Katkend raamatust “Kuidas aidata lapsi ja noori vaimse tervise probleemide korral”
Anita ja Sanjay Mehtas ning nende poeg Ravi istuvad kohaliku haigla psühhiaatriakliiniku ooteruumis. Neljateistkümneaastane Ravi istub vanemate vastas vinüülkattega pingil, seljas kapuutsiga pusa, ning küürutab oma telefoni kohal. Ta hoiab käes pooleldi söödud õuna, jäänukit hädisest hommikusöögist, mida Anita teda sööma oli keelitanud. Alles hiljuti oli pere keskmine poeg innukas sööja ning tugeva ja lihaselise kehaehitusega. Ta oli seltskondlik, rõõmsameelne ja töökas poiss, kelle kohta õpetajatel jagus ainult kiidusõnu. Anita ja Sanjay ütlesid teineteisele tihti, et Ravit on nende lastest lihtsaim kasvatada.
Eelmisel kevadel ütles Ravi lastearst neile aga rutiinse kontrolli käigus, et nende poeg on jõudmas oma vanuserühmas kehamassiindeksi (BMI) kõrgemasse vahemikku. Arst selgitas, et kehamassiindeksi arvestatakse küll lapse pikkuse ja kaalu alusel, aga erinevalt täiskasvanutest pole laste puhul absoluutne kehamassiindeksi number sama tähtis kui see, kui võrreldav on see number teiste samasse vanuserühma kuuluvate laste keskmisega. Ravi kehamassiindeksi kohaselt oli tema kehakaal suurem kui 75% teistel samaealistel poistel. Arst tuletas vanematele meelde, et indeks ei võta arvesse erinevaid kehaehitusi ja lihaste osakaalu, aga hoiatas siiski, et neil tuleks Ravi toitumisel silma peal hoida.
„See on jama,“ ütles Sanjay pärast arstiga kohtumist oma naisele. Anita polnud päris sama meelt. „Võib-olla on arstil õigus. Kogu meie perele tuleks ainult kasuks, kui vähendaksime suhkruste jookide ja maiustuste söömist ning toituksime üldiselt tervislikumalt.“ Erinevalt oma vanemast õest Najmast ja nooremast vennast Gaurevist, kes mõlemad sellele plaanile häälekalt vastu olid, toetas Ravi seda mõtet suure entusiasmiga, loobudes rasvastest ja süsivesikurikastest toitudest ning eelistades valgurikast toitu, tofut, puu- ja köögivilju. Ta hakkas igal hommikul jooksmas käima ning käis mitu korda nädalas ka oma kooli jõusaalis, seda lisaks hoki- ja pesapallimeeskonna treeningutele ja mängudele.
Alguses kiitsid Anita ja Sanjay tema pealehakkamist, aga siis hakkasid nad märkama järsku muutust oma poja kehakaalus ja suhtumises. Alates kümme kuud tagasi toimunud visiidist arsti juurde on Ravi kaotanud 15 kilo ning tema kaal on langenud 75-lt 60-le ehk teisisõnu on ta kaotanud ligi 20% oma kehakaalust. Lisaks on ta muutunud endassetõmbunuks, kergesti ärrituvaks ja tujutuks.
Anita ja Sanjay vestlesid temaga dieedi ja kehalise koormuse vähendamise teemal, aga ei pidanud muutust poja käitumises tõsiseks mureks, sest ka pere teistel lastel on oma söömisprobleemid: Gaurev on oma söögilaua suhtes väga valiv ja Najma proovib muudkui erinevaid populaarseid dieete, millest ta paratamatult mõne päevaga loobub, kurtes, et nälg näpistab. Mõlemad lapsed tulevad nende iseärasustega toime ilma probleemideta.
Anita ja Sanjay olid kindlad, et Ravi suudab sama teha, aga nädal aega tagasi lahkus Ravi keset hokimängu väljakult, teatades treenerile, et tal on tugev peapööritus. Treener soovitas vanematel laps kohe haigla erakorralise meditsiini osakonda viia. Autosõidu ajal püüdis Sanjay Anitat lohutada. „Tead ju küll, kui ettevaatlikud kõik treenerid tänapäeval on. Nad ei taha lihtsalt ise laste takkapiitsutamises süüdi jääda.“ Paraku ei saanud nad haiglas arstilt soovitud rahustavat vastust. Pärast Ravi läbivaatamist ja mõningate vereanalüüside tellimist ütles ta: „Ravi võib koju minna, aga ma olen mures tema kehakaalu äkilise languse pärast. Tahaksin suunata ta haigla psühhiaatriakliinikusse, et välistada võimalik söömishäire.“
Sanjay ja Anita olid šokeeritud. Söömishäire? Kuidas see võimalik saab olla? Ravi oli lihtsalt edukalt hakkama saanud sellega, mida kõik inimesed teha püüavad: tervislikumalt süüa ja kaalust alla võtta. Jah, ta oli küll sellega pisut liiale läinud, aga kohe kindlasti ei olnud selles süüdi söömishäire. Kas selline diagnoos polnud mitte mõeldud ainult ohtlikult kõhnadele tüdrukutele, kes tahtsid välja näha nagu tippmodellid? Vanemad ei vahetanud omavahel sõnagi, kui koos Raviga koju sõitsid, ning andsid siis vastavalt arsti korraldustele pojale kerge õhtusöögi ja piisavalt vedelikku. Esimest korda mitme kuu jooksul sõi Ravi talle ette pandud toitu ilma mingi protestita ja andis vanemate päringutele ka ühesõnalisi vastuseid.
