Inimene elab maailmas, kus mõistetakse õigena ja valena olemise järgi kohut, jagades ühe inimese ohvriks ja teise süüdlaseks, sest nii saab tehtud teo eest nähtavat tasu määrata. Ilma ohvrita ei oleks süüdlast ja seega on tasu nõudmise jaoks vaja ohvrit ning inimene on väga valmis selle rolli oma õlgadele võtma. Astudes maailmas edasi on igal inimese poolt tehtud sammul tagajärg. Just oma kunagise teo tagajärg on põhjus, miks inimene maailmas kõnnib ja oma lahendamata õppetükkidele vastuseid otsib.
Süüdlane on see, kes on kellegi või millegi ees või vastu eksinud – see on vea tegemine kohas, kus korduse võimalust ei ole ega anta, sest juba ära olnud hetk on möödas. Süüdi olles on inimene teinud midagi sellist, mida enam olematuks muuta ei saa.
Inimene kardab näha, et tema on süüdi, sest tema sees on teadmine, et tegelikult oleks ta võinud teistsugune olla, kuid ei olnud ja see ongi kogu vajaminev tõestus, et ennast süüdi mõista. Kuid inimene saab süüdi jääda, nö piiritletud, otsa lõppevas ajas, sest igavikulises mõõtmes kordab ta oma õppetunde, lahendamata jäänud teemasid lahendades ja neist tulenevat mõistmist endas vastuvõttes, kõnnib ta süüdi olemata oma teel edasi.
Kui inimene astub ja midagi juhtub, siis ta teab, et keegi peab võtma vastutusena kohustuse taastada tasakaal kohas, kus oleviku tervik sai lõhutud. Inimene on õppinud, et maailm jaguneb süüdlaseks ja ohvriks – ohver saab kaastunde, lohutuse ja pai, kuid süüdlane saab karistada ja peab ennast “hea” teoga lunastama. Inimene ei taha öelda – Jah, mina tegin – sest vastutuse võtmine võrdub enese süüdi tunnistamisega, kuid inimene ei taha olla süüdi ning nii valib ta endale ohvri rolli.
Kusagil oma täis kasvamise teel koges inimene ebaõiglust, kui juhtus see, mis lihtsalt juhtus. Ta seisis katki läinud olevikus ja oli kohkunud – ta vajas toetust ja mõistmist, et seista ja öelda – Jah, mina tegin. Selle asemel sai inimene hukkamõistu osaliseks, teda märgistati häbistades ja ta pidi hea teona tegema midagi, mida ei pidanud võib-olla õiglaseks. Inimene ei mõistnud, miks kogemata tehtu eest sai ta karistada nii nagu ta oleks oma teo tahtlikult teinud. Inimene vajas tuge, mõistmist ja tähelepanemist, sest tema maailm muutus hetkel, kui tema poolt tehtud puudutus põrkas tema pihta, valu tehes, tagasi. Inimene pidi toime tulema selle teadmisega, mida ta oli teinud ja püüdma juhtunut heastada, kuid olnu eest süüdi mõistetuna jäi ta üksi ja eraldi seisma. Ta jäeti teiste hulgast välja nii, et kõik saaksid teda vaadata. Inimene nägi, et kogu saada olev positiivne tähelepanu sai ohvrile, kuid tema osaks jäid negatiivsed pilgud ja sõnad. Sellest kogemusest jäi tema sisse teadmine, et lohtutust, kaasatundmist ja positiivset tähelepanemist saab ta ohvrina olles ja seega hakkas ta otsima võimalusi, kuidas olla ohver.
Inimene väldib oma tegude eest vastutuse võtmist, sest ta ei taha oma ellu kogemust, kus ta võidakse süüdi mõista ja ta saab negatiivse tähelepanu ning jäetakse üksinda seisma. Olla süüdlane – kannab tema jaoks eneses sõnumit, et tema on iseendana olles vale ja on oma elu elades ebaõnnestunud. Inimene on võtnud omaks uskumuse, et üks osapool peab juhtunus alati süüdi olema, sest muidu ei oleks juhtunu toimunud ning ei oleks võimalik leida sellele lahendust, seega otsib ta võimalust, kuidas olla ohver, sest siis ei pea ta olema süüdlane. Inimene usub, et kui ta ei leia vettpidavat põhjust, kuidas olla ohver, siis peab tema järelikult süüdlane olema, sest tal ei ole rohkem valikuid, kuidas õigena elada.
Inimene võtab märkamatult omaks mustri, et olles oma elu elades hetkedes, kus ta vajab tuge ja lohutust, hakkab ta otsima võimalust olla kellegi või millegi ohver. Kohtades, kus juhtub kellegagi midagi ja tema on kõrval või osaline, vajab ta enese hästi tundmiseks automaatselt ohvrina olemist, sest enese sees ta teab, et siis aidatakse tal oma tunnetega toime tulla ja ta saab iseenda elu elamise, kui vapra teo eest tasu. Ohvrina elades vaatab inimene seda, mida temale tehti ega näe seda, mida tema ise oleks võinud teha. Tema sees elab uskumus, et kui ta on iseenda valikute ohver, siis on ta tegelikult süüdi iseenda ees ega vääri mõistmist ja kaastunnet ning seega peab ta olema välise ohver, et saada soovitut.
Enda heaolu eest seistes ja oma elu parimal võimalikul moel elades ei ole inimene süüdlane, kes teeb teisele liiga tehes temast ohvri – inimene ise võtab endale süüdlase või ohvri rolli, kui näeb ainult kahte võimalust – musta ja valget, õiget ja valet, süüdlast ja ohvrit – tegelikult on alati olemas ka kolmas tee – iseendana olemas olemise valik.
