Juba hulk aega võtan ma iga päev aja maha ja kuulatan oma südame häält. Varem ütlesin, et alustan iga oma päeva sellega, et kuulan enda omast Suuremat Tarkust. Nõnda püüan tuua kuuldavale seda, mis mu elus tahab juhtuda ja mis ei taha. „Sündigu sinu tahtmine“ on lause, mida viimasel ajal olen püüdnud omaks võtta. Teisisõnu olen püüdnud aru saada, missugused minu püüdlused tõusevad minu egost ja missugused hingest. „Midagi säärast, mis ei taha juhtuda, ei või tagant sundida“. Sellest põhimõttest olen juba aastaid juhindunud.
Igas õnnisturikkas tegemises peab olema juures kergus. Kui asjad lähevad õiges suunas, loksahtavad nad paigale nagu masinavärgi osad. See on märk sellest, et kuskil universumi ääretuses on otsustatud, et just see asi peab aset leidma. See ei tähenda muidugi, et inimene peaks ainuüksi tööd rügama. See tähendab, et ta peab arendama endas vaistuväelisust saamaks aru, millal on ebaõnnestumine märk sellest, et aetakse vale asja või aetakse seda valel viisil.
Olen niisiis püüdnud õppida kuulama oma hinge häält, et teaksin, mis tahab aset leida ja mis mitte. Oluline on varuda selle jaoks aega, oluline on teha seda järjekindlalt ja piisavalt sageli. Sellest peab saama elus kõige tähtsam asi. Minule on vaikse mõtiskelu hetked olnud võimalus õppida aru saama, kas olen õigel teel või käin eksiradu. Minu viimase aja raskused ja ebaõnnestumised on seda kinnitanud. Olen käinud eksiradu ja olen hakanud kartma oma võimalikke valesid samme. Tean, et kui ajan õiget asja, ei käi mulle ükski raskus ega ebaõnnestumine üle jõu, sest need on vaid loomulikud tõkked ja väljakutsed minu rännuteel. Õige ettevõtmisega käib alati kaasas lihtsus ja kergus.
Nüüd tekib küsimus, kuidas õppida neil rännuteedel vahet tegema. Mis järeldusi peaksime tegema üleelatud raskustest? Kas peaksime kindlalt uskuma oma tee õigsusse, olema julged ja ületama teele veerenud takistused? Või peaksime kuhjunud luhtaminekutest tegema järelduse, et meie eesmärk on vale ja me käime eksiteed? Esimene võimalus annab meile julgust luua midagi uut, minna maastikule, kus pole jalajälgi, teha teoks hullupööraseid unistusi ja saada kangelaseks. Teisel juhul võime õppida ilmvõimatust unistusest loobumise ja paratamatusega koostöö tegemise tarkust. Mõlemad eesmärgid on üllad ja vajalikud. Aga kuidas me teada saame, kumb tõlgendus on õige?
Kui teeme õiget asja õigel viisil, ei pea me midagi lahti murdma ega kangutama. Kui tuleb midagi jõuga kangutada, kuhjuvad nurjumised. Siis on tihti nõnda, et meie tegemiste käivitajaks on ego. Sel juhul pole tema tegutsemise motiiv mitte teiste teenimine, vaid omakasu. Inimest ajendab kuulsuseiha, soov särada ja olla imetletud. Võimsa ego puhul võib inimene kaotada kriitikameele. Ta ei kuule enam signaale selle kohta, et ta teeb vale asja. Teda tabab üks nurjumine teise järel ja miski ei edene enam.
