Millised meie isiksuse varjatud osad peavad kasulikuks seda, et me seatud eesmärke ei saavutaks? Mitu korda oled sa enesele öelnud: alates homsest hakkan jõusaalis käima või dieeti pidama või siis on üle huulte libisenud kõigi tudengite kuldvaramusse kuuluv: esmaspäevast hakkan korralikult õppima? Miks on nii, et isegi raudkindla tahtmise juures ei õnnestu meil ikkagi paljusid otsuseid ellu viia? Oled sa kunagi eneselt küsinud, kas sinu soovid ja eesmärgid on ka tegelikult sinu omad või kajastavad pigem teiste ootusi sulle? Kelle standardeid me oma väärtushinnangute loomisel kasutame?
Üks põhjuseid, miks me iseend oma eesmärke täitumise teelt kõrvale kallutame, on see, et seatud siht pole tegelikult see, mida soovime, või siis kahtleme sisimas oma suutlikkuses seda tegelikult ka ellu viia. Me ei tea, et nii-öelda käsikiri, mis meie elukäigu määrab, pärineb meie varasest noorusest ja kõik stsenaariumid, mida me praegu kirjutame ja milles ise ka peaosa mängime, pandi tegelikult paika juba siis.
Meie esimene kontakt maailmaga toimub vanemate kaudu ja nii mõjutab meie isiksuse kujunemist see, kuidas me vanemad kohtlesid nii meid kui ka teineteist. Meist enamikku on kasvatatud käskude ja keeldude vormis: ole täiuslik, ole tugev, pinguta kõvasti – näe vaeva, ole teistele meele järele, tee kiiremini. Näiteks „ole tugev” võib tähendada seda, et oled omaksvõetav vaid siis, kui ei lase välja paista ühelgi emotsioonil ega väljenda ühtegi oma vajadust. „Näe vaeva” tähendab, et sind aktsepteeritakse vaid siis, kui sa kõvasti pingutad. Me ei adugi, et käitume ka täiskasvanutena samade reeglite järgi, sest usume, et meie väärtus kaob, kui me ei mängi reeglite kohaselt.
Seni, kuni me vana rada järgime, on meie elu ettearvatav. Usume jätkuvalt, et meil puudub igasugune võim mõjutada seda, mis meie elus toimub – tahame küll muutusi, kuid neid ei tule. Lahenduseks on vana stsenaariumi vabastamine ning enesele uue ja parema loomine. Sellise, mis ei põhineks teiste inimeste ootustele meist. Sellise, mida oleme alati teadlikult soovinud, kuid pole uskunud, et see isegi võimalik võiks olla.
Kaitsemehhanismid
Soove piiravateks põhjusteks võivad olla ka hirm ja süütunne. Kui need liiga kauaks kestma jäävad, võib hirmust saada ärevushäire ja süütundest depressioon. Juba maast madalast on meile selgeks tehtud, et on olemas vaid üks aktsepteeritav „mina” ja siis see teine, sobimatu „mina”. See viib identiteedi lahknemiseni aktsepteeritavaks ja mitteaktsepteeritavaks „minaks”. Ja seetõttu loome endile kaitsemehhanisme – nagu neid psühhoanalüüsis kutsutakse. Just sel moel hakkame end alla suruma, oma mõtetele, tunnetele ja käitumisele õigustusi otsima, oma olemust heaks ja halvaks jaotama jne.
Hirm on sageli maskeerunud või peitub teiste negatiivsete tunnete taha. Psühhoteraapia seisukohalt vaadatuna on kõige lihtsamalt väljendatavaks negatiivseks tundeks viha, see on kõige pindmisem ja me teadvustame seda kõige paremini. Järgmisena tuleb kurbus ja alles kõige viimasena hirm.
Tunded paistavad silma ka füüsilisel tasandil, kus viha on koondunud keha ülaossa, eriti õlgade piirkonda. Kurbus väljendub materiaalsel kujul vedelikena – sageli on tegemist hingamisteede eritiste või takistustega, eriti kopsudes. Hirm omakorda väljendub kõhupiirkonnas. Kui oled oma keha jälginud, siis tead seda ebameeldivat tunnet, mis sulle kõhupiirkonda tekib, kui sa midagi kardad. Ja just seetõttu tekivadki meil pikaaegse hirmu all elamise tõttu erinevad seedeelundkonna haigused.
Seega – kõhukinnisus tähendab, et inimene on enesessesulgunud, hirmust tundmatu tuleviku ees, kõhulahtisus omakorda väljendab hirmu, mida inimene ei ole enam suuteline haldama. Hirmunud inimese väljahingamine on jõulisem kui sissehingamine. See tuleneb sellest, et püütakse alateadlikult lõdvestada hirmu tekitatud pingeid. Füüsilisel tasandil ärgitab hirm meid põgenema, täitmaks psühholoogilist rahuvajadust.
