Üldiselt peame me igasugust ebamugavustunnet halvaks uudiseks. Ent praktiseerijatele ehk vaimsetele sõdalastele – tõe järele janunevatele inimestele – pole tunded nagu pettumus, piinlikkus, ärritatus, meelepaha, viha, kadedus ja hirm mitte halvaks uudiseks, vaid väga selgeteks hetkedeks, mis näitavad meile, millistes kohtades hoiame end tagasi. Need hetked õpetavad meid kokkuvarisemise ja taandumise asemel elavnema ning tähelepanelikud olema. Need on kui sõnumitoojad, mis selgitavad meile hirmuäratava täpsusega, kuhu oleme takerdunud. Selline olevikuhetk on parim õpetaja, olles õnneks alati meiega.
Meie elu lahendamata probleeme esile toovaid sündmusi ja inimesi võiks pidada headeks uudisteks. Meil pole vaja midagi jahtida. Me ei pea looma oma võimeid proovile panevaid olukordi. Need ilmuvad ise, kellavärgi korrapärasusega. Iga päev pakub meile küllaga võimalusi avanemiseks või sulgumiseks. Kõige suuremad võimalused ilmnevad olukorras, millega me ei usu end toime tulevat. See on liig mis liig. Asi on läinud liiga kaugele. Tunneme end halvasti. Pole võimalik olukorraga nii toime tulla, et sealt ise terve nahaga pääseda. Kui väga me ka ei püüaks, see pole võimalik. Elu on meid lihtsalt paika pannud. Sa oleksid justkui peeglisse vaadanud ja seal gorillat näinud. Seal see peegel on, sinu peegelpilti näitamas. Ja vaatepilt on kole. Üritad peeglit teise nurga alla sättida, et veidi parem välja näha, ent näed kõigest hoolimata ikka välja nagu gorilla. Nii ongi elu sind paika pannud. Paika, kus sul pole muud valikut, kui toimuvaga leppida või seda tõrjuda.
Enamik meist ei näe neis olukordades õppetunde. Me vihkame neid algusest peale. Me pageme nagu pöörased. Me kasutame põgenemiseks kõikvõimalikke viise. Kõik sõltuvused on saanud alguse hetkest, kus mõõt on täis ja me ei suuda olukorda enam taluda. Tunneme, et peame seda pehmendama, millegagi polsterdama, ja satume nii sõltuvusse millestki, mis näib valu leevendavat. Just sellistest hetkedest pärineb ka ohjeldamatu materialism, mida maailmas näeme. On välja mõeldud lõputuid viise meie lõbustamiseks, et pääseksime sellest hetkest kaugemale, pehmendamaks hetke teravust, tuimestamaks meid, et me ei peaks tundma kogu valu olukorras, millest ei saa kenasti välja tulla.
Meditatsioon kutsub meid märkama, et oleme jõudnud oma taluvuse piirini, ning mitte lootuse või hirmuga kaasa minema. Näeme meditatsiooni abil selgelt, mis on meie mõtete ja tunnetega toimumas, ja saame ühtlasi lasta neil minna. Meditatsiooni juures mõjub julgustavalt asjaolu, et isegi kui me sulgume, ei saa me seda enam teha teadmatuses. Me näeme täie selgusega, et läheme lukku. Juba see heidab valgust teadmatuse pimedusse. Võime näha, kuidas me põgeneme ja peitume ja hoiame ennast tegutsemas, et ei peaks iial laskma sel kõigel oma südamesse tungida. Lisaks näeme sedagi, kuidas võiksime avaneda ja lõdvestuda. Pettumus, piinlikkus ja kõik need olukorrad, kus me lihtsalt ei saa end hästi tunda, on põhimõtteliselt teatud liiki surmad. Oleme just oma jalgealuse täielikult kaotanud. Me ei suuda olukorda kontrollida. Meie jõud ei käi sellest üle. Võitleme surmahirmuga ega mõista surma vajalikkust sünni jaoks.
Taluvuse piirini jõudmine pole mingi karistus. Hirm ja hingevärin, mida surmatoovas kohas tunneme, on tegelikult tervise märgid. Kui hirm ja hingevärin meid ei hävita, kui näeme neis sõ nu mit, et on tulnud aeg võitlus lõpetada ja meid ähvardavale ohule otse silma vaadata, siis on seegi üks tervise märke. Pettumus ja ärevus edastavad meile sõnumi, et oleme liikumas tundmatule alale. Seinakapp magamistoaski võib mõnele meist olla tundmatu maa. Ja mõnele on see lausa retk avakosmosesse. Minus kutsub lootuse ja hirmu esile miski muu kui sinus. Minu tädi taluvuse piir saabub, kui nihutan tema elutoas lampi. Mu sõber läheb täiesti endast välja, kui peab uude korterisse kolima. Mu naaber kardab kõrgust. Pole oluline, mis viib meid viimse piirini. Selge on, et varem või hiljem juhtub see igaühega meist.
Allikas: Pema Chödron “Kui kõik variseb kokku”, kirjastus Pilgrim
Raamat sisaldab nõuandeid ja soovitusi, kuidas
• kasutada valusaid tundeid tarkuse, osavõtlikkuse ja julguse arendamiseks
• luua teistega suheldes avatust ja tõelist lähedust
• muuta oma negatiivseid käitumismustreid
• töötada kaootiliste olukordadega
• õppida edendama osavõtlikku ja mõjusat sotsiaalset tegevust
PEMA CHÖDRÖN on USA päritolu budistlik nunn, kes elab ja õpetab Põhja-Ameerika esimeses lääne inimestele loodud tiibeti kloostris Gampo Abbey’s (Cape Breton, Nova Scotia, Kanada). Ta on tunnustatud meditatsiooniõpetaja Chögyam Trungpa üks olulisemaid õpilasi ja mitme raamatu autor (nt “The Wisdom of No Escape” ja “Start Where You Are”). Eesti keeles on 2007. aastal kirjastuselt Pilgrim ilmunud tema teos “Rahu sõja ajal”, mis õpetab rahu säilitamist kriisiaegadel.
