Ole sina! Ole eriline!

Kas sa oled end iial veidralt tundnud? Oled sa tundnud end kõigist teistest inimestest erinevana? Kas sa oled alati teadnud, et oled eriline, aga ühtlasi ka püüdnud seda varjata kõigi – kaasa arvatud iseenda – eest? Oled sa otsustanud pigem teeselda, et oled samasugune nagu kõik teisedki?

Kas sa oled end iial veidralt tundnud? Oled sa tundnud end kõigist teistest inimestest erinevana? Kas sa oled alati TEADNUD, et oled eriline, aga ühtlasi ka püüdnud seda varjata kõigi – kaasa arvatud iseenda – eest? Oled sa otsustanud pigem teeselda, et oled normaalne, keskpärane, reaalne ja samasugune nagu kõik teisedki?

Ma tean. Ka mina oskasin seda väga hästi teha. Ja selle tulemusena sattusin ma otse enesetapu sooritamise lävele. Ja seda sõna otseses mõttes.

Esmapilgul paistab, et tegu on väga nutika mõttega – varjata kõigi eest (sealhulgas ka iseenda), kui erilised me tegelikult oleme. Kuidas me muidu saaksimegi teiste hulka sobituda? Kuidas me muidu saaksimegi luua suhet, perekonda, äri või üldse mingit edu?

Minu küsimus on järgmine: “Kui sa kõik ülalmainitu saavutad, aga ei ole tegelikult niivõrd kaunilt, rõõmsalt, veidralt, aukartusetult ja mänglevalt eriline, nagu sa seda tegelikult oled, siis kui edukas sa õigupoolest ikkagi oled?”

Ja kui juba küsimiseks läks: “Mis muudab “sobitumise” niivõrd hinnaliseks? Mis siis, kui meie ERILISUS ongi meie kõige võrratum omadus?“

Mis siis, kui enda erilisuse omaksvõtt muudabki kõike meie elus? Ja ühtlasi ka kogu maailmas?

Mis siis, kui meie omapärane vaatenurk ongi see kingitus, mille me toome oma suhetesse, töösse, perekonda ja maailma?

Muide, kui miski minu öeldust tekitab su sisimas kergema tunde, siis kehtib see ka sinu kohta. Kõik, mis on tõene, tundub sisimas ka kerge. Vale aga tekitab alati raske tunde.

Kui palju energiat oled sa raisanud, et eirata seda suurt kinki, milleks on sinu erilisus? Kas sa oleksid valmis seda kõike kohe praegu muutma? Ainult tahet ongi vaja selleks, et see uks avada. Ja kas sa oleksid valmis esitama endale ka ühe väga lihtsa küsimuse, nimelt: “Mida läheks vaja selleks, et ma naudiksin oma erilisust, selle asemel et seda peita?”

Mis siis, kui see eriline vaatenurk, mis sul näib alati kõige suhtes olevat, ongi TÄPSELT SEE, MIDA VAJA – rohkem kui kunagi varem?

Kui me teeme asju kogu aeg samamoodi, siis võimegi oodata ainult samu tulemusi. Aga kui me otsustame end avada millelegi teistsugusele, siis võime lõpuks luua teistsuguseid tulemusi.

Ka Einstein on öelnud: “Hullumeelsus – see on korrata ühte ja sama asja, ootuses saada erinevaid tulemusi.”

Oled sa kunagi selle lõksu langenud? “Ei?” Ka mina mitte.

Kas teadsid, et enne kui Einsteinist sai oma aja tuntuim füüsik, töötas ta postkontori leti taga? Kas ta muutis reaalsust sellega, et üritas sobituda teiste inimeste mõtteviisiga? Või oli ta valmis omaks võtma selle teadmise, et ta oli teistsugune, JA SEDA KA JÄRGIMA, isegi kui teda ei võtnud omaks tema kaasaegsed ega tollane üldlevinud mõtteviis? Ta suutis sõna otseses mõttes muuta maailma seeläbi, et järgis oma teadmist.

Aga ma olen kindel, et sinu puhul selline asi ei toimiks. Või siiski?

Mis on sinu eriline vaatenurk, millest saaks sinu kingitus maailmale, kui otsustaksid lõpetada selle eitamise? Kui lõbus sul oleks seda teadmist tunnistada?

Kas maailm oleks seetõttu rikkam või vaesem paik, kui Einstein oleks loobunud taga ajamast midagi sellist, mille erilisust ta teadis?

Teise näitena võiks küsida, mis oleks saanud siis, kui Ema Teresa otsustanuks, et tema erilisus ei olnud tähtis? Mis oleks saanud, kui ta oleks otsustanud MITTE järgida oma teadmise, südame ja olemuse kutset? Mis oleks saanud, kui ta oleks püüdnud sobituda teiste inimeste mõtteviisiga, nagu enamik meist seda pidevalt teha üritab? Kas maailm oleks olnud rikkam paik, kui ta oleks otsustanud end väikeseks teha? Või siis mitte?

Aga kui küsida sama Oprah’ kohta? Või Gandhi kohta?

Ja mis kõige tähtsam – kui küsida seda sinu kohta? Kas maailm muutub rikkamaks või vaesemaks iga sinu tehtud otsuse järel, millega sa lubad üha rohkem oma erilisust selles maailmas avalduda?

Ma tean, et niimoodi mõelda on veider. Aga mis siis, kui see kõik oleks sinu jaoks tõene? Ja lõbusam kui muidu? Sõna “veider” tähendas algupäraselt midagi sellist, mis on “seotud vaimu, saatuse või ettemääratusega”. Kas sa oleksid seega nõus hakkama nii veidraks, nagu sa seda tegelikult oled, ning seeläbi panustada maailma muutmisse?

Aga kuidas? See siin on alustamiseks hea koht: esita endale paar lihtsat küsimust, mille abil võiksid paremini mõista kõike seda, mis on sinu jaoks tõene ja eriline:

“Kui ma tahaksin elu nautida täpselt nii erilisena, nagu ma seda olen, siis mida ma kohe praegu teha sooviksin?”

“Mida sellist ma tean, mille kohta ma teadmatust teesklen või mida täielikult eitan?”

“Mida sellist kutsuvad mu teadmine, süda ja olemus mind valima, mida ma ühtelugu eiran?”

“Mida sellist on minu juures õiget, mida ma ei mõista?”

Ja lõpuks: “Kuidas saaks kõik küll veel paremaks minna?”

Nüüd ongi käes aeg, mu kaunis sõber, et hakkaksidki selliseks, nagu sa tegelikult oled (kaasa arvatud kõigi oma “veidrustega”). Maailm vajab sind. Mida sa veel ootad?

Autor Dr. Dain Heer

Loe lähemalt koolituse “Kuidas saada iseendaks ja muuta maailma?” kohta: http://beingyouclass.com/estonia/

Seotud