Võitja toidulaud
Kui jätate need sõnad endale meelde, siis muudab see teie toitumisviisi. Toit on informatsioon ja ütleb teie kehale, kuidas toimida. Kui soovite minu menüü tõelist saladust teada saada, siis ärge küsige, mida ma söön. Küsige, kuidas ma söön. Ma usun, et see, mida ma suhu pistan, on vaid pool kogu loost. Teise poole moodustab see, kuidas toit mu kehaga suhtleb ja kuidas mu keha toiduga suhtleb. Ma soovin, et mu keha ja toit moodustaksid terviku nii kiiresti ja tõhusalt kui võimalik ning ilma liigsete sekelduste ja kõrvalnähtudeta.
Minu kodumaal on ütlemine: “Energia saadakse suu kaudu.” Iga alla neelatud toit muudab teie keha mingil määral. See toit räägib teie kehaga, mõjutab ja juhib seda. Kui te hakkate seda suhtlust endale teadvustama ja õpite sellele ise kaasa aitama, et tulemus oleks teile meelepärane, siis näete peagi, kuidas teie füüsis ja vaim paraneb. Nii saate sellesse vestlusse sekkuda.
Mida tähendab minu jaoks mõiste aeglane toit? Me elame kiirtoidukultuuri ajastul ja see tähendab kiirsöömist. Kas see on mingi võistlus? Kas keegi annab mulle raha selle eest, kui ma esimesena lõpetan? Paar aastat tagasi läksin oma toidu-uuringute raames Londonis asuvasse restorani Dans le Noir. Selle keti restorane on nüüdseks ülemaailma päris palju ja need söögikohad ei ole tavalised – asi pole toidus, vaid õhustikus. Mõned teenindajad Dans le Noir’i personalist on pimedad ja restorani külastajad söövad pilkases pimeduses. Ma ei pea silmas seda, et tuled kustutatakse ja einestatakse küünlavalgel. Pean silmas musti kardinaid, pilkast ja täielikku pimedust, kus puudub ka mobiiltelefon, mis on jäetud ukse taha. Eesruumis ootab külastajaid kelner, kes tutvustab roogade valikut ja kirjutab tellimuse üles. Seejärel võetakse külastajal käest kinni ja juhatatakse ta pilkasesse pimedusse. Sa oled pime ja abitu ning sind juhatatakse lauda. Sa sööd, ilma et saaksid hetkekski sellele toidule pilku heita. Aga toit maitseb erakordselt hästi. Maitse- ja haistmismeeled on erksamad ning maitsed paljastuvad nii nagu ei kunagi varem. Sa sööd aeglaselt, loomulikult, avastad toitu nina ja maitsmispungadega. See kogemus jättis mu meeltesse kustumatu jälje selle kohta, kui oluline on tempo maha võtta ja mitte alluda tänapäeva kiirtoidumentaliteedile.
See toobki mind esimese reegli juurde: söö aeglaselt ja täie teadlikkusega. Minul kui sportlasel on kiire ainevahetus. Mu keha vajab palju energiat, eriti sel ajal, kui ma võistlen. Sellepärast tahan ma seedida toitu nii tõhusalt kui vähegi võimalik, selleks et energiat hoida. Küllap mäletate loodusõpetuse tundidest, et seedimine vajab verd. Ma vajan seda verd, kui ma parasjagu mängin. Kui ma saan kaasa aidata oma seedeelundkonna paremale ja kiiremale tööle, olen võimeline füüsilise aktiivsuse kiiremini taastama ja selles on siis ka rohkem jõudu. (Muide, sel samal põhjusel joon peamiselt toatemperatuuril vett, mitte kunagi jäävett. Jää sunnib vere seedeelundkonda, et kehatemperatuuri tõsta. See aga aeglustab seedeprotsessi.)
Aga mis juhtub, kui ma söön kiiresti? Siis on sellel samasugune tagajärg nagu teiegi puhul, kui te toitu sisse kühveldate. Mu maol pole aega saabuvat infot läbi töötada, sest seda tulvab suurtes toidukogustes. Kui magu ei saa õiget teavet õigel ajal, siis seedimine aeglustub. Keha aga ei saada teile signaali, et kõht on täis. Sel juhul võite üle süüa. Samuti ei anna te oma suule aega, mida see vajab – nimelt selleks, et lasta süljeensüümidel toitu suus lagundada juba nii palju, et magu ei peaks sellega vaeva nägema. Jällegi loodusõpetus: seedimine algab suus. Kui te närite, siis toit laguneb ja maol on aega end selle vastuvõtmiseks ette valmistada. Kui ma söön kiiresti, siis hammustan suuri suutäisi, need lähevad kõhtu ning mu keha peab toidu lagundamiseks rohkem vaeva nägema ja energiat kulutama. Lihtsalt öeldes ei anna ma oma kehaleselgeid signaale, mida ta vajab, et toiduga koos tervikuks muutuda. See võib kõlada kummaliselt, kuid ütlen seda veel kord: teie keha peab toiduga üheks tervikuks saama. Täpselt seda seedimisprotsess tähendabki.
