Nõia olemus
Mitmetes kirjandusallikates pakutakse välja, et nõia asemel võiks kasutada sõna taimetark, ja et enamasti mõeldaksegi selle isiku all kedagi, kes valdab taimedega ravimise kunsti. Samas tähendab tänapäeval sõna nõid vaat misiganes müstikaga tegelejat – astroloogi, ennustajat, wiccat, aga vahel ka lihtsalt enesekindlat ja tegusat, maailma enda jaoks lahti mõtestanud naist.
Rääkides nõiast kui taimetargast, peetakse silmas taimede varjatud tarkuse teadmist – üks asi on õppida õpikust, kuidas mingi taim omab laboris tehtud testide järgi teatud omadusi, teine asi on aga teada, osata taimi lugeda ja viia ta kokku abivajajaga, mis omakorda tähendab ka erinevate haiguste ja tasakaalutuste teistmoodi lahtimõtestamise võimet.
Vana-Euroopa meditsiin – nõidumine või kõrgelt arenenud akadeemiline meditsiinisüsteem?
Kui me tahame rääkida traditsioonilisest Euroopa meditsiinist, ehk vana aja ravikunstist, peame vaatama paralleelselt kahte ravitsemissüsteemi. Üks on nn intuitsioonil või sisemisel nägemisel põhinev teadmine, teine on aga keskajal sinna juurde tekkinud kloostrimeditsiin. Täna on kloostrimeditsiinil suhteliselt halb kuulsus – sellega seostatakse imelikke retsepte, aadrilaskmisi, ja muid radikaalseid raviviise, mis oskamatusest sageli ka abivajaja teise ilma saatsid. Lugedes kirjandust selgub aga, et süüdi polnud mitte raviviisid või keskaja meditsiini olemus, vaid hoopis selle unustusse vajumine, mistõttu hakati praktiseerima pinnapealseid, vaid sümptomitel põhinevaid ravivõtteid, ja ehk ei olnud ka ravitseja motivatsioon kõige üllam. Keskaja kloostrimeditsiini alustele ja baasolemusele pole aga midagi ette heita.
Kloostrimeditsiini üks alusepanijaid on eneselegi tedmata olnud Hippokrates – just tema on säilinud kirjanduse järgi esimene, kes nägi keha kui elementide segu, teisisõnu segu õhu, tule, maa ja vee elemendist ning uskus, et patoloogiad on nende elementide tasakaalutus. Sellist arusaama nimetatakse humoraalpatoloogiaks, mis püsis oma põhijoontes kuni 15. sajandini, osaliselt isegi 19. sajandini.
Hippokratese tarkused on säilinud sarjas “Corpus Hippocraticum“, mida mõnes mõttes võib pidada akadeemilise meditsiini aluseks, sest kirjeldas suuresti erinevaid tervise, haiguste, keskkonna omavahelisi mõjusid, diagnostika aluseid ja ravimeid ning ravimist. Võimalik, et Hippokratese teooria oli juba rahva seas varasemalt levinud, võimalik, et elementide teooria läheb tagasi teadliku inimese algusaegadesse, kuid teadaolevalt esimesena pani selle kirja just tema. Hiljem on humoraalpatoloogia muutunud kloostrimeditsiini osaks, kus ühelt poolt järgiti kehamahlade või kehavedelike teooriat, kuid seoti seda samas ka taimedega.
Keskaja mungad oskasid oma aedades kasvavaid taimi liigitada toime järgi erinevatele kehamahladele ja jaotada neid erinevatesse ravisüsteemidesse. Seega on mõnes mõttes Vana-Euroopa meditsiin segu tolle aja akadeemilisest, homoraalpatoloogial põhinevast, ja teiseks intuitsioonil ehk nn nõiatarkusel põhinevast teadmistekogumist. See on ehk ka põhjus, miks meiegi inimesi kõnetavad nii taimetarkused, aga samas süstemaatiline idamaade meditsiinid.
Kõrgkultuuride traditsioonilistel meditsiinisüsteemidel on palju ühiseid jooni
Eestis on aastaid olnud populaarne Hiina meditsiin, ja aina rohkem kogub tuntust ka Tiibeti traditsiooniline meditsiin ja India eluteadus ajurveeda. Kohati on päris ehmatav, kui sarnased need süsteemid on – nii oma ülesehituse, kehamahlade teooria kui ravisüsteemide mõttes. Huvitav on siia ära tuua Dänikeni mõte, et kümneid tuhandeid aastaid tagasi jagasid külalised ilmaruumist oma teadmisi inimsooga ja iga kultuur lõi ühistest juurtest midagi eripärast. On ju Hippokrateski viidanud iidsetete traditsioonidele, mis said alguse jumal Apollost.
