See aasta on olnud väga pöördeline Olegi jaoks, sealhulgas kui kontserdikorraldaja jaoks. “Ma siiani meenutan eelmise aasta suurt Narva festivali, mille tagajärgi ma siiani maitsen. Selle krahhi endale andestamine lõi omakorda selle, et hakkasin tegema elus suuremaid muutusi: lõpetasin Tartus ja Narvas džässiklubide tegemise ja kolisin Tartust Tallinnasse,” sõnab ta.
Oleg arvab, et suurem osa asju, kui mitte kõik, mida üks inimene teisele ütleb, ei ole selle teisega kuidagi seotud, vaid on puhtalt ütleja enda sisemaailma peegeldus. Talle läks väga hinge, kui ühel koosviibimisel sõpradega sai ta mitmelt järjest teada, et nad näevad teda eriti südamliku inimesena. “See liigutas. Ilmselt ma alateadlikult otsin enda lähedusse inimesi, kellele saaksin sama öelda ja sageli on mul see ka õnnestunud. Just “lahkus” ja “heasoovlikkus” on minu jaoks olulised head sõnad iseloomustamaks inimest, kellega tahan läbi käia,” lausub Oleg.
Ta annab Kumus 28. detsembril kontserdi “Andestamine”. Annab selleks, et panna punkt aastale. Tartus elades on ta igal aastal teinud aastalõpukontserti, mis on siiani jäänud jõulude ja aastavahetuse vahele. “See on olnud justkui sümboolne aeg; seal vahel tekib mingisugune tühimik, kus jõululaule enam ei laulda, aga ka uut aastat tulnud veel pole. Sel ajal on aega mõelda, mis siis tegelikult juhtus. Minu jaoks on kõige tähtsam andestada, mis on juhtunud ja läbi selle minna puhtale lehele uude aastasse,” räägib Oleg.
Uuel aastal on tal silme ees ka üks tõsine väljakutse: empaatia suurendamine ühiskonnas eesti ja vene kogukondade vahel. “Oluline küsimus on minu jaoks see, milline vaimsus on eesti- ja venekeelsetes koolides, mis toimub meedias, kodudes ja kuidas üksteisest räägitakse. Ma usun, et igaühel on võimalik siin midagi ära teha,” ütleb Oleg.
Foto: Kaupo Kikkas
