Tipptennisist Novak Djokovic tutvustab meelerahustuse ja positiivse mõtlemise tehnikat, mis on aidanud tal end paremasse vaimsesse vormi viia.
Mul on positiivse energia säilitamiseks üks oluline meetod, mida ma kasutan, kui negatiivsed tunded ligi hiilivad. Minu emotsionaalsed mõõnad on tegelikult üldiselt üsna kõrged. Isegi neil päevadel, mil mu enesetunne pole kiita, läheb kõik õigetele rööbastele niipea, kui alustan oma rutiiniga ja löön igat palli eesmärgiga.
Kuidas see mul õnnestub, et mõõn ei murra mind maha? Siin pole muud nippi kui mõtlemise viis või vähemalt see, kuidas ma suurema osa ajast üritan mõelda. See pole absoluutne või lollikindel. Kuid sellega võib imesid korda saata. Psühholoogid nimetavad seda teadvustatuseks või teadlikkuseks (mindfulness). See on üks meditatsiooni vorm, mis ei nõua seda, et sa üritaksid oma meelt vaigistada või sisemist rahu leida, vaid lubab sul oma mõtteid mõelda ja neid aktsepteerida, nii nagu nad pähe tulevad, objektiivselt, ilma neid arvustamata,ning olla samal ajal teadlikult käesolevas hetkes. Võtmesõnaks on objektiivsus – just nii saan ma ühendust oma kehas parajasti toimuvate protsessidega ja mõistan, kuidas mu mõtted neid otseselt mõjutavad. Nii saan ma oma mõtteid analüüsida ilma neid hukka mõistmata. See protsess annab mulle selgust. Teen seda harjutust iga päev umbes veerand tundi ja see on minu jaoks sama tähtis kui füüsiline treening.
Harjutamine on lihtne
Alustage viiest minutist (kui vaja, võite telefonis äratusfunktsiooni sisse lülitada). Lihtsalt istuge vaikselt, pöörake tähelepanu hingamisele, hetkele ja füüsilistele aistingutele, mida tunnete. Laske mõtetel tulla. Nad hüplevad hullumeelselt ringi – seda võin ma teile öelda. Aga see peabki nii olema. Teie ülesanne on lasta neil tulla ja minna. Püüdke meeles pidada, et füüsilised aistingud, mida kogete, on reaalsed, kuid mõtted teie peas ei ole seda – need on lihtsalt väljamõeldis. Teie siht on õppida neid kahte eristama.
Selle harjutuse tähtsaks osaks on vaikus. Nagu ma juba mainisin, meeldib mulle nüüd aeglaselt ja vaikselt süüa. Ja põhjus on sama. Sel moel üritan söömise ajal edastada oma kehale nii toitu kui ka positiivset energiat. Elus on nii palju vältimatut müra, millega kaasneb paratamatult stress. Teadvustatus on moodus eemalduda ja lihtsalt … olla. Kui teete seda harjutust regulaarselt, isegi vaid üürikestel hetkedel, saate enda kohta teada imepäraseid asju, sest teadvustate endale olemasolevat hetke ning panete tähele, viimaks ometi.
Mis minusse puutub, siis mina taipasin, kui palju negatiivset energiat ma ajust läbi lasen. Kui ma keskendusin eemaldumisele ja vaatasin oma mõtteid objektiivselt, nägin seda väga selgelt: tohutu hulk negatiivseid emotsioone. Eneses kahtlemine. Viha. Mure oma elu ja perekonna pärast. Hirm, et ma pole küllalt hea. Et ma treenin valesti. Et mu lähenemine eesseisvale mängule on vale. Etma raiskan aega ja potentsiaali. Ja sellele lisanduvad veel väikesed lahingud: kujuteldavad vaidlused, mida sa pead inimestega, keda sa sel päeval isegi ei näe, asjade üle, mis üldse ei juhtu. Te võite mõelda: miks ma peaksin kogu seda inetust välja kaevama? Tundub kohutav. Aga see pole kohutav. See on vabastav. Mõistke mind õigesti: ma ei hoia nendest mõtetest kinni. Ma lasen neil tulla ja seejärel minna. Ja kuna ma olen sellel hetkel teadlik, siis näen, kui palju eluenergiat selliste mõtete käiamine minult röövib.
