleeme, majutab nende sõpru – ja küpsetab kooke. Isegi kui sõnad Täiuslik Ema toovad kaasa valusaid assotsiatsioone lapsepõlvest, mis polnud nii täiuslik, on ideaalse emakuju projektsioon kindlalt su psüühesse istutatud.
Kuidas siis lihtsalt sõnad – Kangelane ja Täiuslik Ema – suudavad endaga kaasa tuua nii palju visuaalset, emotsionaalset, intellektuaalset ja müütilist infot? Neil on see vägi, sest nad on arhetüübid, psüühilised jõumudelid alateadvuses. Ehkki arhetüübid on kollektiivsed sümbolid, mis on ühised kõikide ühte kultuuri kuuluvate inimeste jaoks, võivad nad meiega ka individuaalselt kõnelda isiklike arhetüüpsete mustritena, mis on aluseks meie uskumustele, käimapanevatele jõududele, motivatsioonile ja tegudele ning mis korraldavad kõiki suhteid ja annavad meile energiat. Arhetüübid on väekujutised, millega me end lapsena samastame. Sportlane, Kunstnik, Näitleja, Printsess või isegi, kurb öelda, Vampiiri Ohver esindab tervet komplekti lugusid ja müüte, mida me vahel kujutleme oma elus juhtuvat. Meid tõmbavad enda poole filmid, raamatud ja videomängud tegelaskujudega, kes esindavad meie väekujutisi. Väikesed tüdrukud riietuvad nagu Printsess ja Wonder Woman, väikesed poisid nagu Batman ja Sõdalane. Arhetüüpne samastumine algab varakult.
Suureks saades jätkame oma elu kujundamist nende kujutiste ümber, elades alateadlikult oma arhetüüpidena. Ma kujutlen arhetüüpe meie energeetiliste kaaslastena. Sündimisest saadik väljendame oma arhetüüpseid mustreid, mis on psüühes aktiivsed. Me armastame mustreid – need toovad meie ellu korra. Me otsime pidevalt maailmast mustreid, eriti inimestest, sest teame intuitiivselt, et kui mõistame kellegi käitumismustreid, siis mõistame ka seda, kuidas ta suhtub endasse, oma ellu ja meisse. Me saame inimesest paremini aru, näiteks teades, et ta on Intellektuaal; see selgitab, miks ta armastab välismaa filme ja suurmeeste biograafiaid. Me hindame oma sõpra, kes mõistab, et meil on Sportlase arhetüüp ja seetõttu on igapäevane treening väga oluline meie füüsilisele, mentaalsele ja emotsionaalsele heaolule. Treening on midagi rohkemat kui hobi, see on osa sellest, kes me oma sisimas oleme.
Sa ei pruugi sellest teadlik olla, ent oled “näinud inimeste arhetüüpset jõudu” lapsest saadik – ainult ilmselt pead sa seda teiste sildistamiseks või isegi nende üle kohtumõistmiseks. Inimeste jälgimine on alati arhetüüpse väe jälgimine – skaneerid võõraid inimesi ja kogud nende kohta infot. Sa skaneerid märke, mida mina nimetan arhetüüpseteks “huvitavateks faktideks” – need ühised jooned reedavad alati, millise inimesega on tegemist. Pahadel Poistel on tätoveeringud, mis peegeldavad kõva kuti imidžit. Vampiiril on pilk, mis ütleb, et tal on vaja keegi energiast tühjaks imeda. Diiva on peaaegu ilmeksimatu. Ja Silmarõõm on iseenesest selge, aga Head Samariitlast võib olla pisut keeruline ära tunda. Sa ei tea kunagi, mis kujul Hea Samariitlane tuleb, mis on ta arhetüüpne iseloomujoon. Me lisame pidevalt momentvõtteid inimeste intuitiivsest energiast oma arhetüüpide albumisse.
Me ei saa midagi parata, et loeme üksteise arhetüüpe: see on meie intuitiivse ellujäämismehhanismi loomulik osa. Me usaldame mustreid, mis on tuttavad – arhetüübid tunneme me ära intuitiivselt. Kui me mõnda inimest ei usalda, siis seetõttu, et ei suuda määrata ta arhetüüpi või oleme kohanud varem kedagi teist sellise arhetüübiga inimest ning meile ei meeldi selle arhetüübi käitumine.