Hiljem samal õhtul puhkes Anita voodis Sanjay käte vahel lebades nutma. „Kas arvad, et meie pojal on tõesti söömishäire? Tunnen end jube rumalana. Ma olen kohutav ema.“ „Sa oled võrratu ema,“ ütles Sanjay rahustavalt. „Mina olen see, kes ütles talle, kui uhke ma olen, et ta nii hästi oma tervise eest hoolitseb. Kiitsin teda iga kord, kui ta burgerite ja friikate asemel salatit tellis. Ma poleks iial osanud Ravist midagi sellist oodatagi.“ Mees võttis Anita käest kinni. „Proovime säilitada rahu. Me ei tea veel, milles täpselt asi on.“ Anita aga raputas pead. „Mäletad, kui ma narrisin teda koos Najmaga selle eest, kui suur tema kõht oli. Äkki ta ei mõistnud, et me lihtsalt lollitasime ja viskasime nalja. Äkki mina põhjustasingi selle probleemi?“
Mis on söömishäire?
Anita ja Sanjay on õigesti aru saanud, et igal söömisharjumusi muutval lapsel ei ole tingimata söömishäiret. Pole sugugi ebatavaline, et mõned lapsed, kes hakkavad käima lasteaias poole päeva asemel täiskohaga, söövad lõunapausi ajal väga vähe või ei söö üldse midagi, sest kogu nende tähelepanu on pühendatud sõpradele ja mängimisele. Samuti õpilased, kes hakkavad käima kaugel asuvas keskkoolis, mis nõuab neilt hommikuti pika koolitee läbimist, võivad loobuda kodus hommikusöögi söömisest, et võimalikult kaua voodis püsida, ning söövad seejärel kesise lõuna ja näkitsevad suupistete kallal alates koju jõudmisest kuni voodisse minekuni. Laste suhe toidu ja oma kehaga võib kasvamise käigus muutuda sellisel viisil, mis ei pruugi olla murettekitav. Kui aga nende söömiskäitumine ja kaal muutuvad drastiliselt, on tegu ohu märgiga, mis näitab, et varasem võimalik toiduga pirtsutamine või kohatine rahulolematus oma kehaga on tõenäoliselt asendunud tõsise söömishäirega.
Söömishäire on potentsiaalselt eluohtlik haigus, mis põhjustab olulisi hälbeid söömises ning söögiga seotud mõtetes ja emotsioonides. Tulemuseks on tõsised negatiivsed meditsiinilised ja psühholoogilised tagajärjed, sealhulgas destruktiivsed mõtted ja tunded oma kehakuvandi ja/või toidu suhtes. Näiteks võib inimene uskuda, et ta on erakordselt eemaletõukav ja ülekaaluline, kuigi tema kaal on normis või isegi alla selle.
Dieedipidamine on söömishäirete tekkimise üks levinuimaid põhjuseid. Üha suurem hulk tervishoiuspetsialiste soovitab dieete vältida, sest tõendid dieetide kahjulikkuse kohta täiskasvanutele ning eriti lastele ja noortele on üha selgemad. Dieedid võivad negatiivselt mõjutada akadeemilisi saavutusi, enesehinnangut, energiat, und ja luutihedust ning iroonilisel kombel võivad need aja jooksul põhjustada ka kaalutõusu. On teada, et 50% teismelistest tüdrukutest ja 25% teismelistest poistest üritab mingil hetkel tahtlikult kaalust alla võtta. Õnneks kujuneb söömishäire ainult väga väikesel osal neist lastest, aga vanemad peaksid sellegipoolest olema valvsad, kui nende laps asub dieeti pidama.
Kui levinud on söömishäired? USA statistika kohaselt on noorte risk haigestuda söömishäiretesse 2,7%, kusjuures söömishäireid esineb naistel kaks korda sagedamini kui meestel ning nende üldine esinemissagedus kasvab võrdeliselt inimese vanusega. Kuigi meil pole praegu saadaval üldist statistikat Kanada laste kohta, on ühe varasema uuringu kohaselt 1,5% Kanada naistest mingil ajahetkel olnud kimpus söömishäirega, kuid see osakaal – mis praeguseks võib olla suurem – ei hõlma söömishäirega isikuid, kes ei mahu selgelt ühtegi diagnostilisse kategooriasse: näiteks inimene, kes järgib jojo-dieeti; tunneb end oma kehakaalu tõttu sandisti, kuigi on terve; ning mõnikord sööb korraga liiga palju ja oksendab pärast söögikorda, aga mitte regulaarselt. Need näitajad aga ei peegelda hästi seda, et söömishäired on potentsiaalselt surmavad, sest neil on kõigist psüühikahäiretest kõrgeim suremus, kusjuures surmajuhtumid tulenevad nii meditsiinilistest tüsistustest kui ka suurest enesetapumäärast.
Rõhutame neid traagilisi fakte selleks, et võidelda laialt levinud ent ohtlikult ebatäpse arusaamaga, et söömishäired on rangelt teismeliste tüdrukute seas leviv nähtus või „põgus faas“, millest noored ise välja kasvavad. Viimastel aastatel on muutunud ka söömishäire all kannatavate inimeste demograafiline statistika: kõiki söömishäire liike on üha enam tuvastatud noortel lastel, poistel ja vähemusgruppidesse kuuluvatel lastel.
Katkend on pärit Dr Pier Brydeni ja Dr Peter Szatmari raamatust “Kuidas aidata lapsi ja noori vaimse tervise probleemide korral”.
Loe lisaks: Kuidas ära tunda lastel vaimse tervise probleemide ohumärke juba varases staadiumis