Pärast mõnda aega mediteerimist käis minus mingi klõps: minu meel lihtsalt töötab nii. Arvatavasti töötab igaühe meel sel moel. Raiskasin palju energiat ja aega oma sisemisele nõiakatlale või ükskõik, kuidas seda nimetada. Olin sellele sisemisele võitlusele niivõrd keskendunud, et ei näinud enam, mis toimus minu ümber; mis toimus parajasti sel hetkel.
Olen teadlikkuse meditatsiooni nii palju teinud, et nüüd töötab mu aju automaatselt paremini, isegi kui ma ei mediteeri. Mul oli kombeks iga kord kangestuda, kui vea tegin; olin kindel, et ma pole Federeride ja Andy Murraydega samast liigast. Nüüd, kui ma servin või teen tagantkäelöögi, tunnen mõnikord ikka kahtlusesähvatusi, aga ma tean, kuidas nendega toime tulla: ma tunnistan neid negatiivseid mõtteid ja lasen neil siis minema libiseda, keskendudes samal ajal hetkele. Selline teadvustatus aitab mul töödelda valu ja emotsioone. See laseb mul keskenduda tõeliselt tähtsale. See aitab mul oma aju häält vaiksemaks keerata.
Kujutage ette, kui käepärane vahend see on keset suure slämmi turniiri finaalmängu. Sellepärast ongi teadlikkus aidanud mul enda jaoks välja kujundada ühe juhtivama filosoofia spordis: kui suudad keskenduda konkreetsele mängule ja tänasele päevale kui kõige olulisemale just praegu, siis on tulemus võimalikest parim.
Paljud küsivad minu käest: “Kuidas te mediteerite? See näib nii kummaline.” Tegelikult on see lihtne. Alustage tasapisi, üürikestest hetkedest. Te ei pea istuma rätsepistes, põletama viirukit ega ümisema omm. Te võite lihtsalt vaikselt istuda, pöörata tähelepanu hingamisele või väljas kõndides igale sammule. Eesmärk pole jälgida, kui kaua te suudate seda teha. Tegemist pole taluvuse proovilepanekuga. Mediteerimise eesmärk on leida rahulik, keskendatud ja positiivne energia.
Kui hakata mediteerima, on esimeseks proovikiviks võimaldada endale oma aega. Tundub, et me võimaldame seda endale üha vähem, pühendades rõõmsalt üha rohkem aega sellistele segajatele, mis ei leevenda stressi, vaid süvendavad seda. Mul oli kombeks mõelda, et pean olema tegus igal hetkel kogu päeva vältel. Kuid jällegi, avatud meelega õppisin võtma aega, mida ma vajan. Söömise aeg on minu jaoks püha. Hindan ülikõrgelt vaikust, kui seda õnnestub leida (mõnikord tuleb vaikust endale vägisi võtta sel moel, et kaon mõneks ajaks teiste seltsist). Selleks et see teie heaks toimima hakkaks, avastage enda jaoks see aeg ja mahutage see oma päeva sisse. Sööge tervislik eine või minge õue värske õhu kätte. Ärge mõelge, et olete isekas või laisk või midagi sama rumalat, kui te endale vaikse aja võtate. Paljud inimesed eeldavad, et kui nad kogu aeg ei toimeta, siis raiskavad nad aega, on kasutud või laisad. Ma tundsin ka seda varem, enne seda kui hakkasin neid hetki oma päevas kalliks pidama ja austama. Nii saate olla valvel, et võimalusi ära kasutada. Oletame, et teil on lapsed ja te vaatate nende järele kogu päeva. Äkki on kõik kolm haaratud mingi oma asjaga ja teil on kümme minutit aega iseendale. Selle asemel et mõelda: “Ma pean tegema seda, teist,kolmandat …”, üritage kasutada seda hetke, et olla oma mõtetega. Teadvustage neid endale ja laske neil siis minna. Mida rohkem harjutate, seda osavamaks muutute. Varsti osutub see aeg teie päeva ainuvõimalikuks osaks. Ja te tunnete, kuidas mõtted, mida te kogu päeva vältel mõlgutate, on hakanud muutuma. Negatiivne energia libiseb mööda. Positiivne energia hakkab domineerima. Te tunnete end uskumatult hästi.
Katkend on pärit kirjastus Pilgrim poolt välja antud Novak Djokovici raamatust “Võitja serv”.
