Koguaeg tugev olla on väga kurnav. Aga oi kui kõrgelt hinnatud! Tööl oleme eesmärgikindlad, targad ja tõhusad, kodus saame edukalt hakkama majapidamise korraldamise ja abikaasa-laste kasvatamisega. Kui oleme kurvad, siis tihume salaja patja nutta, me ei luba endale haigust, sest ka see näitab, et imeinimese kestas on praod sees. Hull lugu on aga selles, et säärases minul-nõrkusi-ei-ole mängus on keha ja meel pidevalt pinges. Peame end ju kontrollima ja takka piitsutama, täiuslikkuse mask näo ees segab vabalt hingamast. Oleme võltsid ja vastame kellegi teise nõudmistele ning kaotame nii eheda iseenda.
Miks on meil nii keeruline vaadata otsa oma ebatäiuslikkusele? Nõrk olla on ju inimlik? “Jah, sellega läks tõepoolest kehvasti.” “Lubasin töö ära teha, hea kolleeg, aga unustasin. Palun vabandust.” “Kallis, see oli minu süü ja ma kahetsen südamest.” Selle asemel keerutame, varjame ning valetame endale ja teistele. Ja veeretame vastutuse ikka ja jälle kellegi teise kaela.
Aeg-ajalt näitab elu ikka mõnd sellist inimest, kes ründab tühisemagi asja pärast, süüdistab, valetab ja manipuleerib. Ja seda ka siis, kui kellelgi pole kavatsustki talle liiga teha. Aga küsimus polegi teiste inimeste kavatsustes. See inimene on ise endale kõige karmim süüdistaja ja kohtumõistja. “Ma olen teinud valesti. Ma olen süüdi. Olen ma siis üldse midagi väärt?” Otsi süüdistava väliskesta alt alati hirmu olla nõrk! Pinge, mis on kogunenud täiuslik olemise vajadusest (ja samal ajal teadmisest enda ebatäiuslikkusest), on nii suur, et sunnib ründama.
Terapeudikogemusest tean, et kõige “tugevamad” on need, keda sügaval sees vaevab lahendamata süütunne. Need inimesed tunnevad süüd, et ei kuulanud ema sõna ega läinud kõrgkooli matemaatikat õppima, et ei osanud lastest priimuseid kasvatada, et ei suutnud abikaasat kinni hoida või, vastupidi, kuulasid oma südant, pakkisid kohvrid ja alustasid uut elu.
End süüdi tunda on nii paganama raske! See sööb hinge seest. See on nii raske, et on suur kiusatus mitte vaadata peeglisse ja jätta see teema sinnapaika. Sest kui tunnistan, et olen vea teinud, siis näevad ju kõik, et ma pole piisav, pole täiuslik. Kuid kui süütundele otsa ei vaata, siis muutub see kergesti vihaks kõige ja kõigi vastu. Viha on kui kaitsekilp, mis ei lase tunda valu ja pettumust enda sees. See nõuab suurt julgust vaadata peeglisse ja tunnistada endale, et tegelikult olen ise andnud tubli panuse oma praeguse elu kujundamisel. Milline paradoks – et tunnistada oma nõrkust, on vaja julgust!
Sama lugu on haigusega. Osa inimesi keeldub tunnistamast, et neid on tabanud mingi terviserike. Nad mõtlevad selle olematuks, teevad halva mängu juures head nägu. Mul oli kunagi kolleeg, kes kiitles sellega, et ta pole viis aastat kordagi haigest peast töölt koju jäänud. Alati rivis, alati kasulik! Jumala pärast! mõtlesin samal ajal mina, mine koju teki alla ja ole natuke aega täiesti kasutu! Paranemine saab alata alles siis, kui lepime olukorraga. Tunnistame, et hoolimata pingutusest oleme siiski ebatäiuslikud ja nõrgad. Alles siis saame sügavalt välja hingata ja end lõdvaks lasta. Ja alles seejärel saab alata paranemine, sest pinges ja pidevalt võitleval kehal pole lihtsalt ressurssi terveneda.
See, kuidas suhtume enda nõrkusesse, varjutab ka suhteid kõikidega, kes on me ümber. Kui püüan tööl olla perfektne, ei luba ma vigu ka alluvatele. Plaksutan piitsa ja siis imestan, miks töötajad on nii ebakindlad (ja otse loomulikult teevad suure pinge tõttu pidevalt vigu). Kui ma ei suuda lapsevanemana enda ebatäiuslikkust taluda, ei suuda ma seda taluda ka oma lapses. Ma nõuan ja kritiseerin, kuid tulemuseks on see, mida kõige rohkem kardan – vastutustundetu laps. Me kardame, et kui paistame nõrk, siis alluvad ja laps ei austa. Tegelikult on lugu hoopis vastupidi – meie inimlikkus tekitab usaldust ja austust. Ma usun, et just ebatäiuslik lapsevanem on lapsele parim.
Kui aktsepteerin end sellisena, nagu olen, siis pole minu jaoks mingi probleem tunnistada oma nõrkust ja saamatust. Ma olen teadlik oma piiratusest, ma tean oma vajakajäämisi ja tegematajätmisi. Vahel olen väga kurb, et ei osanud aastaid tagasi väikese lapsega kodus olemist nautida ning jooksin ülikooli ja autokooli vahet. Täna terapeudina tean väga selgelt, kui palju probleeme selline käitumine kaasa toob. Ja teinekord olen iseendas pettunud, kui ebamugavast olukorrast jälle ära nihverdan. Aga mul on lubatud kurb olla ja aeg-ajalt ennast haletsedagi. Mul on lubatud pettumust ja hirmu tunda, ma ei jookse selle eest ära ega mana näole ma-saan-kõigega-hakkama maski.
Kuidas on siis positiivsete enesesisendustega, mida eneseabiraamatud soovitavad? Need on tõepoolest palju väärt ja minagi soovitan sul endale ikka ja jälle korrata: “Ma olen õnne väärt” või “Ma saan hakkama kõigega, mida ette võtan”, kuid mitte selleks, et oma nõrkust tugevusemaski taha peita, vaid selleks, et uskuda: ma olen kõike seda väärt hoolimata oma nõrkustest, mõningasest saamatusest ja vigadest.
Muidugi tähendab see ka riskimist. Alati võib välja ilmuda keegi, kes näitab näpuga või naerab mu haavatavuse üle. Sellepärast on tark õppida maskita ehedat elamist armastavas keskkonnas. See on väga suur õnn, kui kõrval on inimene, kes jääb kohale ja hoolib ka siis, kui on näinud mu nõrkust ja haavatavust. Ja mina omalt poolt ei tekita enda kaitsmise ja manipulatsioonidega meie vahele barjääri, millest partneri armastusel oleks võimatu üle hüpata.
Aga enne, kui lähed teistele oma nõrkust näitama, on oluline paljastada see kõigepealt iseendale. Paljastada ja andeks anda. Alles siis on kord teiste käes.
Kui tunnistan endale oma inimlikkust ja luban nõrkust, siis muutub elu palju lihtsamaks. Lihtne on suhelda ja oma arvamust väljendada, aga ka konfliktidega hakkama saada. Lihtne on ennast armastada, endale oma vead andestada ja ka teistele nende eksimused andeks anda. Hing on vabam, kergem ja muretum.
Artikkel ilmus ajakirja “Sensa” psühholoogia kolumnina oktoobris 2014.
Autor: Kadi Kütt
Allikas: www.joogateraapia.ee
