Olla inimene tähendab meeles pidada, et inimeseks olemine on eksperiment ilma eesmärgi või sihita, küll aga on selles kesksel kohal teadlikuks saamine armastusest.
Olla inimene tähendab armastada kohmetult ja ilma oskusteta, sest kuidas me saamegi harjutada seda, mida me kunagi pole õppinud ega näinud? Me istume koos oma partneriga valu ja vaikse segaduse konteineris ning meil pole aimugi, kuidas sealt välja saada. Me tunneme end ühenduses, elusana, ning siis jälle ühenduseta, üksinda. Me kahtleme ja hingame välja, leiame rahu ja unustame jälle. Seda tähendabki armastada teineteist südamega, mis on haiget saanud, ja hingega, mis pole veel õppinud, kuidas armastada täielikult.
Olla inimene tähendab tunda end ebamugavalt isegi koos inimestega, keda me maailmas kõige rohkem armastame.
Olla inimene tähendab unustada side tänulikkusega, unustada enda eest hoolitseda, unustada palved. Võib-olla me veedame rohkem aega unustades kui meeles pidades, mis teeb need kiired hüpped mullitavasse meenutuste basseini isegi veel meeldivamaks, jumalikuks.
Olla inimene tähendab areneda, leppides paradoksidega ja avardades oma võimet sallida ebakindlust, kuni me ütleme “Ma ei tea” sagedamini kui “Ma tean”.
Olla inimene tähendab võitlust. Lõpuks me saame aru, et kui istume “peaks”-vihmavarju all – “See ei peaks nii raske olema. Ma peaksin olema õnnelik” -, sajab valu vihma kõvemini. Aga kui lepime sellega, et ärevus, depressioon, üksindus, suutmatus, kurbus, rõõm ja elevus on kõik osa plaanist, siis astume vihma kätte ja võib-olla isegi tantsime natuke.
Olla inimene tähendab kurvastada, isegi kui me ei tea, miks me kurvastame, tunda hirmu, isegi kui me ei tea, miks me kardame, ja olla rõõmus, isegi kui me ei tea oma rõõmu allikat.
Olla inimene tähendab teha vigu ja vahel tähendab see, et teeme teistele haiget, kas meie kõige lähedasematele ja armastatud inimestele või kellelegi, kellega me pole kunagi kohtunud. Olla inimene tähendab öelda “Palun vabandust. Ma loodan, et sa andestad mulle”, kui me tantsime läheduse ja valu, kahetsuse ja andestuse, katkemise ja parandamise tantsu.
Olla inimene tähendab kogeda kerguse ja voogamise aegu, mis vahelduvad heitluse aegadega. Kui me samastume heitlusega liiga lähedalt, siis kukume masendusse. Kui me klammerdume liiga sügavalt kerguse külge, siis libiseme ülemeelikusse. Just nagu parv liigub vaiksel veel ja ka läbi tormi, hõljume ja heitleme ka meie elujõel.
Olla inimene tähendab igatseda, et meid nähtaks vastse ema täiusliku häälestatusega, ja teada ikkagi, et sellist asja nagu täiuslik häälestatus pole olemas. Selguse ja tarkuse hetkedel me mäletame, et ainus täiuslik nägemine tuleb meie suhtest allikaga, jumalikuga, selle ühe hingusega. Nende armastavate nähtamatute käte vahel oleme nähtavad, tuntud ja armastatud.
Olla inimene tähendab seda, et meie psüühe labürindis on peidetud koopad, varjumaastikud, mida sa ei saa näha ega neist teada, kuni need lahti murtakse. Sellest lõhest voogab sisse valgus ja valgustab varju, nii et see, mis elab allpool, lendab üles teadvusesse.
Olla inimene tähendab mõista, et su partneril ja su sõpradel on samuti neid varjualasid, pimedaid kohti, mida sa ei saa näha ega tunda kas alguses või isegi aastaid. Seejärel ühel päeval ta avaneb ja fuuriad lendavad pinnale, paluvad, et neid tuntaks, paluvad, et neid armastataks ja tervendataks.