Me oleme kinnistunud “kõnearhetüüpide” külge sama kindlalt, nagu oleme kinnistunud roomama, kõndima ja suhtlema. Arhetüübid, sümbolid ja müüdid hõlmavad meie intuitiivse intelligentsi aspekte. Me oleme loomu poolest intuitiivsed, sest kasutame meeli ellujäämiseks. Võitle või põgene reaktsioon ja tugev “sisetunne” on näited orgaanilisest intuitiivsest intelligentsist, millele me kogu aeg loodame. Samamoodi tunned ära või loed arhetüüpe intuitiivselt ka sina, isegi kui sa ei pruugi teadlik olla, et sul on võime müütidest ja sümbolitest aru saada. Ent meenutagem, et su kujutluste keel koosneb müütidest ja sümbolitest ning fantaseerimine on lapse üks varasemaid keeli. Me oleme ühenduses oma kujutluste ja unenägudega, enne kui hakkame tegelema loogika ja mõistusega.
Sa olid müütilises kontaktis oma maailmaga enne lugema ja kirjutama õppimist. Sul olid nähtamatud sõbrad ja sa kujutasid ette, et lähed kooli, kus nõiad oma kunsti õpivad. Ja sinu arvates oli see tegelikult ka võimalik, vähemalt mõnda aega. Isegi kui saad täiskasvanuna aru, et neid müütilisi paiku füüsilises mõttes ei eksisteeri, klammerdud sa oma psüühes ikkagi nende külge. Need esindavad su püha psüühilist ruumi, sinu isiklikku arhetüüpset territooriumi. Arhetüüpide keel on inimhinge universaalne keel, mis psüühiliselt ühendab meid kõiki selle kaudu, mida Šveitsi psühhiaater Carl Gustav Jung nimetas kollektiivseks alateadvuseks. Jung nägi arhetüüpe psüühe kõige olulisemate tööriistadena, mis lõid värava teadvuse ja alateadvuse vahel, et aidata meil saada terviklikeks inimesteks.
Samuti märkas ta, et sageli on arhetüübid teiste arhetüüpide partnerid – see seletab, miks arhetüübid väljenduvad nii mitmekesisel viisil, sõltuvalt inimesest. Näiteks, ühel mu tuttaval naisel on väga tugev Kunstniku arhetüüp. Ta on olnud oma andega kontaktis lapsepõlvest peale ning “astus kunstnikukingadesse” loomulikult, kergelt ja pingutuseta. Kõik, mida ta teeb, kuidas ta riietub või lauda katab, on kunstipärane. Ta on tõelises harmoonias oma Kunstniku arhetüübiga, ilma et sellele mõtleks.
Ent ühe teise tuttava Kunstniku arhetüüp on segunenud teistsuguste arhetüüpsete mustritega, mis moodustavad hoopis erineva jõuüksuse. Tema lapsepõlv polnud nii helge nagu meie esimesel Kunstnikul – seepärast sai ta Nälgiva Kunstniku omadused, Kunstniku arhetüübi selle aspekti, mille tegid kuulsaks maalikunstnikud Toulouse-Lautrec ja van Gogh. Selle mehe võimetus uskuda sügavalt oma andesse vähendas järk-järgult ta eneseusaldust ning pani tagasi tõmbuma Hapra Lapse arhetüüpi. Haprast Lapsest sai Nälgiva Kunstniku partner ja kujunes välja narratiiv pidevast hirmust. See oli nagu mentaalne helisüsteem, mida ei saanud välja lülitada ja mis mängis kogu päeva, rääkides talle, et ta ei saa selles maailmas hakkama Loova Kunstnikuna, kellena ta kunagi end kujutles. Lõpuks naasis ta kodukohta, töötas meistrimehena, tegi juhutöid, värvis maju. Et raha teenida, pidi ta ümber tegema oma sisemise müüdi, loo, mida ta endale rääkis, kes ta “tegelikult” on ja mis temaga toimub. Nüüd rääkis ta endale, et värvib maju vaid seni, kuni kogub piisavalt raha, et minna kunstikursustele. Senikaua kui Nälgiva Kunstniku ja Hapra Lapse arhetüübid ta sisemisi müüte valitsevad, ei lahku ta kunagi kodust, nii võimsad on meie arhetüüpides peituvad müüdid. Siiski on tal alati võimalus elustada oma sisemine Loov Kunstnik. Ainus, mis teda takistab, on hirm, et tal puudub anne, mida läheb tarvis rivaalitsevas kunstimaailmas. Arhetüübid leiavad alati ühel või teisel kombel väljenduse – tema puhul sai maja värvimisest puhkepeatus, kuni ta julgust kogub.
Katkend pärineb Caroline Myss’i raamatust “Arhetüübid. Kes Sa oled?”
