Ohvri teekonda tähistavad vastu kõrvetavad nõgesed

Just sellistel, mustjashallidel päevadel, kohtame inimesi ja lugusid, kes või mis ei ole meile Minu inimesed ega Minu lood, sest need hetked ja kohtumised ei tee pai, vaid puudutavad pihta ning ärritudes käivitume tegema, ütlema, olema ja tundma – reageerima ja vastama läbi enese tunnete.Maailma võlust saab maailm täis valu, segadust, vastukäimist – lapsed ei kuula sõna ega kasva ise, mees poetab sokke, jätab poriste jälgede rea, avab veel ühe pudeli, naine mäletab ja meenutab, tema sõnadevool ei näi lõppevat kunagi, naaber elab liiga kuuldavalt ja nähtvalt seina või aia taga, noorsugu proovib pöördeid ja detsibellide ulatust, valitsus või ülemus tutvustab järgmist suurepärast kokkuhoiuplaani, keegi ütles ei või heitis vale pilgu või sõna, hambad valutavad, selg ei kanna enam enese koormat ja rahakott, võrreldes arvetele kirjutatud numbritega, on õhuke, jne, jne, jne – selliste ebameeldivate ja enese jaoks valede asjade loetlemist võiks jätkata homseni, vahel ka kauemgi.Seda kirjutades ma ei naera Sinu ega enese üle, ei võta kergelt ega pilka osatavalt. Tegelikult voolavad pisarad, sest on väsimus – oma elu elades olen, oleme väsinud, sest nii vale ja ebaõiglane näib maailm – justkui oleksid prillid vahetusse läinud. Tunneme vajadust ennast kaitsta kõige selle eest, mis ei ole oma ega hoia.