Olla inimene tähendab, et sul on pimedaid nurki. Pole oluline, kui palju me tuhnime sisemistes valdades, alati on kohti, mida me ise ei näe. Sellepärast on kõige ausam ja julgem küsimus, mille võime oma usaldusväärsele kallile inimesele esitada: “Mida ma ei näe?”. Ja kui need pimedad nurgad on valgustatud, siis laulame tänulikkuse laulu, kuna veel üks illusiooniloor on kerkinud ja me näeme paremini.
Olla inimene tähendab vananemist. Kerged jooned, mis sul on kolmekümnendates eluaastates, süvenevad kortsudeks, kui oled neljakümnene, viiekümnene ja vanem. Kuna me elame kultuuris, mis püüab neid kortse kaotada, unustame, et kortsud räägivad meie elust: “Vaata, see tuli siis, kui ma nii kõvasti naersin, nutsin. Vaata, see tuli siis, kui ma püüdsin nii kõvasti, tõmbusin kägaras vaikusesse”. Ja kus on hõbedajuukselised naised? Kultuur on nad ära värvinud, nii pöörane on meie võitlus aja vastu. Sageli me ei mõista, et vananemisega kaasneb tarkus, ajaga tuleb aktsepteerimine, päevade lühenemisega tuleb tänulikkuse pikenemine.
Olla inimene tähendab teenimist, olgu see maatükike su elukoha juures, karvane olend su jalgade juures, inimesed, kellega sa jagad kodu, või siis laiemas, ühiskondlikumas kontekstis. Üks teenimise vorm pole teisest ülem. Kui teenimine tuleb mina allikast, siis ühineme selle allika ja tähendusekohaga. Nagu ütleb Jane Goodall: “Sa ei saa läbida ainsatki päeva, ilma et kuidagi mõjutaksid maailma enda ümber. See, mida sa teed, muudab midagi, ja sa pead otsustama, millist muutust sa tahad teha.”
Olla inimene tähendab, et sa oled ühenduses iga olendiga sellel planeedil, ja mitte ainult informatsiooni, vaid südame aju kaudu, mis avaneb jõuliselt ja julgelt, kuni väikest lonkavat poissi kantakse kätel vee juurde ning haavatud sõdur on minu poeg ja ta ema mu õde, ning üle selle suure, ent väikese planeedi kõigi maade ja merede vajub ta mu kätel kokku ning ma hoian teda, ja mu palvete kurbus mähib ta nähtamatu teki sisse.
Olla inimene tähendab armastada ja olla armastatud nii hästi, kui suudame ning eemaldada tõkked, mis ei lase meil armastada täielikult ja vabalt, nii et võiksime tuua oma armastuse maailma, mis meid nii meeleheitlikult vajab.
Olla inimene tähendab teada, et me oleme ebatäiuslikud ja terviklikud: me teeme haiget ja saame haiget, me tunneme pettumust ja valmistame pettumust, me komistame ja kukume ning tõuseme jälle püsti.
Karkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud Sheryl Pauli raamatust “Ärevuse tarkus“.
Sheryl Paul on autor ja nõustaja süvapsühholoogia traditsioonis.
Vaata ka conscious-transitions.com
“Kui õpime ära kasutama ärevuse tarkust, siis on alateadvuses peituvatel sõnumitel rohkem võimalust meie elu mõtestada ja avardada.” – Sheryl Paul
“Sheryl Pauli vaatenurk ärevuse epideemiale sillutab teed maailma, kus on rohkem meelerahu ja kaastunnet. “Ärevuse tarkus” on nagu hästi valgustatud teerada tõe juurde, kes me oleme ja kuidas elada, kui meid vaevab ärevus, depressioon, ülekoormus või lootusetus. See on manifest meie kindlast naasmisest terviklikkuse juurde.” – Alanis Morrissette, laulja ja laulukirjutaja