Kui inimene mõistab, et tema ise on endale ohvri rolli valinud, siis nähes eneses mustrit saab ta peatuda ja rollist välja astuda ning iseendana seistes öelda – Jah, mina tegin. Oma teo eest vastutuse võtmine ei mõista inimest süüdi ega häbimärgista, vaid nii annab inimene teada, et on valmis andma enese panuse, et olevikus tasakaal taastada.
Süüdlase ja ohvri mäng on põhjus, miks hinged üle aegade kohtuvad. Süüdlase ja ohvri rolle valides seotakse ennast AJA-s kokku ja, et kunagisele loole lahendus leida ootavad hinged taaskohtumist. Ohver tahab süüdlase käest saamata jäänud tasu saada ja süüdlane saamata jäänud andestuse vabastavat puudutust kogeda. Ometi läheb uuesti kohtudes vana muster taas käima, tasu ja lunastust ei jagata, sest mõlemad suudavad oma ohvriks olemist põhjendada. Ohver ja süüdlane – mõlemad on inimese enda poolt valitud kannatused iseendana olemise eest. Kahe inimese, kes ei ole tahtnud/osanud/suutnud võtta vastutust iseenda teo tagajärgede eest, vaheline mäng vajab ohvrit ja süüdlast, et mõista õiget ja valet.
Oma teel kõndiva inimese ülesanne on mõista, et igal tema teol on tagajärg ja tema samm võib lõhkuda tasakaalu süsteemis nii, et tal tuleb tasakaalu taastamiseks maksta oma tehtud teo eest. Inimese ülesanne on võtta vastu teadmine, et võttes vastutuse oma teo eest ei ole ta iseendana olemas olles vale. Inimesel on ülesanne võtta endasse teadmine, et kui tema inimesena astudes ja iseendana olles puudutas teist, siis ei tee see teda süüdlaseks, vaid osaliseks ühes loos, kus teine inimene, kes samuti astus maailmas iseendana ja sai inimese tehtud sammust puudutatud, ei ole ohver, vaid loo teine osapool. Mõlema inimese ülesanne on seista ja kohal olla – ühel küsida, kuidas ta saab teisel aidata rahu taastada ja teisel tuleb määrata õiglane tasu kogetu eest. Mõlemal inimesel tuleb ausalt enesesse vaadates võtta endas vastu teadmine, miks ja mida tema tegi, et see kohtumine sündis. Puudutada saanu ei olnud juhuslik mööduja, vaid loo osaline ega puutuja lihtsalt komistanu, vaid osaline ühises loos – mõlema inimese kunagise teo tagajärg on põhjus, miks nad kohtusid ja neil tuleb vastu võtta teadmine, et nemad ise valisid oma tee.
Kui inimese elus on kusagil keegi, kes on süüdi selles, teises või kolmandas, et temal on või ei ole, et tema peab või ei saa, siis on ta valinud endale ohvri rolli ega taha võtta vastutust enese astutud sammude eest. Kui inimesega sündival on olemas nähtav süüdlane, siis ei pea inimene enda sisse vaadates tunnistama, kuidas tema enese valitud sammud tema enese elu loovad. Inimene võtab endale ohvri rolli, sest ta tahab, et keegi maksaks talle tema enese poolt valitud elu elamise eest, kui see tundub liiga raske ja ülekohtune olevat. Inimene ei ole võtnud endas vastu mõistmise teadmist, et iga inimene elab, on olnud ja on olemas iseendana parimal võimalikul moel. Kui inimene on teinud, siis see on tema poolt valitud tee ja ühel päeval jõuab tema tasu maksmise hetk kätte.
Inimene ei pea, kogetud puudutuse eest, nõudma teisele karmi karistust ega ülemäärast tasu, sest nii loob ta iseendale liigset energiat ja selle eest tuleb tal endal maksta, et luua tasakaal sinna, kus tema sammust jäi maha vähem või jättis ta liiga. Hirmuga ühes elaval inimesel on vajadus, et maailm tema ümber ei muutuks, kui ta kardab astuda sellisena nagu tema hetkel on, sellisesse Maailma nagu see hetkes on ja just seetõttu vajab ta süüdlast, et tundes ennast oma enda poolt elatud elu ohvrina, saada põhjus seista paigal ja lasta oma teed süüdlase tasudega sillutada.
Kaks inimest, kaks hinge, kes mängivad süüdlase ja ohvri mängu ning vajavad ohvrina olemist, soovivad tegelikult mõistmist, et nemad tegid ja andsid iseendana valides ning oma elu elades parima võimaliku, iseenda olevikus kestma jäämise nimel.
Kui inimese aeg saab otsa ja hingel on aeg ära minna, siis teeb inimene, oma elatud elust kokkuvõtte ja astub olnust lahti lastes rahu sisse. Kui inimese minek on kiire või ta ei leia eneses rahu, siis jäävad Hingele kaasa lood, mida ei ole veel lõpetatud ning need seovad osalised ühte – kusagil ja kunagi, AJA sees, saab olema see aeg, kus hinged kohtuvad, et luues endi sees rahu kõndida lõpuni pooleli jäänud lugu.
Autor: Marianne Umborg
Allikas: Miks Sa vahel vihastud oma teel kohatud õpetaja peale?
Võimas spirituaalne transformatsioon: 7 tunnust, et sa võid kogeda hinge pimedat ööd
Vaimsus igapäevaelus: sünkroonsused
Teadjanaine Mai-Agate Väljataga: vaimne ärkamine on see, et saad teada, kes sa tegelikult oled
Reaalsus on meie mõtete konstruktsioon
