Tihti ei osata reageerida nutmisele ja miskil põhjusel on nutmine “nõrkade” mängumaa. Kes meist ei teaks ütlust, et “mehed ei nuta”?! Oi, kui vale on see viimane uskumus. Mul on kahju näha, kui palju kurja on põhjustanud meessoole see viimane uskumus. Neid on õpetatud juba maast madalast oma tundeid peitma ja endasse matma, sest lapsed väljendavad oma negatiivseid ja valulisi tundeid just nimelt nuttes. Mitte ei mõista, kuidas saab öelda väiksele poisile, et ta ei tohiks nutta?! No tohib ikka küll ja peabki, sest nutmine on ju vabastav ja tervendav! Ma tahaks lausa õhutada inimesi nutma, sest see vabastab stressi.
Vaatame kõigepealt, mis juhtub meie kehas stressi ajal. Sümpaatiline närvisüsteem hakkab meie keha ette valmistama tegutsemiseks, muutes pupillid suuremaks, kiirendades südamelööke, tõstes vererõhku, pumbates verd lihastesse ja vähendades vere juurdevoolu seedeorganitesse. Seda tuntakse “põgene või võitle” reaktsioonina ja vahel ka tardumisena ehk et inimene ei tee absoluutselt mitte midagi. Füsioloogiline reaktsioon nii füüsilisele kui emotsionaalsele stressile on ühesugune. Seega keha (eelkõige aju) jaoks pole vahet, kas me peame jooksma ära lõvi eest, oleme närvis eelseisva tööintervjuu pärast või muretseme konstantselt kõige pärast. Tekib märkimisväärne energia koondumine, kui kogeme tugevaid emotsioone nagu kabuhirm või raev. Sellise energia vabastamine toimub läbi füüsilise tegevuse ehk kas põgenedes või võideldes, kuid psühholoogilise stressi eest ei saa me füüsililselt ära joosta või seda alistada.
Mida teha siis psühholoogilise stressiga? Kindlasti te teate, et stressiga hakkama saamiseks tuleks süüa tervislikult, olla füüsiliselt aktiivne, magada piisavalt, mõelda positiivselt ja üldse vähem muretseda jne. See kõik on õige, kuid siia nimekirja võiks lisada ka nutmise.
Solteri¹ sõnul on tõenäoline, et puhtemotsionaalse stressiga kaasnev nutmine ja raevupursked kujunesid välja kohanemismehhanismina, mis pidi vähendama füsioloogilise stressireaktsiooni negatiivseid kõrvalmõjusid. Uuringute käigus on püütud välja selgitada nutmise järel toimuvaid füsioloogilisi muutusi täiskasvanutel. Enne ja pärast teraapiasessioone tehtud mõõtmised näitasid, et nutnud katseisikutel oli hiljem madalam vererõhk, pulsisagedus ja kehatemperatuur ning paremini sünkroniseeritud ajutegevus. Nutmine on seega füsioloogilise erutuse seisund, millele järgneb sügav lõdvestumine.
Lisaks on kurbus oli minust välja pääsenud ja mõistsin, et koos seriaalitegelase surmaga olin vabastanud üksjagu ka oma sisemist kurbust. See oli väga tervendav! Ma soovitan soojalt: proovige ka ja laske julgelt pisaratel voolata turvalises kohas või turvaliste käte vahel. Palun lubage oma lastel teha sama!
¹ Tekst Solter, Althea J. raamatu “Nutt ja jonnihood: Kuidas aidata lapsel oma tunnetega toime tulla” põhjal.
Allikas: Metamorfoosid.ee
