Elava üleminek surnuks ja surnu üleminek elavaks on loomulik protsess. Nii on maailm loodud ja nii oleme loodud ka meie. Kui me ei tunneta päriselt, et surm on tõeline, siis ei ole me võimelised päriselt tunnetama ka seda, et elu on tõeline. Asi pole isegi mitte selles, et tõenäoliselt oleme me oma vanemate sugulaste surma tunnistajad ja hiljem sureme ka ise. Asi on selles, et oma argielus suhtleme me surma energiatega pidevalt. Võtame või toidu: süües saame endale teise isendi energiat, isegi kui see on n-ö elutu, nagu köögi- ja puuviljade puhul.
Selleks et harmooniat mitte rikkuda, tuleb säilitada tasakaal elava ja kaduva vahel, tunnistada mõlema seisundi tähtsust ja järgida nende vastastikuse toimimise reegleid. Surnust peab oskama õigesti lahti lasta, nii et tema vaim saaks õnnelikult teistes vormides edasi eksisteerida ja et temast jäänud energia tooks kasu, mitte kahju.
Ajal, mil inimesed hankisid endale toidust iseseisvalt, oli kõigile teada, kuidas elu- ja surmatsüklis õigesti käituda. Nüüdismaailmas on see teema tavaelust välja võetud, seetõttu on kokkupuude surma faktiga inimese jaoks sageli šokk ja keeruline vaimne katsumus. Surm tähendab hinge üleminekut olemise teise sfääri.
Surma mõiste ise sõltub väga palju kultuurist, konkreetses ühiskonnas välja kujunenud religioossest maailmapildist tervikuna. Näiteks Vana-Hiinas polnud surm kui tõsiasi midagi erilist. Usuti, et lahkunu jääb endiselt siia maailma, kuid juba surnuna, lihtsalt oma kuju muutnuna. Seetõttu oli surma sümboolika Hiinas oma olemuselt maine. Näiteks peeti haua ettevalmistamist kõrges eas vanemate jaoks heaks tooniks ja pojaliku armastuse väljenduseks ning keisrit saatis kõikjal puusärk.
Vanas Egiptuses peeti surma hauataguse elu alguseks. Surnute kultus on Egiptuse kultuuri põhiosa. Kuna arvati, et surmajärgses elus püsib füüsiline olemasolu muutumatuna, saavutasid egiptlased kõrge meisterlikkuse palsameerimise ja mumifitseerimise alal ning vaaraode hauakambriteks kasutatavate püramiidide ehitamisel.
Kristlikus traditsioonis tähendab surm seda, et lõpeb patt, mille on maailma toonud vabad olendid, langenud inglid ja inimene ise. See ei ole elu hävitamine, vaid selle puhastamine patusest loomalikust loomusest, hinge vabastamine patuse ihu kammitsaist, et see saaks minna edasi täiuslikku igavesse ellu.
Hinduismis usutakse, et surm on üleminek madalamalt astmelt kõrgemale, vaimu kordkorraline täiustumine, mis lõpuks peab jõudma absoluudini.
Paljudes pärimuskultuurides oli kombeks surm ja sünd ühendada, teisisõnu nõuab ühe inimese lahkumine peresüsteemist tema asendamist teisega. Näiteks Hiina kultuuris peab pärast inimese surma tema lapselaps kas abielluma või lapse saama.
Juudi kultuuris on tavaks panna vastsündinule nimi lähima surnud sugulase järgi. Kõigis kultuurides arvatakse, et kokkupuude surmaga viib inimese pühasse mõõtmesse. Ainult surmaga kokku puutudes (tegelikult või sümboolselt) tunneb inimene oma elu hinda, muutub tõeliselt inimlikuks ning mõistab universumi ääretust ja oma kohta selles.
Rituaalset kokkupuudet teispoolsusega kasutatakse kõigis šamanistlikes ja maagilistes riitustes, sest ainult surma tundmise kaudu võime saavutada tõelise sügavuse, sealhulgas ka teadmise elust. Surm on kohutav, kuid sellest kõrvale pöördudes, selle ees silmi sulgedes kaotame võimaluse näha reaalsust kogu selle mitmekesisuses ja rikkuses. Ise elades ja elavate olendite seas olles saavad inimesed vaevu aru, kui suur kingitus on elu tegelikult ning kui innukalt ihaldab kehatu vaim saada endale füüsilist keha ja uuesti Maale kehastuda. Kuid nagu sageli juhtub kingitustega, mida ei hinnata, ei suuda ka inimesed elu pakutavaid võimalusi ära kasutada ning saavad sellest pahatihti aru alles surmasuus olles.
Ühes oma raamatus räägib Karl Gustav Jung mõistuloo, kuidas kord üks õpilane targa juurde läks ja temalt küsis: “Ennevanasti oli inimesi, kes nägid Jumalat näost näkku. Kuidas neid siis praegu pole?” Tark vastas: “Sest nüüdsel ajal ei suuda keegi nii madalale kummarduda.” Tavaliselt ei peitu inimese probleem mitte selles, et tal millestki puudu oleks (jõud, õnn, võimalused), vaid selles, et ta ei pea tähtsaks seda, mis tal olemas on. Jumal on kõikjal, mitte ainult taevas. Võib öelda, et sageli on ime inimese jalge ees ja seda tuleb lihtsalt tähele panna, kummardada ja ära tunda.
Kõige suurem reaalsust muutev jõud on elu ja surma jõud ning kui inimene mõistab, kuidas see jõud tema saatuses käitub ja õpib sellega toime tulema, on ta võimeline paljuks. Igal juhul peab igaüks meist mõistma oma elu väärtust sellel hetkel, kui meie vaim siit maailmast lahkub, kuid targale inimesele võib see teadmine olla arusaadav juba eluajal. Muu hulgas surma jälgimise, sellega kokkupuutumise kaudu.
Allikas: Viktoria Raidos “Esivanemate pärand”, kirjastus Pilgrim