Olen viimasel ajal lugenud läbi mitmeid elulugusid. Alustasin Michael Jacksonist. Siis jõudsin Hitleri juurde. Edasi tulid ema Teresa, Nelson Mandela, Mahatma Gandhi, dalai-laama ja Urho Kekkonen. Just enne puhkusele siirdumist hakkas mulle raamatukaupluses silma Pekka Koskenkyläst kirjutatud elulooraamat. Lugesin seda puhkuse esimestel päevadel. Pekka Koskenkylä on leiutanud Swan-paadid. See on Soome uuendus, mis vallutas maailma ühe aastakümne jooksul. Swan-paat on maailmas enim hinnatud purjepaat, paatide Rolls Royce. Koskenkylä elulooraamatu lugemine oli põnev just sellepärast, et Pekkal ei paistnud olevat ülepääsmatuid raskusi. Tavainimene oleks juba ammu arvanud, et selle mehe nägemust pole võimalik teoks teha, aga tema jaoks olid raskused selleks, et neid võita. Seesama käib kõikide suurmeeeste kohta. Gandhi oli suure osa oma eluajast vangis. Ta oli mitu korda otsustanud loobuda poliitilisest võitlusest ja tema kaasaegsed pidasidki teda juba meheks, kes on ajaloo näitelavalt maha astunud. Aga ta pöördus sinna ikka jälle tagasi. Ta unistus ei jätnud teda rahule. Sedasama võib öelda ka ema Teresa, Nelson Mandela, Urho Kekkoneni ja nii mõnegi teise kohta, kuigi nende üle on palju vaieldud.
Sedasama võib öelda ka Adolf Hitleri kohta. Temagi ettevõtmised läksid korda, koguni jahmatamapanevalt hästi. Aga ta oleks pidanud juba varakult aru saama, et ta tegi vale asja. Ta püüdis teoks teha midagi säärast, mis ei oleks pidanud aset leidma. Ta külvas kannatusi, surma ja hävingut ning tegi seda ennenägematu efektiivsusega. Hitler uskus oma ettevõtmise õigsusse lõpuni välja. Enne enesetappu Berliinis, kui Nõukogude väed olid juba linnas sees, olevat ta öelnud, et saksa rahvas pettis teda. See ütlus, et saksa rahvas ei jaksanud tema uljast ettevõtmist teoks teha, polnud temasugusele juhile kohane.
Hitler ja Gandhi olid nii mõneski mõttes samas olukorras. Mõlemad olid uuendusmeelsed ja mõlemal oli vägev visioon. Mis oli nende vahe? Otsustav erinevus seisis selles, et üks läks maailma enesekindlalt ja teine alandlikult. Hitler ei kõhelnud ilmselt kunagi, et ajab õiget asja. Ta oli enda meelest Jumala sõrm. Ta pääses atentaatidest terve nahaga, sest tal oli õigus. Gandhi aga pidas ennast täiesti tavaliseks inimeseks. Oma kirjatöödes oli tal kombeks esile tuua oma piinlikke nõrkusi. Ta ei seadnud end kunagi pjedestaalile, vaid astus sealt alati alla, kui keegi oli ta aujärjele tõstnud. Kui teda pühakuks nimetati, tundis ta piinlikkust. Huvitav ajalooline seik on, et Gandhi kirjutas Hitlerile kirja, kus kehutas viimast otsima rahumeelseid lahendusi. Hitler ei vastanud sellele kirjale.
Kangelane on inimene, kes astub maastikule, kus ei ole jalajälgi. Seal tallavad kangelane ja tema kaaslased sisse uue teeraja. Aga õige kangelasmeele juurde käib alati kõhklemine käsiloleva teo õigsuses. Tõeline kangelane ei pea ennast ilmeksimatuks. Ta teeb vigu ja tunnistab seda. Ta ei paku ka üle oma eksimuste loetlemisega, sest peab ennast tavaliseks inimeseks ja tavalised inimesed teevad vigu. Egost lähtuv kangelaslikkus seevastu on omakasu peal väljas ning ennast ületähtsustav. Just sellepärast ei suutnudki Hitler möönda, et temagi pole ilmeksimatu. Ta polnud inimlik, ta oli enda meelest jumalik.
Mõnikord võime sattuda olukorda, kus miski ei taha õnnestuda. Võtame ette kõiksugu asju, aga need jooksevad üksteise järel liiva. Miks? Vahest tahab elu õpetada meile alandlikkust, alandlikkust läbi näha oma motiivide isekust ja armetust. Ebaõnn kehutab meid minema tagasi stardipakule. Seal võime teritada oma meeli aru saamaks, kus oleme teinud vea. Alandliku meeleta jookseb inimene peaga vastu seina ega näe oma jäärapäisust. Sageli otsib ta oma ebaõnnestumise puhul süüdlast teiste hulgast või paneb nurjamineku halbade olude, mitte iseenda arvele. Näiteks sobib juhataja, kes on käivitanud vale projekti. Kui see kipub nurja minema, süüdistab ta oma alluvaid, kellele ta on ülesanded kätte jaganud.
