Pole ühtegi paari, kes ei satuks vastuollu. Ja põhjus selleks on lihtne: me oleme indiviidid. Omaette isiksusena on meil erinevad soovid, meile on meeltmööda ja vastumeelt erinevad asjad ning meid ärritavad või rõõmustavad erinevad asjad. Näiteks avastasin, et Karolynile meeldib televiisorit vaadata, samas kui mina arvasin, et televiisorivaatamine on aja raiskamine. Miks mitte hoopis raamatut lugeda? „Kas televiisor on kunagi kedagi targemaks teinud?“ See oli minu seisukoht. Karolyn vaidles vastu, et televiisorivaatamine on tema jaoks lõõgastumise moodus ja, vastupidiselt minu arvamusele, on telesaadetest võimalik päris palju õppida. Nii saigi televiisorivaatamisest meie suhte niinimetatud hell koht, mis paisus aeg-ajalt täispurjedes tüliks. Aastate möödudes avastasime veel mitmeid helli kohti ja meie abielu kujunes verbaalsete plahvatuste miiniväljaks.
Tollal kummitas mind muudkui mõte, et olen abiellunud vale inimesega – sest kui oleksin abiellunud õige inimesega, siis me ju ei tülitseks. Olen kindel, et Karolyni peas keerlesid samasugused mõtted. Hiljem saime teiste paaridega vesteldes teada, et igas abielus on konflikte. Mõni paar õpib ära, kuidas vastuolusid sõbralikult lahendada, samas kui teised laskuvad ägedatesse vaidlustesse. Meie Karolyniga kuulusime kahtlemata just viimaste hulka. Nüüdseks olen üle kolmekümne aasta istunud terapeudina oma kabinetis ja kuulanud, millise masenduseni on paarid jõudnud selle lausa elustiiliks kujunenud vaidlemise tõttu, mis oli omane ka mulle ja Karolynile. Õnneks on mul õnnestunud aidata paljudel inimestel avastada paremaid viise lahkhelidest ülesaamiseks. Selles peatükis jagan sinuga neid taipamisi, mida olen aastate vältel oma klientidega jaganud.
Kõigepealt tuleb hakata leppima reaalsusega, et vastuolusid tuleb ikka ette. Konfliktid ei tähenda ilmtingimata seda, et oled abiellunud vale inimesega. Need vaid kinnitavad, et me oleme ainult inimesed. Me kipume eeldama, et meie mõtted on parimad või õigemad. Ent raske on endale selgeks teha, et meie kaasa arvab täpselt samamoodi enda mõtete kohta. Tema loogika ei lange sinu loogikaga kokku, tema emotsioonid ei peegelda sinu emotsioone. Sinu mõtted ja ettekujutused elust on mõjutatud sinu minevikust, väärtushinnangutest ja iseloomust. Ja need tegurid on iga inimese puhul erinevad. Mõni meie vastuoludest on suurem, mõni väiksem. Vaidlus selle üle, kuidas nõudepesumasinasse taldrikuid laduda, langeb tühisemate vastuolude kategooriasse. Vaidlus selle üle, kas saada lapsi või mitte, on aga kahtlemata suur vastuolu.
Vahet polegi, kas vastuolud on suured või väikesed, kõik need võivad ära rikkuda õhtu, nädala, kuu või isegi kogu elu. Samas aga võivad vastuolud õpetada meile, kuidas teineteist armastada, toetada ja julgustada. Sellist teed mööda on hoopis toredam käia. Kõik sõltub aga sellest, kuidas vastuoludega toime tullakse. Niipea kui vastuolu tekib ja sa seda tõsiasja aktsepteerid, on vaja välja mõelda plaan, kuidas konfliktiga valutult toime tulla. Plaani tegemiseks peame aga esmalt mõistma, kui tähtis on teine ära kuulata. Kui vastuolu tekib, tunneb suurem osa meist vajadust kohe midagi öelda, kuid rääkimine ilma kuulamiseta viib vaidlusteni. Tegelik vajadus on kuulata ja olla ära kuulatud. Mulle meenub üks naine, kes ütles mulle: „Meie esimesest nõustamisseansist panin kõige kasulikumana kõrva taha mõtte paluda teineteiselt „ärakuulamise aega“. Varem oli mul kombeks mehele öelda, et meil on vaja rääkida. Sellest lausest läks tal alati tuju pahaks. Nüüd aga ütlen: „Kui sul mingi sobiv aeg tekib, räägi mulle, mis sul mõtteis on.“ Ja mees küsib juba üsna varsti: „Nii et sa tahad minu mõtteid kuulda, jah?“ Vastan jaatavalt ja me lepime aja kokku. Teineteiselt ärakuulamise aega paludes tekib hoopis teistsugune õhkkond.“ „Kuidas teie jutuajamine siis algab?“ küsisin. „Mees küsib tavaliselt: „Nii et sa tahad mu mõtteid kuulata? Mis teemal?