Selle looga olen taas üsna pika rännaku teinud. Kõndides oma sündimata jäänud lapse kaotuse valust läbi, jõudsin süüdi olemiseni - mina emana uskusin, et olin ebaõnnestudes süüdlane, kuid vältimaks süüdi olemist, vajasin põhjust, et olla ohver. Edasi astudes mõistsin seda, miks inimene tunneb ennast ohvrina, kui peab ütlema - "jah, mina tegin" ning minu ette laotus pilt, mis osutas, et kõik see, mis tundub tunnete käes vaeveldes keeruline, on tegelikult nii lihtne ja selge - nägin ja sain aru, miks Hinged üle aegade taas ühes ajas kohtuvad - nad mängivad süüdlase ja ohvri rolli ning mõistsin tähelepanemise olulist osa selle kõige sees ja ümber, kirjutab Marianne Umborg oma blogis.
Inimene elab maailmas, kus mõistetakse õigena ja valena olemise järgi kohut, jagades ühe inimese ohvriks ja teise süüdlaseks, sest nii saab tehtud teo eest nähtavat tasu määrata. Ilma ohvrita ei oleks süüdlast ja seega on tasu nõudmise jaoks vaja ohvrit ning inimene on väga valmis selle rolli oma õlgadele võtma. Astudes maailmas edasi on igal inimese poolt tehtud sammul tagajärg.