/…/
Reegel number kaks: jaga oma kehale selgeid juhiseid. Mida mu keha peaks tegema selle toiduga, millega ma teda toidan? Meie keha kasutab toitu kahel peamisel eesmärgil: esmalt energia saamiseks, et käed-jalad liiguksid, süda lööks ja reket teeks lööke. Süsivesikud on meie päevaste tegevuste põhiliseks energiaallikaks. Teiseks on toitu vaja tervenemiseks ja taastumiseks – selleks et teha heaks päeva jooksul tekkinud kahju, olgu see siis tingitud valest treeningust või pikast kontoripäevast. Keha kasutab valke (nagu ka teisi toitaineid), et taastada lihaseid, luua uusi vererakke ja täiendada hormoonide varusid. Aga nii nagu ülemuse ja alluva puhul, tuleb ka teil kehale kätte näidata tähtsuse järjekord. “Ma soovin, et sa teeksid kõigepealt seda. Seejärel soovin, et sa teeksid toda.” Mina soovin, et mu keha oleks päeva jooksul võimalikult energiline. Ma ei taha, et ta kulutaks tiheda treeninggraafikuga täidetud aega millegi muu tegemisele, isegi kui see ülesanne on tähtis. Sellepärast söön suurema osa süsivesikutest saadavatest kaloritest päeva esimesel poolel, enne lõunat. Kui ma söön süsivesikuid koos vähese hulga valkudega, siis ütlen kehale: “Ma vajan energiat. Tegutse vastavalt vajadustele.” Ma toidan keha gluteenivaba pasta, riisi, kaera ja teiste süsivesikuterikaste gluteenivabade toiduainetega, et saada päevaks energiat. Öisel ajal ma energiat ei vaja. Olen väsinud ja soovin korralikult magada. Seega ütlen õhtusöögi ajal kehale: “Mul on vaja, et sa minu tekitatud segaduse ära koristaksid. Palun võta need valgud ja tee nendega, mida vajalikuks pead.” See on see aeg, mil lavale astuvad liha, kana ja kala. Hommikusöögiks söön hulgaliselt marju ja teisi magusaid puuvilju, sest vajan kiirelt põlevat energiat. Ka lõunaks söön ma kõikvõimalikke puu- või köögivilju, ent õhtusöögiks tõmban süsivesikute ringi koomale. Siis söön salateid, roheliste lehtedega köögivilju ja teisi juurvilju, mis sisaldavad palju vett. Kuid ma väldin selliseid puuvilju (eriti õuna ja pirni) ning juurikalisi, mis sisaldavad palju süsivesikuid. *Sel moel süües kindlustan oma kehale vajalikud toitained, kuid samas varustan seda ka vajaliku informatsiooniga.
Reegel number kolm: ole positiivne. Veel üks põhjus, miks ma söömise ajal televiisorit ei vaata, on järgmine: sealt ei tule eriti palju positiivset. Ma usun, et toit kannab endaga kaasas positiivset või negatiivse tenergiat sõltuvalt sellest, kas te tahate seda süüa või mitte, aga ka sellest, kuidas te toitu kohtlete. Enne kui ma hakkan teile oma arvamust põhjendama, tuletage meelde, mida ma ennist ütlesin: “Hoidke meel avatud.” Juhtusin kord nägema üht Idamaade meditsiini imepärast testi. Teadlane täitis kaks klaasi veega – samasugune vesi ja samas koguses. Ühele klaasile andis teadlane positiivset energiat: armastust, rõõmu, õnne, kõike head elus. Ta suhtus sellesse veesse hellalt. Teisele veeklaasile edas tasteadlane negatiivset energiat: viha, hirmu, vaenulikkust. Ta vandus selle läheduses. Siis lasi ta mõlemal veeklaasil mõne päeval ihtsalt seista. Paari päeva pärast oli vesi kummaski klaasis uskumatult erinevas seisus. Vesi, millesse oli sisestatud negatiivseid mõtteid ja mida oli negatiivselt mõjutatud, oli värvunud kergelt roheliseks, justkui hakkaksid seal vetikad kasvama. Teises klaasis oli vesi kristalselt selge. Kõlab hullumeelselt, jah? Ma tean. Kuid minu jaoks on see test tõestus, et kõik asjad siin maailmas on omavahel energeetiliselt seotud – inimesed, loomad, aineosakesed – kõik. Sealhulgas ka toit. Eriti toit.Ma usun, et kui te tunnete söömise ajal muret või viha, siis toidu maitse ja sealt saadav energia ei ole nii võimas, kui see võiks olla. Mida külvad, seda lõikad. Ma suhtun toidusse aupaklikult. Nüüd hindan ma toitu rohkem kui kunagi varem. Sest oli aeg, mil ma ei saanud toiduga sugugi nii hästi läbi.