“ Ja mina vastan, et teemaks on see, kuidas me sel aastal jõulusid tähistame või mõni muu teema, mis mind vaevab. Oleme kokku leppinud, et võtame arutluse alla korraga ainult ühe teema. Mees räägib, mida ta tahab pühade ajal teha ja mina ei huvitu mitte ainult tema ettepanekutest, vaid püüan siiralt mõista ka seda, miks ta midagi teha soovib ja kui tähtis see tema jaoks on. Küsin sageli üle, et selgemini aru saada, näiteks: „Kas sa ütled, et tahad jõulude ajal olla oma vanemate juures sellepärast, et su isal on vähk ja sa arvad, et teda ei ole järgmistel jõuludel enam meie hulgas?“ Kui olen kõik täpsustavad küsimused ära küsinud, siis vastan, et kõik on vägagi mõistlik ja et ma saan temast aru. Siis ütleb mees: „Nüüd sa tead, mida mina mõtlen. Palun räägi mulle nüüd oma seisukohtadest.“ Ja siis räägin ma oma vaadetest ning mees üritab mõista. Ka tema võib selguse saamiseks küsimusi esitada, näiteks nagu: „Ma saan nii aru, et sina tahaksid jõule oma vanemate juures veeta sellepärast, et su õde tuleb Californiast, ja ta teeb seda ainult iga nelja aasta tagant, ning sa ei taha jääda ilma võimalusest temaga koos aega veeta?“ Ja kui tema on kõik küsimused ära küsinud ja minu vastused ära kuulanud, ütleb ta mulle: „Ma vist saan aru, mida sa öelda tahad.“ Me ei ole sellega veel oma erimeelsusi lahendanud, kuid me mõistame teineteist ja oleme teineteise mõtteid aktsepteerinud. Me pole enam vaenlased. Oleme vaidlemisest keeldunud. Oleme sõbrad, kes kavatsevad nüüd erimeelsustele või konfliktile lahendust otsima hakata.“ Nii kirjeldas üks naine protsessi, mida olen oma teraapiaseanssidel läbi aastate paljudele paaridele õpetanud. Protsessi aluseks on idee näidata teise inimese vastu üles siirast austust, võimaldada talle vabadust omi mõtteid mõelda, omi seisukohti omada ja neid seisukohti omal moel põhjendada. Selle protsessi käigus väljendatakse mõistmist ja kinnitatakse, et teise inimese mõtetes on iva. Nii saab vastuolu lahendades vältida vastanduva õhkkonna teket ja luua hoopis sõbralik õhkkond. Pärast seda, kui olete teineteise mõtted ära kuulanud ja neid aktsepteerinud, olete valmis vastuolule lahendust otsima.
Lahenduse leidmise märksõna on kompromiss. Sellele sõnale omistatakse pahatihti negatiivne varjund. Inimesi hoiatatakse, et nad ei teeks kompromisse seoses oma väärtuste või uskumustega. Kuid abielus ei ole kompromiss mitte ainult hea, vaid ka vajalik. Kompromiss tähendab ühisosa leidmist. See tähendab, et abieluharmoonia hoidmiseks tuleb mõlemal olla valmis millestki loobuma. Vastasel juhul, kui nõuame kumbki oma tahtmist, lülitame end tülitsemisrežiimile. Abielus ei saa kunagi valitseda ainult minu tahtmine, vaid abielus avastatakse „meie“ teed.
Kesktee leidmine
Paar, kellest eelpool juttu oli, leppis kokku, et kui autosõidu asemel reisivad nad lennukiga, siis jääb kolm päeva vabaks, nii et nad saavad jõulude ajal mõlema vanemate juures paar päeva veeta. Ent see tähendas, et nad pidid lennupiletite ost miseks raha leidma. Sellist kulutust polnud neil pühadeks planeeritud, kuid pärast erinevate ideede vaagimist otsustasid nad lõpuks muuta suvepuhkuse plaane. Kariibi mere reisi asemel valisid nad odavama puhkuse enda osariigis. Nii said nad puhkuseks kõrvale pandud summast võtta raha lennupiletite ostmiseks. Nad põhjendasid seda nii: „Kariibi mere saartele saame minna mõni teine kord, aga selle aasta pühade ajal on tähtis külastada meie mõlema vanemaid.“ Mõlemad olid valmis ohverdama oma plaane selleks, et jõuluaeg kujuneks harmooniliseks. Igale vastuolule leidub alati lahendus. Kaks inimest, kes on otsustanud olla sõbrad, leiavad lahenduse.
Vastuolude lahendamiseks on kolm tüüpvõimalust. Ühte neist ma just äsja kirjeldasin. Ühisosa leitakse nii, et mõlema soovidest mingi osa täidetakse ja samas annavad mõlemad oma tahtmises ka veidi järele. Eeltoodud näites ohverdasid mõlemad oma soovi veeta pühad tervikuna just oma vanemate juures. Ometi said mõlemad oma soovi suures osas täita – nad kohtusid oma vanemate ja teiste sugulastega. Vastuolusid lahendatakse sageli just sel moel. Mina nimetan seda lähenemist kesktee leidmiseks. See moodus tähendab, et algsete mõtete vahel leitakse ühisosa, mis mõlemaid rahuldab.
