Arvutuste põhjal oli planeeti tabanud päikesetorm kümme korda võimsam kui ükski teine samalaadne sündmus, mida kosmoseajastu jooksul nähtud. “Kui jätta kõrvale astronaudid ja lennureisijad, pole iseenesest päikeselt vallanduv osakestevoog inimestele ohtlik. Meid kaitseb atmosfäär ning magnetväli, kuid madalama energiaga osakesed panevad proovile ka vooluvõrkude taluvuspiiri,” märkis uurimuse juhtivautor Raimund Muscheler, Lundi Ülikooli kvaternaarteaduste professor ERR Novaatorile.
Ühtlasi võivad geomagnetilised tormid lüüa rivist välja sidesüsteeme, GPS-i ja kõrgepingeliinide trafod ning kahjustada tavalist tarbeelektroonikat. Viimati oli võimalik nende mõjust vahetult aimu saada 1989. aastal. Muu hulgas mattus päikesetormi tõttu pilkasesse pimedusse Kanada Quebeci provints. Enam kui sada aastat varem aset leidnud ja oluliselt võimsam Carringtoni sündmus koormas üle telegraafiliinid. Kohati tekitasid sädemeid pilduvad telegraafiseadmed isegi tulekahjusid.
Enne elektroonikaseadmeid said inimesed võimsaid päikesetorme märgata vaid tänu madalamatel laiuskraadidel nähtud virmalistele. Nõnda on jäänud ebaselgeks, kui sageli neid üleüldse ette tuleb. “Teame juba viimase 70 aasta jooksul tehtud vaatluste põhjal, et me pole nendeks valmis. Kui piirdume vaid selle ajaperioodiga, võime riski aga veel täiendavalt alahinnata,” nentis Muscheler.
Jääpuursüdamikes ja puudes jäädvustunud radioaktiivsete isotoopide põhjal raputas planeedi magnetvälja tugev geomagnetiline torm ka 774-775. aastal ning aastatel 993-994.
Muscheler ja ta kolleegide värske töö lisab eelnevate sündmuste ritta veel ühe ülitugeva geomagnetilise tormi. Gröönimaalt pärit jääpuursüdamiku põhjal tabas planeeti päikeselt lähtunud energeetiliste osakeste voog umbes 660 aastat eKr. Sellele viitavad jääs jäädvustunud süsiniku ja kloori teisendid.
“Eelneva põhjal võib olla ahvatlev öelda, et nii võimsaid sündmusi tuleb ette keskmiselt tuhande aasta tagant. Paraku pole võimalik teha kolme-nelja andmepunkti alusel veel kaugeleulatuvaid järeldusi,” tõdes professor.
Nõnda plaanib ta uurida kolleegidega lähitulevikus ka teisi jääpuursüdamikke. Muscheler ennustas, et nendesse jäädvustunud erinevate süsiniku ja kloori teisendite põhjal saab märgata viimase 10 000 aasta vältel toimunud võimsamaid päikesetorme. Kaugemale ajalukku pilgu heitmiseks on jääkihtide lahutusvõime liiga madal.
Professor lisas, et vaatamata päikese vägevusele pole nüüdisaegne tsivilisatsioon määratud hukule isegi siis, kui planeeti peaks tabama sama tugev osakestevoog kui 2700 aasta eest. Seda vähemalt juhul, kui purset õigel ajal märgatakse. “Kui elektriseadmed välja lülitada ja kriitilised süsteemid maandada, saame riske vähendada. Selle eeldusena peame aga lisaks teadma, kui võimsate pursetega me arvestama peame,” viitas Muscheler.
Uurimus ilmus Ameerika Ühendriikide Kuula: NASA poolt kosmoses salvestatud taevakehade ulmelised laulud
Maa füüsikute käes
Peavalude ja Päikese aktiivsuse vahel valitseb seos?
Magnettorm ja tervis
