Meie ja Nemad
Vihkamine on ürgse vaenulikkuse kõige intensiivsem ja kauakestvam vorm. Kui ma oleksin homofoob, siis oleksid kõik geid Nemad. Kui ma oleksin taimetoitlane, siis oleksid kõik lihasööjad Nemad. Kui ma oleksin rassist, oleksid kõik juudid, mustad ja horvaadid Nemad. Ja ma vihkaks neid täiesti stereotüüpselt, hoolimata karvavõrdki Nende isikuomadustest.Tunned sa end kuskil siin ära? Tahaksid veelgi olemasolevat täiendada?
Inimeste markeerimine Nendeks võimaldab täielikult blokeerida meis endis mistahes kannatused, mis Neile osaks saavad. Me ei samasta end kunagi Nendega. Nad on justkui mitteinimesed. Nad on Nemad. Heal juhul ei pea me Neid millekski, tavaliselt vihkame sealhulgas. Meil puudub igasugune võime Nendele kaasa tunda. Ehkki võime olla väga armastavad ja hoolivad oma laste ja lähedaste suhtes. See ei loe – võime olla täiesti tundetud, isegi erakordselt jõhkrad ja julmad, kui puutume kokku Nendega. Miks me oleme võimetud mõistma?
Ole vihkamises vaatleja
Mida aeg edasi, seda rohkem ma tajun, et inimesed ei aja mind enam endast välja. Ehkki seda vahel juhtub, siis üha harvemini. Ma lihtsalt ikka rohkem ja rohkem püüan teadlikult jõuda arusaamiseni, mis võib olla selle tatti näkku pritsiva inimese tegelik motiiv. Keegi meist ei ole ju sünnipäraselt erakordselt pahatahtlik.
Kujuta ette endale olukord või inimene, mis sind hetkega endast välja võiks ajada. Tunned, kuidas veri automaatselt pähe lööb ja hingamine justkui iseenesest raskemaks läheb? Sinu jaoks on olukord eriti ülekohtune, sa tunned, et pole sellist käitumist ära teeninud.
Astu nüüd mõttes olukorrast välja. Võta neutraalne kõrvalvaataja roll. Miski pidi olema ju selle inimese kindel põhjus, miks ta sinule hetkel tahab „sisse sõita“, süüdistada, alandada, ette heita. Tema enda arvates kaitseb ta täiesti kindlalt iseenda tõekspidamisi, seisab enda eest. Miks see olukord/ inimene siis tegelikult sind endast välja viib? Just, sest kui sa saaksid aru, siis ei viiks.
Loo moraal polegi selles, et olukord tähendusrikka vaikusega väärikalt vastu võtta, vaid empaatias. Empaatia pole kaastunne. Et vaatad vihast lõkendavasse näkku ja naeratad kaastundlikult: „oh sind rumalat“. Tõenäoliselt oleks see sama hea kui läita viitsütikuga pomm enda nina all. Empaatia on olukorrast mõistmine ja aru saamine, ilma õigustust andmata. See annab sulle eelise mitte kaasa minna arulageda vihaga. Kui mõista päriselt, mis võis selle vihapurske põhjus su nina ees olla, on palju suuremad võimalused läbirääkimisteks ja rahumeelseteks kokkulepeteks.
Kust tead, mis silt on purgil, kui sa pole sealt kunagi välja tulnud?
Enamus vihkamisest on sünnitanud meie endi rumalus, teadmatus, uskumused ja eelarvamused. Mida rohkem sa end kurssi viid konkreetse teemaga või juurdled põhjuste üle, miks suhe mõne inimesega ei klapi, seda suurem on tõenäosus vältimaks stereotüüpidesse laskumist.
Mul enda tutvusringkonnas on mitmeid venelasi. Mitu aastat oli mu parim sõber venelane. Üldse tunnen venelastega end tihti omasemalt kui eestlaste seas. Kui oleksin lähtunud stereotüübist: „Venelased, koju raisk!“, poleks mu elus kahte maailma kõige värvikamat suve. Ma ei näinud Neid, ma nägin Inimest. Mõtlesin, mis mind siis tegelikult häirib? Ja mind ei häirinudki miski. Ma olen üsna kindlalt kellegi teise jaoks samasugune friik. Toredaid inimesi on igal pool täpselt samapalju nagu täielikke jobusid.
Ma sõin üleeile võrratult valmistatud sealiha. Ma ei mõelnud, et teen midagi valesti. Kui aga minu täielikku pühendumist oleks vaadanud pealt missiooniga taimetoitlane, oleksin mina ju tema jaoks olnud seesama üks Nendest. Vestlusesse astudes oleksid meil üsna selgelt erinevad arusaamad elu elamise viisist. Kas ma oleksin suutnud ühel hetkel tema jaoks Inimeseks muutuda?
Olgu Lahendus sulle majakaks tormisel merel
Kui palju kordi oma elus olen ma täiesti mõttetute kohtade peal tuld võtnud ja lahmima hakanud! Eelkõige just isiklikus suhtes. Kuidas saabki konstruktiivsest lähenemisest rääkida, kui üks vehib ja karjub ja teine vaatab pealt samasuguse mõistmatusega nagu vaatab portugaallane ahjutares valmistatud sülti?
Meil kõigil on ootused oma lähedaste suhtes. Milline näeb välja minu ideaalne suhe, mis omadused võiksid tal olla, et pilt oleks täiuslik. Aga ei ole. Inimesed on nagu nad on. Kellel on siis probleem? Kas minul, et ma ei suuda aktsepteerida olemasolevat ( ja kui tõesti ei suuda, siis miks ma midagi ette ei võta) või teisel, kes ei vasta sinu ootustele? On teil üldse mõlemal soovi üksteist aktsepteerida?
Kättemaksuhimuline vihkamine hoiab meid elu lõpuni mineviku vangis. Me ei suuda andestada, me vihkame ja käivitume iga kord, kui antud inimene või olukord meenub. Mäletan, kuipalju vihkamist ja trotsi ma olin täis oma viimasel abieluaastal. Ma ei suutnud leppida, ma ei suutnud andestada. Iga päevaga juurdetekkiv lõhe eraldi suunas oli kokkuvõttes muutunud meetriteks. Minu jaoks oli terve punt Neid ja ainult üks Mina. Aga kes ma siin olin, see Mina? Üks kurb, vihane ja õnnetu üksik inimene, kes arvas, et tema õnn seisneb kõiges välispidises. Mida teised muidugi ei suutnud tema õuele tuua. Miks niikaua aega pidi minema, et aru saada lihtsamast lihtsast: täiust saab luua vaid seestpoolt väljapoole, mitte kunagi vastupidi?
Nemad meie keskel
Meie kõigi igapäevaelus on Nemad. Nemad, keda me ei suuda omaks võtta, kes ajavad meid närvi, keda justkui põhjuseta ei salli. Astu täna peegli ette ja vaata endale ausalt otsa. Kas sa oled oma elus kedagi päriselt vihanud? Miks? Mis selle tingis? Mõtle kõigele, mis pähe tuleb.
Siis küsi endalt, kas võis nendelgi inimestel olla oma motiiv ja sütik, mis käivitus olukorra saabudes? Ära anna hinnangut ja õigustust, lihtsalt vasta ausalt. Kui sa suudad päriselt mõista, miks sa vihkad, siis suudad sa mõista ka Neid. Sa oled Nendest aru saanud. Ja ühel päeval pole Neid enam meie keskel. On vaid Inimesed.
Allikas: www.suhtesahver.ee
