Kas emotsioone saab mõõta ja hinnata? Tulevikus saab seda teha, uurides kananaha tekkimise kiirust ja karvade turris püsimise aega.
Kananahk tekib siis, kui kehakarvade all paiknevad pisikesed lihased kokku tõmbuvad. Karvastel loomadel aitab see refleks sooja hoida. Lisaks tõmbuvad karvad turri ohu korral. See saadab vaenlasele hoiatava sõnumi – ära puutu mind, ma kaitsen ennast.
Inimese karvkate on nende ülesannete täitmiseks liiga hõre. Eellaste refleksid on siiski säilinud ja meie karvaudemed tõusevad püsti külmaga ning ka hirmu ja rõõmu pärast. Näiteks võib kananahk tekkida ilusat muusikat kuulates.
Lõuna-Korea tehnoloogiainstituudi (KAIST) teadlased proovivad mõõta, kuidas erinevad tundmused kananahka tekitavad. Selleks kasutatakse 4 ruutsentimeetri suurust õhukese haavaplaastriga sarnanevat sensorit, mille paksus on vaid pisut üle mikromeetri.
Kui karvad püsti tõusevad, muudab nahale kleebitud sensor oma kuju ning muutub selle mahtuvus ehk võime elektrilaenguid salvestada. Muutuste analüüsimisel saab kindlaks teha, kui kiiresti karvad turri tõusid. See omakorda lubab otsida kananaha ja emotsioonide vahelisi seoseid.
Esimeste katsetuste ajal kleebiti nutiplaaster noore mehe käsivarrele. Kui katsealune pani käe jääkuubikutega täidetud kaussi, tekkis tal kananahk. Sensori kuju muutus ja selle mahtuvus vähenes tunduvalt.
Ajakirjas Applied Physics Letters ilmunud uurimuse autori Young-Ho Cho sõnul võtab kananaha ja emotsioonide vaheliste seoste kaardistamine aega, kuid tulevikus peetakse nende andmete kogumist tõenäoliselt sama tavaliseks kui praegu kehatemperatuuri või vererõhu mõõtmist.
Pole võimatu, et kunagi aitab emotsiooniandur saada Spotify-sarnastelt muusikavoogudelt isiklikke soovitusi. Kui teenus on mõnda aega jälginud, mis kehakarvad rõõmust turri ajab, hakkab see pakkuma, milliseid laule võiks veel kuulata.
Allikas: www.novaator.ee
