Olin kunagi joogalaagris, kus toimusid mitmed vestlusringid naiselikkusest ja mehe-naise suhtest. Kuulates kaua teiste vestlust ise sekkumata, küsis üks naine lõpuks pahuralt: “Miks peab naine alati alustama!? Miks on ainult naisel kohustus leppima hakata ja head nägu teha, kuigi tal on valus? See on ju allaneelamine. Kas tõesti peab naine kõik ära taluma selle nimel, et mees alles jääks ja mehel oleks kõik hästi!?” Muidugi polegi naisel mingit kohustust, sest kellelgi pole.
Olin üllatunud, sest mulle tundus, et oli räägitud teistel teemadel, eelkõige naise võimalustest ja oskustest harmoonilise suhte loomisel. Muidugi on vestlusringides palju peanoogutajaid, kes ise kaasa ei mõtle ja sellepärast oli väga oluline, et see naine leidis endas üles ja oskas sõnastada enda sees oleva särtsuva koha. Alles siis, kui me leiame üles küsimused, saavad hakata tulema vastused.
Selle naise küsimuses sisaldus väga palju muudki. Ta oleks tahtnud veel öelda, et ta on väsinud ise kõige lahendamisest, tal on olnud rasked kogemused ja ta ei usu, et teisiti on võimalik. Ta tahaks teha õigesti. Ta tahaks, et see kannatus juba ükskord lõpeks. Öelge siis lõpuks, mida ma tegema pean ja ma teen ära. Kannatan välja, ükskõik, kui raske see ka poleks! Ta ei usu mehe ja naise koosloomisesse.
Seda ongi raske teha, sest meile on õpetatud vastuseisu ja rõhutatakse erinevusi igal sammul meie sündimisest alates. Ära usalda kedagi, sa pead ise hakkama saama! Ärme siis usaldame seda, kes meile seda õpetas. Nii ongi enamus meile õpetatust vastuolusid täis ja ei jäägi muud üle, kui hakata usaldama kõike, kõiki ja iseennast.
Kannan endaga kaasas ühe targa inimese mõtet ja ma ei mäleta juba ammu, kellele see kuulub. Olen seda mõtet ikka austusega mõelnud aga ei meenu, kust ma seda tean. See tarkus räägib sellest, et naine annab mehele kõik, mida mees vajab…aga enne seda on naine saanud mehelt kõik, mida tema vajab. Kes alustas, kust saab ring alguse?
Ring saab alguse MINUST, igaühest, kes selle mina koha peal hetkel on. Mina alustan, ükskõik, mis toimub või juhtub. Et natuke täpsemaks minna, siis vaatame mõnda konkreetsemat olukorda. Vaatame midagi väga tavalist: nääklemine. Seda tuleb paraku peaaegu igas suhtes ette. Ma ütlen meelega peaaegu, sest see ei pea vaatamata üldlevinud arvamusele üldsegi nii olema.
Niisiis, raske jutuajamine on parasjagu käimas ja me oleme oma pildiga selle keskel. Tavaliselt on nüüd nii, et iga osaleja on oma energiatega teise tagalas “luurel”. Igaks juhuks, et olla valvel ja oma strateegilisi käike paremini ette valmistada. Meie tähelepanu on teistel, mitte minul endal. Tühja sest, mida mina praegu tahan või tunnen, see võib oodata. Tähtis on võitlust pidada ja lahing võita. Sõja võit on oluline, sest alles siis saan ma tunda, et ma pole ohustatud.
Sellised sõjad kestavad juba väga kaugest ajast. Armastuses ja sõjas on kõik lubatud? Armastusest vihkamiseni on ainult üks samm? Nii me kümbleme oma võidujanus. Soov võita kestab seniks, kuni võit on magus. Selle skaala teises otsas on kibe kaotus, seda ei taha keegi. Seda ei sooviks isegi oma vaenlasele. Naljakas, aga just seda me soovime oma kõige kallimale inimesele. Lahendamatu vastuolu: tahaks võita aga nii, et ta mind endiselt armastaks.
Mida siis teha, kui emotsioonilaine lööb üle pea, kui jutuajamine kisub vihaseks? Meil on vaja tulla iseendasse tagasi. Korjame oma energiad ilma pealt ja teiste seest kokku, kutsume ennast koju tagasi. Kui meie energia tuleb meile tagasi, on meil jälle tarkust ja tasakaalu. Samuti on oluline, et me räägiksime ainult iseendast, oma mõtetest ja tunnetest. Tavaliselt aga hakkame rääkima, mida teine on öelnud või teinud. Tihti kuulame kannaliku viisakusega, kuidas teine räägib, mida meie minevikus tema meelest halvasti või valesti oleme teinud. Ka see on lõks, millesse pole vaja astuda. Meid tiritakse jälle vanale tuttavale eneseõigustamise rajale.
On tõesti aeg, et viskaksime võidu-kaotuse skaala lõplikult põõsasse. Kuid enne ei taha, kui keegi tuleb ja tõestab, et ilma vastuseisuta on võimalik ja ilma sõjata mängumaad on veel põnevamad. Kuid oh häda, keegi ei tule tõestama. Ei saagi, sest meie enda eluülesanne on armastuse võimalikkus ja ilu üles leida.
Miks ma ütlen, et suhte võtmed on naise taskus? Mitte sellepärast, et ainult naistel lasuks kogu vastutus ja mehed oleks küündimatud. See tuleneb sellest, mida mees vajab naiselt ja mida naine mehelt. Mees vajab naise armastust ja naine mehe jõudu, väge. Ilma vastassoo energiata oleme kas jõuetud või ühenduseta. Vägi ja vaimsus on meie tööriistad, mida me oleme valinud, kui valisime mehe või naise kehasse tulla. Armasuseta vägi on purustav.
Naine annab loa ja sellepärast on naise taskus suhte võti. Ta annab loa kõigeks, mis hakkab või ei hakka juhtuma. Ta võib ka võidelda võidu nimel, see on kõigi isiklik valik vastavalt meie elude kogemusele. Kuid kui meie sisemine naine annab loa edasi minna ilma sõjata, algavad uued mängud uues liivakastis. Ilma naise loata ei juhtu suhtes mitte midagi. Läbi mehe õpib naine loovalt jõudu kasutama ja mees õpib läbi naise usaldama vaimset ühendust . Kui mees usaldab seda sidet, saab ta rakendada oma tarkust ja väge ning mees ja naine hakkavad koos looma, võtavad käest kinni ja hakkavad liikuma samas suunas.
Autor: Tiina Tiitus