Aga samas on ilmselt olnud oskus loodust lugeda, tõlgendada ja sellest abi saada, kõigi põlisrahvaste baasteadmine. Alles paar aastat tagasi kohtusin ma ühe Saami tüdrukuga, kes rääkis, kuidas talle teevad nalja täiskasvanud eurooplased, kes ei oska peale nädalast sadu tundras ilma tikkudeta tuld üles võtta… Paljud meist seda oskavad?
Kõik kõrgkultuuride ravimeetodid lähtuvad elementidest, kasutavad nende koosmõju selgitamiseks arvude müstikat ja näevad haiguste põhjusena tasakaalu paigast nihkumist erinevate elementide vahel. Ainuke tõsisem vahe tuleneb sellest, et mõned Euroopa meditsiinisüsteemide juured peavad väga oluliseks ka jumala sekkumist ja tahet, idamaade religioossed süsteemid ei nimeta seda nii, kuigi oma kõrgemad jõud, kui nii võib näiteks ühisteadvust nimetada, on mängus siingi.
Kõige varasemad teadaanded traditsioonilisest Euroopa meditsiinist
Kõige varasemad meditsiinilised kirjutised Euroopast on umbes 4000 aastat vanad, pärinevad Babülooniast, kuningas Assurbanipali ajast. Seal on kirjas ka esimene “materia medica” – ehk akadeemilise taimeravi alged. Vana-Euroopa meditsiini teised alged põhinevad Egiptusest, kus oli samuti ravikunst kõrgelt arenenud. Näiteks olid toonased kontratstiivid olid tõhususelt võrreldavad tänapäevastega.
Kindlasti on neistki süsteemidest traditsioonilistesse raviviisidesse jõudnud oma jäljed, võimalik, et me ei oska seda tõlgendada, kuidas Egiptuse ja babüloonia-assüüria kultuuri pärand veel meiegi teadmiste-DNAs ringleb. Loodusvaimud, haldjad, kogu nähtamatu maailm ja selle sekkumine inimese tervisesse on ehk kaudselt võrreldav nonde vanade kultuuride uskumustega jumalatest.
Loomade teadmised ravimtaimedest
Lisaks kõrgematele jõududele, vana aja akadeemilistele kirjutistele ja intuitsioonile, on kõikides vanades kultuuriruumides teadmisi ammutatud ka loodusest otse – täpsemalt lindudelt ja loomadelt, ilmselt ka putukatelt. Nii näiteks kasutavad kuldnokad pesa tehes taimi, mis kaitsvad seda bakterite ja putukate eest. On täheldatud, et Aafrika šimpansid söövad ühe mürgise taime säsi vaid siis, kui neil on kõhulahtisus. Kui karu kasukas on täis parasiite, siis mäluvad nad memmjuurt, sülitavad mälutud segu käppadele ja määrivad seda kasukale nii mitu korda, kuniks parasiidid on kadunud. Hirved ja karud hõõruvad haavu vastu desinfitseeriva toimega puude koort.
Tiibeti meditsiinis räägitakse luid parandava taime leidmisest seeläbi, et vigastati hauduva linnu munade koort, misjärel lind tõi pessa taimed, mis koorel aitasid paraneda. Tansaanias räägitakse loost, kus ravitseja jälgis kõhulahtisuse all kannatavat okassiga, leidis, et see kaevab üles ja sööb ühe taime juuri, ja nii hakkas too ravitseja ka oma kõhulahtisuse all kannatavatele patsientidele sama ravi pakkuma. Orasheina söövatest kodukassidest ja -koertest teame me ilmselt ka kõik. Tänapäevased uuringudki räägivad orasheina puhastavast toimest.
Eestlastena oleme me heas mõttes paljuski veel nõiausku. Ükskõik, kas meid inspireerivad loodusjõud ja loodusvaimud, ravimtaimed või kehaenergiate tasakaalusüsteem, teavad ja tunnevad me mingi sisemise isemoodi teadmisega, et meie haiguste taga on alati mingid sügavamad põhjused ja selle ravimiseks on vaja mõista maailma selle mitmekihilisuses ja loodust selle piiramatus tarkuses.
Autor: Kaia-Kaire Hunt
Loos on kasutatud ka tsitaate raamatust: “Munkade ja taimetarkade ravimiskunst”
Sügavamalt saad end taimetarkuste ja vanade ravisüsteemide osas harida pikal ravimtaimede kursusel. Info leiad SIIT
Või haruldasel, esimest korda Eestis toimuval Hildegardi ehk kloostrimeditsiini (Vana-Euroopa) tarkuste kursusel Saksamaalt pärit taimeravi ja kloostrimeditsiini praktiseeriva dr Wighard Strehlowiga. Kursuse info SIIN