Reegel number neli: eelista kvantiteedile kvaliteeti. Sportlased kardavad kogu aeg, et nad ei saa piisavalt kütust, niisutust, toitaineid. Nagu enamikul neist oli ka mul kombeks muretseda, et ma ei saa küllaldaselt toitu. “Mis siis saab, kui mu võhm otsa saab?” küsisin endalt pidevalt. “Kas mul on nii palju energiat, et kogu treeningpäev vastu pidada?” Ma sõin kogu aeg midagi juurde – ka siis, kui tundsin täiskõhutunnet ja sundisin end treeningu käigus alla kugistama “energiabatooni”, mis lausa kihises säilitusainetest ja suhkrust. Tulemuseks oli see, et ma toppisin kõhtu liiga palju toitu, liiga palju informatsiooni, mida magu pidi töötlema. Kui neist kaloririkastest toitudest loobusin, avaldasid nii mitmedki minu lähikondlased kahtlust, kas see on ikka õige tegu. Ei vadakuvalkudega smuutidele? Ei kuhjaga pastataldrikutele? Ei pitsale? Mind hoiatati: nii pole sul varsti enamjõudu ja energiat! Kuid ma sain teada, et palju olulisem on keskenduda toidu kvaliteedile kui sellele, kas sa sööd liiga vähe või liiga palju. Ja ma ei räägi ainult “tervislikest” toiduainetest. Paljud meist teavad väga hästi, milline on tervislik toit. Kuid tervislikul toidul on omakorda astmed. Värske tomati ja töödeldud, konservi säilimapandud tomati(kastme) vahel on suur erinevus. Ma üritan süüa võimalikult orgaanilisi, looduslikke ja töötlemata toiduaineid. Nendest saadav energia on puhtam ja seetõttu on seedimisprotsess kiirem. Mõelge eelmisele korrale, kui olite mõnes hotellis või spaas. Teie toas oli kindlasti kauss õuntega – säravate, läikivate, ideaalsete õuntega. Neid ei söö tegelikult mitte keegi, need võivad seal seista päevade kaupa. Nädalaid. Ja nad ei lähegi mädanema. Kui sellele mõtlema hakata, teeb see rahutuks. Paljud toiduained on üle pritsitud pestitsiidide ja seentevastaste vahenditega ja tegelikult me ei tea, mida need meie kehasse jõudes seal tegema hakkavad. Mida on neil tegelikult meie kehale öelda?Paljudest uurimustest on selgunud, et üks asi, mida nad käsivad meie kehal teha, on kaalus juurde võtta. Alguses on kõik orgaaniline, sest see võetakse mulla seest. Aga seejärel hakatakse toiduaineid töötlema pestitsiidide, antibiootikumide või spetsiaalselt aretatud söödaga. Mõned kultuurid on geneetiliselt muundatud, näiteks meie tänapäevane nisu. Ma saan aru – äri on äri. Kasvatajad soovivad, et vili näeks välja suurem ja parem. Nad tahavad seda rohkem müüa. Nad keskenduvad kvaliteedi asemel kvantiteedile. Orgaaniline toit, näiteks looduses kasvanud kala, aasal rohtu söönud veise ja vabapidamisel olnud kana liha on muidugi kallim. Minu meelest on need toidud oma hinda väärt. Kõigil pole nii palju raha, et kulutada seda “erilisele” toidule, aga kui võimalik, siis soovitan teil see siiski välja käia. Raudkindel viis muuta orgaanilised variandid taskukohasemaks on teha nii nagu mina: valmistada ise süüa. Kuigi ma olen iga kahe nädala tagant uues linnas (ja mõnikord teises riigis), valmistan ma peaaegu kõik söögikorrad endale ise. Üritan alati leida hotelli, kus toas oleks ka kööginurk, et saaksin ise süüa teha. Sageli sõidab mu pere minuga kaasa ning mu pruut ja ema kannavad hoolt selle eest, et külmkapiriiulid oleksid täidetud tervislike toiduainetega. Nõnda saan ma kontrollida koostisaineid, portsjone ja ajastust. Täidan oma vajadusi kõrgekvaliteedilise toiduga: värsked puuviljad, pähklid, seemned, kookosevesi, kookoseõli, avokaado, kala.