Süütunne võib inimkehale aga veelgi laastavamalt mõjuda. Süütunne võib põhjustada autoimmuunhaigusi, millest levinuim on vähk. Psühholoogiliselt põhjustab süütunne depressiooni, mida psühhoanalüütikud tõlgendavad kui enese vastu suunatud agressiooni.
Lahenduseks armastus
Väline maailm ja inimesed meie ümber on meie peegelduseks. Seega märkame teistes seda, mis on meis õigesti, ja samuti seda, mis ei ole. Hirm iseenese ja teiste nõudmistele vastamise ees on samavõrra halvav kui ebaedu saatev süütunne. Hirmu ja süütunde vastandiks on armastus. Armastus teeb meid terviklikuks ja eluterveks. Loomulikult peegeldub meie armastav hoiak enese vastu meile tagasi ka meid ümbritsevatelt inimestelt.
Tasuks meeles pidada, et igasugune enesest väljapoole suunatud agressioon on tegelikult agressioon iseenda vastu. Seega – ainult armastus, omaksvõtt ja andestamine nii enesele kui ka teistele saab meid vabastada süütunde ja hirmu küüsist. Suurendades armastust, esmalt ja ennekõike enese vastu, hakkame ühtlasi avardama ka teadvust. See aga viib täieliku enesekogemiseni, mis on üks kõige olulisemaid äratundmishetki üldse, olulisem kui meie äri, elukaaslane või ükskõik milline muu tegevus ja kogemus.
Liiga suured soovid tekitavad ootusi, mis toimivad iseenesest meie soovide täitumist takistavana. Ootusi võime seada nii iseenestele, tulevikuolukordadele kui ka teistele. See muidugi ei tähenda, et meil ei tohiks soove olla, kuid alati tasuks meeles pidada, et liiga grandioossed soovid hakkavad takistama meie kohalolu hetkes – siin ja praegu. Ainult käesoleval hetkel saame teha midagi konstruktiivset enese hüvanguks.
Mingis mõttes jätkame me minevikus elamist. Just see sunnibki meid vältima negatiivseid kogemusi ja kordama positiivseid või vähemalt nii me loodame juhtuvat. Lootmine aga tähendab, et oleme liialt hõivatud tulevikuga, mis toob meid tagasi selle juurde, et meie enesetaju käesolevas hetkes on pärsitud. Mõned inimesed usuvad, et soovide täitmiseks tuleb esmalt soovida ja seejärel lasta soovil minna, leppides asjaoluga, et soov võib ka mitte täituda – see omakorda loob võimalused soovi täideminekuks. Oleme kõik kuulnud lugusid naistest, kes, olles aastaid proovinud tagajärjetult lapseootele jääda, lõpuks loobuvad ja lapse hoopis adopteerivad ning sellise lahtilaskmise järel ise lapseootele jäävad.
Tee eesmärgini
Mida siis ikkagi soovitada selleks puhuks, kui on vaja langetatud otsustele ka kindlaks jääda? Küsi eneselt, mille eest sa praegusel hetkel tänulik oled. Tee nimekiri asjadest, mis sul on viimase aasta aja jooksul õnnestunud saavutada. Kuigi see näib esmapilgul lihtsa ülesandena, ei pruugi see siiski nii hõlpsalt tulla. Küsi eneselt: millised on minu elu eesmärgid ja mis teeb mind tõeliselt õnnelikuks? Usu enesesse ja asjaolusse, et sa väärid seda, et kõik sinu soovid ka tõeks saaksid.
Kuula oma keha, pane tähele takistusi energiavoos ja ühenda end ihaldatud eesmärkidega ka psüühika tasandil. Millised emotsioonid sulle takistusi seavad? Jälgi oma hingamist – milline on sinu sissehingamine ja milline väljahingamine? Proovi seda protsessi tasakaalustada, hingamise tasakaal aitab stabiliseerida ka su mentaalset seisundit. Samuti aitab see kehal, hingel ja vaimul taastada omavahelist ühendust.
Võid kõigist oma lähikuude eesmärkidest teha kollaaži ja selle seinale riputada – see aitab sul soovitut meeles pidada. Selline visualiseerimist kasutav kunstiteraapia aitab end tegutsema motiveerida. Mediteeri küsimusel „kes ma olen?” või fraasil „mina olen”. Ütle seda, mõtle seda endamisi ja vaata, mis toimub, jõua sisekaemuslikku seisundisse.
Sellised harjutused aitavad teadvusel avarduda ja enese vastu tuntaval armastusel kasvada. See vabastab hirmust ja süütundest ning laseb sul lõpuks võtta vastu vastutus omaenese elu eest. Sa ei süüdista enam teisi mitte milleski. Ära takista ise oma eesmärkide täitumist liiga pingsalt tulevikule mõeldes. Sihte silme ees hoida on oluline, kuid samavõrra tähtis on panna tähele teerada, mis nendeni viib. Ja see kõik loob uusi võimalusi luua uus elustsenaarium.
Allikas: Sensa
Telli ajakiri Sensa SIIT
