Loe Virve ebatavalise loo “Naine, kes viidi teisele planeedile” esimest osa SIIT.
Virve 1990. aasta maikuu õhureisil teisele planeedile on ka oma eellugu. Tema kodu ümber toimus aastate jooksul nii mõndagi veidrat ja huvitavat, mis saare naise argisesse igapäevaellu aeg-ajalt hoopis teistsuguseid mõõtmeid lisas.
Aastaid varem, ühel hilisõhtul, kui naine mööda taluõue kõndis ja veel viimaseid toimetusi toimetas, tõmbas äkki tema tähelepanu taevas hõljuv pisike hele tuli. Virve sai kiiresti aru, et tuli eristus ülejäänud tähtedest, olles neist palju eredam. Ere kera lendas kaares üle naise talumaa ja kadus. Arvates, et ta nägi UFOt, jooksis Virve tuppa, et juhtunust mehele rääkida.
Umbes 9 aastat enne 1990. aasta maikuu õhtu sündmusi juhtus aga Virve talus midagi hoopis kummalist. Oli augusti lõpp. Virvel olid mitmeks päevaks külas sugulased ning maja oli lapsi täis. Saabus õhtu, naine oli töölt koju jõudnud. Lapsed küsisid Virvelt, kas nad võivad mere äärde mängima minna.
“Te olite ju terve päeva mere ääres! Mis te sinna täna veel otsite?” imestas ta.
Lapsed pidid varahommikuse bussiga ära sõitma, kuid lubasid, et ei jää kauaks mängima ning jooksidki kambas mere poole. Virve jäi tuppa õhtusööki tegema. Vahepeal jõudis koju Kalju ja teatas, et peab ootamatult viljakuivatisse öisesse vahetusse jääma. Mees jooksis kohe uuesti uksest välja ning palus, et Virve saadaks lapsed toidukotiga hiljem talle järgi. Lapsed mere äärest tagasi tulnud ja viljakuivatisse saadetud, istus Virve koos sugulastega söögilauda. Mõne aja pärast kella vaadates nentis naine – lapsed olid kahtlaselt kauaks ära jäänud. Õues oli juba pime. Virve vennanaine Tiina tõusis esimesena lauast ning läks kaevust vett tooma. Äkki kuuldus väljast kõva ämbrikõlin ja kolin.
“Issand! Taevas on suur valge tuli!” karjus Tiina, kui oli ähkides tuppa jooksnud. Ehmunud Virve läks õue asja uurima.
Metsast jooksis talle kisendades vastu üks lastest, 9-aastane Margus: “Virve-Virve, meid aetakse taga!”
“Püha jumal, kes teid taga ajab? Kas te käisite õunaraksus?” küsis naine kohkunult.
“Ei-ei,” vastas poiss.
Hetk hiljem saabusid jooksuga ülej..nud lapsed ning väitsid kui ühest suust: “Taevas oli tuli! See ajas meid taga!”
“Äkki oli helikopter,” pakkus Virve.
“Ei olnud! See jäi sinna seisma,” ütles Margus hirmunult ja osutas käega üle leppade metsa suunas. Ja seal puude kohal ta hõljuski – suur lendav ketas, helendav ja särav, kiiretaolised moodustised ümber.
“Jessuke, mis see on?! Kas mõni imelik täht, mis on nii ripakile kukkunud?” imestas Virve.
Olles kummalist hõljukit mõnda aega hämmeldunult uurinud, läksid Virve ja lapsed vana aida juurde, et helendavat taldrikut lähemalt vaadata. Lendav objekt hõljus endiselt ühe koha peal. Virve palus lastel toast binokli tuua, lootes sellega paremini näha, kuid tulutult.
“Ei näe midagi rohkem, helendab ja särab eredalt nagu Päike,” nentis naine ja puuris binokliga edasi. Lapsed kekslesid närviliselt tema ümber.
Äkki haaras Virvet tugev hirm teadmatuse ees. Ta pani binokli tasku ning lausus äreval toonil lastele: “Need võivad UFOd ka olla, see pole naljaasi! Lähme ära tuppa.”
Olles lapsed magama pannud ja ise voodi heitnud, kuulis Virve äkki midagi, mis ta peaaegu surnuks ehmatas.
Üle toa kõlas rahuliku tooniga mehehääl: “Meid ei maksa karta, me oleme teadmata olendid.”