Miski ei kasvata inimest enam kui ebaõnnestumised ja raskused. Inimest, kel kõik asjad koguaeg korda lähevad, on teistel raske taluda. Tal puudub alandlikkus ja sügavus. Ta on nagu marmoritükk, mida pole veel kunagi lihvitud. Ta vaatab pealt, kuidas kiviraidur teisi kivikamakaid töötleb, ja arvab, et tema on täiuslik, sest teda on rahule jäetud. Aga tema kord lihtsalt pole veel tulnud. Elu ei lase kellelgi kergelt läbi saada. Varem või hiljem tuleb raskustega rinda pista. Me vajame raskusi, ilma nendeta oleksime talumatult enesekesksed ja enesega rahulolevad.
Inimlik kasvamine pole mitte järjest paremaks ja suuremaks kasvamine, vaid pigem väiksemaks kasvamine. See on järjest teadlikumaks saamine oma poolikusest ja nõrkusest. Elu püüab vormida meist inimlikke olendeid. Seepärast on tõelise kasvamise puhul tegu alandlikkuse õppimisega. Alandlikkus ei tähenda enda alahindamist, vaid enese tundmist. Iseenda tundmine tähendab nii oma tugevate kui ka nõrkade külgede tundmist. Ka oma tugevate külgede äratundmine eeldab alandlikku meelt.
Tõelise kangelase roll pole kergete killast. Ta peab tegema midagi uuenduslikku ja olema julge, peab uskuma endasse, kui kõik teised kõhklevad ja teda koguni hulluks peavad. Samas peab ta uuenduslikult toimides kogu aeg eneses kahtlema ja küsima endalt, kas ta ikka teeb õiget asja. Mäherdune kaelamurdev ülesanne! Aga just nõnda peabki see olema. Enamasti on kangelastega lugu nõnda, et kui nad on oma enneolematu nägemuse teoks teinud ja teevad oma elus viimaseid hingetõmbeid, hüüavad nad: „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mind maha jätsid?“ Just siis, kui too kangelane on jõudmas oma maapealse ulja ja üksildase eesmärgini, hakkab ta kahtlema iseendas ja oma asjas. Kas tema ettevõtmine polnudki siis õnnistatud, kui Jumal oli tema nõnda hüljanud? See on minu meelest piiblis kõige lohutavam koht. Just see lause näitab, et tegu on tõelise kangelasega, kes tegi teoks oma nägemuse oma haavatavuse, mitte aga sõltumatuse läbi. Kristus oli sügavalt inimlik, kuigi täitis Jumala poolt seatud eesmärki.
Jääb veel üle küsimus sellest, kust me teame, kas ebaõnnestumised on ainult takistused õigel teel või on need märk sellest, et oleme valel teel. Me ei leia muidu vastust, kui peame järele proovima. Tuleb ette võtta rännak valitud teel ja sellel kõndides kuulatada oma hingehäält. See hääl annab meile teada, kuidas asjalugu on. Aga meil peab olema alandlikku meelt, ja ka julgust, et usaldada oma sisehäält, mitte ainult sisseharjunud kommet võtta kuulda oma mõistust. Uuendusmeelsed inimesed pole mitte ainult julged, nad on ka piisavalt hullumeelsed. Nad ei anna järele, kuigi mõistus, teiste või nende oma, neile ütleb, et ettevõtmine on ilmvõimatu. Kui vaist ja nägemus omavahel vastuollu lähevad, liigub kangelane hirmust ja takistustest hoolimata edasi. Aga kangelasel jätkub ka alandlikku meelt loobuda oma ettevõtmisest kohe, kui ta näeb, et on silmas pidanud ainuüksi omaenda ego.
Allikas: Tommy Hellsten „Võidujooks ajaga“, kirjastus Pilgrim