Abikaasa raja valimine
Teist viisi vastuolu lahendamiseks nimetan ma abikaasa raja valimiseks. See tähendab, et olles ära kuulanud teineteise mõtted ja tunded, otsustab üks, et sel korral on parem teha seda, mis on teisel mõttes. See tähendab, et sa loobud täielikult oma algsest mõttest ja otsustad teha seda, mida soovib sinu kaasa, ja sinu hoiak on sealjuures positiivne. Sa otsustad täita abikaasa soovi, sest sa armastad teda; sest sa hoolid temast ja näed, kui tähtis see konkreetne soov talle on. Üks mees rääkis kord: „Olin nõus lapse saamisega pärast seda, kui mu naine selgitas mulle, et tema viljakusaastate lõpp ei ole enam mägede taga. Nähes, kui tähtis see tema jaoks on, ei tahtnud ma talle mingil juhul pettumust valmistada. Olime alati olnud sama meelt, et soovime lapsi, aga mina lihtsalt arvasin, et aeg polnud küps. Tahtsin oodata, kuni jõuame paremasse majanduslikku seisu. Aga kui ma oma naist kuulasin ja nägin, kui tähtis lapse saamine tema jaoks on, olin vaatamata mõningatele hirmudele nõus, et me enam ei viivita. Ma pole seda otsust hiljem kordagi kahetsenud.“
Mõnikord tähendab teise inimese sooviga nõustumine suurt ohverdust. Ent armastus tähendab alati ka teatud ohvreid. Rajavaliku edasilükkamine On veel kolmas moodus vastuolu lahendada. Mina ütlen selle kohta, et valime raja hiljem. See tähendab: „Praegusel hetkel ei ole ma võimeline sinu mõttega südamest nõustuma, samuti ei näe ma kesktee leidmise võimalust. Kas me saame kokku leppida, et praegu me kokku ei lepi? Arutame seda uuesti nädala või kuu aja pärast ning üritame lahenduse leida. Seni armastame teineteist, naudime teineteise seltsi ja toetame teineteist. See vastuolu ei lõhu meie abielu.“ See on igati õiglane lahendus, kui käesoleval hetkel ei leita vastuolule kindlat toimivat lahendust. Kuu aja pärast võivad asjaolud näida uues valguses ja mõttesse võib tulla uusi võimalusi, nii et leitakse kompromiss, mis sobib mõlemale. Mõnes küsimuses võidakse ka loobuda kokkuleppe leidmisest, eriti neis asjades, kus pole „õiget“ ega „vale“ lahendust, näiteks kuidas pigistada hambapastatuubi, kuidas laduda nõusid nõudepesumasinasse või kuidas sisustada vaba aega. Põhiliselt nõustutakse erinevustega, kui neid saab käsitleda loogiliselt ja valitakse praktiline lahendus. Näiteks saab kokku leppida, et kui nõudepesumasinat täidab mees, saab ta seda teha oma äranägemist mööda ja kui nõudepesumasinat täidab naine, saab tema seda teha oma äranägemist mööda. Või on ühel õhtul õigus naisel valida, millist filmi vaadata, teisel õhtul mehel. Need kolm viisi on vastuolude lahendamiseks kõige tõhusamad. Kõige tähtsam on muidugi luua sõbralik õhkkond. Selleks tuleb teineteist kuulata ja tunnustada teineteise seisukohti, mitte süüdistada kaasat ebaloogilises mõtlemises. Kui õpime üksteise ideid tunnustama ja lahendusi otsima, tuleme toime vastuoludega, mis kuuluvad igasse abiellu. Nii õpime ühtse tandemina tegutsema. Oleks keegi mulle õpetanud, kuidas seda teha, enne kui me Karolyniga abiellusime, oleks me mõttetute vaidluste pealt hulgaliselt aega kokku hoidnud.
RÄÄGIME ASJAD SELGEKS
1. Kas teie suhtes on viimase paari kuu jooksul vastuolusid ette tulnud?
2. Kuidas te need lahendasite?
3. Kas teil on oma suhte praeguses etapis mõni lahenduseta vastuolu?
4. Jäta meelde küsimus: „Kuidas saame selle erimeelsuse lahendada nii, et mõlemad tunneksid end armastatuna ja väärtustatuna?“ ja küsi seda endalt järgmise konflikti korral.
5. Selles peatükis oli juttu vastuolu lahendamise kolmest positiivsest viisist:
- kesktee leidmine,
- abikaasa raja valimine,
- rajavaliku edasilükkamine.
Kas kasutasid mõnda neist võtetest viimase tüli lahendamisel? Kas tundsite mõlemad end armastatuna ja väärtustatuna?
Autor: Gary D. Chapman
Allikas: “Pika ja õnneliku abielu saladus”, kirjastus Pilgrim
