Nõiduspõhine meditsiin on aastatuhandeid vana iidne tervendamisviis, mis näeb haiget inimest laiemalt kui vaid füüsiline keha oma füsioloogiliste ja psühholoogiliste probleemidega: inimene on multidimensionaalne olend, kelle mõõtmed ulatuvad kaugemale kui pelgalt meie füüsiline instrument ja selle kaudu viie meelega tajutav maailm, ning kogu seda tervikut on võimalik teatud meetoditega mõjutada.
Esimesed teadaolevad kirjalikud allikad nõiduspõhise meditsiini tõhusast tervendamisvõimest pärinevad Egiptusest. Me teame, et esimesed märked kirurgia kohta pärinevad sealt aastast 2750 e. Kr, aga juba veelgi varem, aastal 3000 e. Kr kirjutab Imhotep, keda peetakse Egiptuse meditsiini loojaks, oma papüüruserullides sellest, kuidas lisaks kehalistele protseduuridele ravida ka inimese hinge, kasutades selleks erinevaid maagilisi võtteid. Inimese avaramale olemusele ja selle mõjutamisele erinevate maagiliste viiside kaudu leiab viiteid ka Ebersi papüüruserullide tekstidest, mis pärinevad arvatavalt 1500 aastast e. Kr.
Samuti tegeleti inimese ravimisega väga mitmekülgselt Vana-Kreeka hiilgeaegadel, kus omavahel põimusid nii füüsiline kui spirituaalne tervendamise tasand. Lisaks kehalistele teraapiatele ja füüsiliselt manustatavatele ravimitele kasutati mitmeid psühholoogilise ja metafüüsilise mõõtmega tegelevaid praktikaid: näiteks pidasid vanad kreeklased eluviisi ja dieedi kõrval väga olulisteks “ravimiteks” inimese uskumussüsteemi ja meeleseisundit. Muu hulgas kasutati muide ka huumoriga tervendamist – naeruteraapia positiivne mõju patsiendi tervenemisele on ka tänapäeva meditsiinis teaduslikult tõestatud ning arstide poolt hästi tuntud ja kõrgelt hinnatud meetod, millega tervenemisprotsesse intensiivistada.
Ega mets nõida hätta jäta
Lisaks kõrgtsivilisatsioonidele on nõiduspõhist meditsiini kasutanud läbi aegade kõik loodusrahvad, keda tänapäeva inimene peab oma piiratuses kahjuks primitiivseks, tajumata seda, kui palju avaram ja kaugeleulatuvam on olnud põlisrahvaste kontakt tervikuga, meie planeediga kui tervikolendiga ehk Gaiaga, kõikehõlmava ökosüsteemiga, mida ühendab ühtne teadvus.
Me oleme uhked selle üle, et tänu tänapäeva meditsiinile on inimese eluiga pikenenud, aga samal ajal vaevleme kõikvõimalike uute epideemiate käes, millest meie eelkäijatel polnud mingit muret, alates depressioonist ja kõikvõimalikest meelehäiretest kuni allergiate ja rasvumisest tulenevate tõbede, vähi ja autoimmuunhaigusteni.
Muidugi on põhjusteks muutunud maailm, mis on ärev, hirmul ja stressis, mürgiseks muutunud keskkond, ebaterved eluviisid, liikumatus, toitainete vaene toit, puhta värske õhu ja vee puudus, tehnoloogilisest elukeskkonnast tingitud elektromagnetväljad ja paljud muud tegurid. Aga üheks väga oluliseks põhjuseks on ka meie katkenud kontakt loodusega ning seeläbi iseendaga. Loodusrahvad tajuvad tervikut, nad saavad aru sellest, et kõik on üks ja kõik mõjutab kõike. Moodne linnainimene aga ei saa isegi sellest aru, mis on tema toit, rääkimata sellest, kust, kuidas ja millise tegeliku hinnaga see meie lauale jõuab. Nii peetakse naeruväärseks ka hingetohtreid ja inimese vaimse mõõtme tervendajaid, hoomamata seda, et tihtipeale võib füüsilises tasandis avalduv häda pärineda justnimelt sellest meie olemise nähtamatust alast.