Sa oled see, mida sööd
Muudatused minu menüüs ja pärast seda saavutatud edu on pälvinud suurt avalikkuse tähelepanu. Kui ma panin oma taasleitud edu toitumise arvele, hakkasid inimesed selle vastu huvi tundma ja eksperimenteerima. Kui ma nüüd turniiride ajal toitlustustelki lähen ja kokk mind märkab, pannakse kohe gluteenivaba pasta tulele. Paar aastat tagasi sõin ma seda üksinda. Nüüd aga näen, et paljud tennisistid söövad gluteenivaba pastat. Ma ei tea, kas see on nii minu, nende enda guteenitalumatuse tõttu või lihtsalt sellepärast, et nad mõistavad, kuidas gluteenivaba menüü aitab neil paremini seedida (nagu ma juba märkisin, on gluteen nagu liim; gluteeni sisaldav toit seisab koos ja selle seedimiseks kulub rohkem aega kui gluteenivaba toidu puhul). Kuid üks asi on kindel: tollal kui ma alustasin gluteenivaba pasta söömisega, ei näinud ma, et mõni teine tennisist oleks sama teinud. Nüüd aga näen, nii mehed kui ka naised. Tänapäeval liiguvad jutud kiiresti. Ma arvan, et lisaks gluteenivabale toitumisele levib ka teadlikkus tervislikust toidust ja üle-üldse paremast toitumisest. Mitte kunagi varem pole inimesed nii hästi teadnud, mis on nende jaoks hea, mis mitte. Inimesed saavad aru, et töödeldud (kiir)toit ei toimi; et halva toidu pakutav “mugavus” toob nende ellu stressi juurde, mitte ei vähenda seda.
Kuid midagi on endiselt paigast ära. Mina näen seda ja ma vean kihla, et teie tunnete seda. Teadmine ja tegemine on kaks ise asja. Inimesed teavad, mida nad peaksid sööma, ent ometi teevad nad jätkuvalt tervise mõttes halbu valikuid. Seetõttu ongi nii tähtis suhtuda toidusse kui informatsiooni. Küsige endalt: kuidas ma ennast tunnen, kui söön midagi ebatervislikku? Mitte kohe, kui suus on veel suhkru/soola/rasva maitse, vaid pärastpoole. Kui te sööte halba toitu, tunneb keha selle ära. Keha annab häirekella ja kisendab: “See toit on jama ja selle eest sa veel maksad!” Või painab teid mõni muu järgnevatest signaalidest: uimasus, ükskõiksus, puhitus… Võib-olla hakkab teil peavalutama või ringi käima.
Kui teie menüü on pikka aega ebatervislik olnud, siis saadab keha tõsisemaid signaale. Te hakkate kaalus juurde võtma. Suureneb võimalus, et teil diagnoositakse diabeet, vähk või südameveresoonkonna haigus. See on samuti teie keha pöördumine teie poole. Kui teile ei meeldi oma välimus või enesetunne, siis see on informatsioon: keha ütleb teile, et kui muudatusi ette ei võeta, siis on probleemid platsis. Nüüd aga küsige endalt: kuidas ma ennast tunnen, kui söön midagi tervislikku? Minu jaoks on vastus lihtne: ma tunnen end suurepäraselt. Olen seda teada saanud ja see teeb mu valikud hõlpsamaks.
Katkend pärineb kirjastus Pilgrim poolt välja antud Novak Djokovici raamatust “Võitja serv. Maailma esireketi retsept: gluteenivaba menüü suurepärase füüsilise ja vaimse vormi saavutamiseks”.
Novak Djokovic tutvustab meile oma gluteenivaba menüüd ja harjutusi, mis aitasid tal parandada nii füüsilist kui ka vaimset vormi ja tõusta tennisemaailma absoluutsesse tippu.
2011. aastal tegi Novak Djokovic meeste profitennises ajalugu: ta võitis kümme tiitlivõistlust, kolm suure slämmi turniiri ja 43 järjestikust kohtumist. Tähelepanuväärne on aga see, et vaid paar aastat varem ei õnnestunud tal üldjuhul ühtegi turniiri edukalt lõpetada. Kuidas suutis valude, hingamisraskuste ja vigastuse küüsis vaevelnud sportlane tõusta maailma esinumbriks? Vastus on hämmastav: ta hakkas teistmoodi sööma!
Novak Djokovic soovitab ka lugejal proovida, kuidas on võimalik tervist ja elu toitumise abil paremaks muuta. Lisaks nädalamenüüle ja retseptidele jagab sportlane soovitusi ka söömisviisi, stressi vähendamise võimaluste ja füüsilise vormi parandamise kohta.
Selleks et parandada oma tervist ja enesetunnet, ei pea olema maailmakuulus sportlane. Igaüks saab juba selle raamatu abil algust teha uue ja parema eluga.
