Viimased viis kuud oli mul aega, et võtta aeg maha. Majandusliku surutise sunnil pakkisin oma kompsud ja kolisin pealinnast 180 kilomeetrit ida poole, ühesõnaga peaaegu Siberisse. Siberi võrdlus ei ole siinkohal üleüldse liialdatud, sest minu pisike hall rottidest puretud maakodu oli terve suve jäärapäiselt külm ning ainus küttevaba kuu oli juuli.
Oli jäine suvi. Tsivilisatsioon näis minu jaoks olevat täpselt 180 kilomeetri kaugusel ehk siis pealinnas Tallinnas, mis siis, et lähimad naabrid olid kiviga visata. Õigluse huvides olgu veel ära mainitud, et mul on väga abivalmid ja lahked naabrid, ma ise olen lihtsalt paras nõid…Suurem osa mu perekonnast ja sõpradest arvasid, et ma pole päris täie mõistuse juures, et teadmata ajaks maale elama kolin.