Tuhanded inimesed on saanud abi meie Eesti vanadelt tarkadelt nõidadelt, olgu tegemist siis Kaika Lainega või Vigala Sassiga või mõne muu teadja ja ravitsejaga, pääsenud füüsilise tasandi haigusest mingi justkui maagilise mõõtme tervenduse kaudu. Skeptikud ei pea seda millekski ja kui kahtlustest hoolimata on tervenemine siiski toimunud, siis tembeldatakse see platseebo-efektiks. Aga justnimelt siin üks nõiduspõhise meditsiini olulistest võtmetest peitubki: tegeliku tervendustöö teeb ära inimese teadvus ning õhtu lõpuks polegi suurt vahet, mis käivitab inimese isetervenemise protsessi, on see tablett, nõialoits, mantra, jumal, tants, taim, mõte, memmemusi või mõni muu tegur – oluline on see, et inimene terveneb.
Multidimensionaalne anatoomia
Hinduismi vanimatest pühakirjadest, mitmetuhande aasta vanustest iidsetest veedadest pärit teadmised räägivad sellest, et inimene pole pelgalt füüsiline keha ja seda juhtiv aju, vaid inimese multidimensionaalne anatoomia on tunduvalt avaram. Joogateadus räägib inimese viiest kehast, kus lisaks füüsilisele tasandile on ka vitaalne keha (kus toimetavad meie tunded) ja mentaalne keha (kus toimetavad meie mõtted), teadmiste ja tarkuse keha ehk intellekt (mitte õpikutarkus, vaid kõrgem ja spirituaalne tarkus), ning viies keha ehk meie kõrgem mina, kõige peenem energiakeha, kus on harmoonia, õndus ja rahu ning puudub nö kogemuse jälgija, vaatleja. See teadmine pärineb juba 5.-6. sajandist e. Kr India pühakirja tekstist “Taittiriya Upanişad”.
Põlisrahvaste šamaanid teavad seda, et inimesel on ka hingetasand, mis on reaalsuste ülene, mis ulatub meie viie-meele-maailmast väljapoole ning mis on meie olemuse tuum, meie baasolemus. See osa meist ei sünni ega sure kunagi, see on igavene. Tänapäeval nimetatakse hinge tihtipeale ka teadvuseks – selleks, mis liigub läbi maailmade, olemiste, olemuste, läbi kõikide reaalsete ja ebareaalsete ja sürreaalsete illusoorsuste ja mängude ning on igavene. Ja mis suures plaanis on ka oma näilises eraldiseisvuses ikkagi suure terviku, kõiksuse, absoluudi osa.
Terviku tervendamine
Just selleni, oma olemuse tuumani püüavad jõuda need, kes kulgevad valgustumise ehk virgumise teel. Kui läheneda eksistentsile budistlikust vaatenurgast, siis on kogu tajutav maailm meie meeles ning meie meele seisund loob meie reaalsust ning oma meele muutmise poole pürgitaksegi, see muudabki meie maailma.
Välised abilised saavad inimesel aidata kõpitseda oma olemuse neid osasid, mida me ise oma ebateadlikkuse tõttu ei taju. Psühholoogid ja terapeudid aitavad meil lahendada oma emotsioonide ja kontseptsioonide ehk tunnete ja mõtete tõttu tekkinud probleeme ja hädasid, mis üsna kiirelt võivad jõuda füüsilisele tasandile – tänaseks on teada, et 80% haiguste põhjustest on psühholoogilised, enamasti stressist. Meie elu valitseb 85% ulatuses alateadvus, sealt tulevad meie uskumussüsteemide juured, mis mõjutavad kogu meie maist eksistentsi. Öeldakse, et nii nagu sees, nii ka väljas: samamoodi moodustab enamuse universumist meile täna veel üsna teadmatu tume aine ja tume energia, ning kogu meile teadaolev maailm, mida me kõikvõimalikel viisidel kirjeldada püüame, peitub selles 5% nähtavas aines. Ja selle nähtava aine ehk tavateadvuse abil püüame me lahti muukida seda tumedat ainet ja energiat inimeseks olemise müsteeriumis, et leida üles ja lahti harutada need umbsõlmed, mis meie elu häirima on hakanud. Enamasti aga alles siis, kui mingi häda on juba käes ja ilmneb füüsilisel tasandil, mis joogateaduse järgi on kõige jämedakoelisem osa meie olemusest, ehk siis hierarhiliselt nii-öelda viimane kants, mis langeb.
Ja kui alateadvusest veel edasi liikuda, siis jõuame hingetasandini, mida me oma tänases piiratuses tihtipeale ei tajugi (ehkki võiks), mida aga näevad nägijad, tajuvad ülitajurid, millega on kontaktis nõiad, šamaanid, tavapärasest teistmoodi tervendajad. Siin tekib muidugi alati küsimus, et kuidas kogu sellest kirevusest leida üles need õiged tegijad, kelle siiras soov ja roll on aidata terveneda ehk siis teenida, aga mitte raha ja energiat, vaid tervist. Ka see on üks võtmeküsimustest, et endale kasu asemel mitte kahju teha.
Nõiduspõhine meditsiin toimetab teadvusega
Ehkki tervenemisetöö teeb lõppkokkuvõttes ära inimese teadvus, võib selle nihutamiseks, näiteks taotluse käivitamiseks ja uskumussüsteemide muutmiseks, kasutada erinevaid maagilisi võtteid ja ka niiöelda meele trikitamist. Kui füüsilisel tasandil avaldub sümptom, siis tänapäeva allopaatiline meditsiin leiab selle sümptomi kiireks ja tõhusaks eemaldamiseks rohu – olgu see siis moodne tablett või loodusravis taimed – ja ilming kaob. Kui ilming tekib taas, alles siis hakatakse uurima, mis on selle põhjus. Ideaalis kaevutakse sügavamale kui lihtsalt kehaline tasand, sest psühholoogilised põhjused on valdavad. Ja ka siit tasub kaebuste kestmisel veelgi sügavamale kaevuda, et leida ja välja koukida see peamine juurpõhjus.
Inimese metafüüsilise olemuse ehk multidimensionaalse anatoomia sfääridesse sukelduja teadlikkus peab olema kõrge – et ta ei kahjustaks mõtlematult ennast ja teisi. Minna lihtsalt trummi tagudes kuhugi kellegi hingeosakesi tagasi tooma, adumata ja tunnetamata ise üldse peenenergeetilist maailma, võib kaasa tuua hoopis kahju ja korraliku karmalaadungi. Tõelised nägijad, tervendajad ja nõiad ei pea üldiselt nähtamatut osa meie maailmast pelgalt lahedaks tripiks, mida võib eneseotsingutel väetaimedega esile kutsuda, vaid tõeluseks ja tõsiseks osaks meie maailmast, millega niisama ei mängita. Igal teol on teatavasti tagajärg. Nii ei ole ka nõiduspõhine meditsiin lihtsalt tore esoteeriline ajaviide, vaid nagu iga ravimine vastutuse võtmine oma tegude eest. Ja oma tegude eest vastutab iga inimene, nagu ka oma otsuste eest minna või mitte minna ühe või teise arsti, terapeudi, nõia, tervendaja juurde, sest ka oma tervise ja iseenda tõelise tervendamise eest kõige sügavamal tasandil vastutame me igaüks ise. Välised tegurid – olgu nad siis inimesena, rohtudena, mingi maagilise toiminguna või mõnel muul moel – on vaid abilised meie isetervenemise teekonnal.
Tervendades ennast terveneb maailm sinu ümber. Ja tervikuprintsiipi järgides on loogiline, et ennast ei saa tervendada teisi kahjustades. Inimene saab tervikut tervendada terviklikult: tegeledes enda tervena hoidmisega ja samal ajal oma teadlikkust arendades, ning tervendades oma välist keskkonda – olgu see siis tähelepanu pööramine ja ühenduse loomine loodusega, isetu teenimine ja teiste aitamine, endast väljapoole saadetud signaalide (mõtted, tunded, sõnad, teod) kvaliteet, enda meeleseisund, mis kujundab meie maailma. Teadlikkus on kõige võti, teadvus on kõige olemus.
Autor: Kaile Krumlove, teadvuse uurija