Virve hüppas kiirelt püsti ja hakkas õudusega toas ringi vaatama, arvates, et keegi võõras on majja sisse murdnud. Ta püüdis kuulatada samme või miskit muud, mis oleks vihjanud hääle allikale, kuid ei kuulnud midagi. Seejärel jooksis ta kõrvaltuppa, et kontrollida, kas lastega on kõik korras – iga viimane kui üks magas sügavalt. Virve torkas kalossid jalga ning läks uurima, kas kummaline lendav taldrik on ikka veel metsa kohal. Viimasest oli aga taeva jäänud ainult sirge tumepunane tulerada.
Naise talu ümbruses nähti aastate jooksul veelgi lendavaid taldrikuid, suuri valguskerasid ja muid veidraid tulesid. “Nad lendasid siit mitmeid kordi üle enne, kui nad mu kaasa võtsid. Ma olen kindel, et need olid ühed ja samad mehed,” rääkis Virve veendunult teistele.
Hüppame nüüd aga aega, mis järgnes 1990. aasta maikuu öistele sündmustele. Kui Virve hommikul ärkas, et tööle minna, tundis ta end üpris väsinuna ja kurnatuna. Öine seiklus tundus talle kui imelik uni, mille tõelisuses ei olnud ta esialgu ülem..ra kindel. Virve ei suutnud mõelda muust kui õhulaevast, tundmatutest meestest ja planeedist, kus oli käinud. Naise kõrvad ei olnud õhureisist sugugi taastunud. Nad olid lukus ja sumisesid ebameeldivalt. See probleem viis Virve hiljem peaaegu kõrvaarsti juurde, kuid paari nädalaga kadus see iseenesest ning naine ei pidanud vajalikuks arste külastada. Ka süda tegi Virvele pärast õhureisi mõnda aega häda.
Möödus kuu või kaks, kui leidis aset uus külaskäik. Oli õhtupoolik. Virve oli üksi magamistoas ja kammis juukseid, kui Argon äkitselt tuppa ilmus. Mees kutsus Virvet uuesti endaga kaasa, kuid seekord naine keeldus ja lükkas Argoni endast hirmunult eemale. See külastus ei jäänud aga viimaseks.
Ühel õhtul toas toimetades ja magama sättides kuulis naine jälle tuttavat ning kurjakuulutavat kõmakat. Kalju sisustas vaba õhtut kõrvaltoas tugitoolis lemmikraamatute ja ajakirjade seltsis. Virve hakkas tuttavat kõmatust kuuldes hirmuga mehe juurde jooksma, kuid tulutult.
“Sinna ei saa minna, ta magab,” ütles Argon metalse häälega ja seisis takistusena naise ees.
“Mis magab? Ta loeb!”
Kõrvaltoast ei kostunud ühtki häält. Argon sundis Virve voodile istuma ning nad vestlesid hommikuni. Vestluseks oli seda muidugi raske pidada – nagu tookord teisel planeedil, ei saanud naine esitada ühtegi küsimust, vaid vastas ainuüksi Argoni küsimustele. Saabus hommik. Mees lahkus sama ootamatult, kui oli tulnud. Kalju magas koos riietega eestoas tugitoolis, raamat kõhul.
Virve äratas ta õrnalt üles.
“Kas sa terve öö siin magasidki?”
“Naisuke, mul tuli nii suur uni äkki peale. Nagu oleks unerohtu võtnud,” vastas mees uniselt.
Virve teadis, mis oli juhtunud, kuid teeskles hämmingut.
“Ja sa ei võtnud isegi riideid ära?” küsis ta.
“Ma pole vahepeal üles ärganudki! Alles nüüd tegin silmad lahti,” selgitas mees ärritatult.
Naine läks vaikides kööki ja istus väsinult taburetile. Erinevalt oma mehest ei olnud ta sekunditki maganud. Öisele visiidile tagasi mõeldes sai naisele veelgi selgemaks, et Argonil on kummalised võimed ja oskused. Inimeste mõjutamine, veenmine, kontrollimine ja isegi uinutamine, nagu ta oli teinud Kaljuga, tundus salapärasele mehele olevat sama lihtne kui hingamine.
“Kas teil on mõni unistus, mille täitumist te väga soovite või äkki lihtsalt miski, mida te väga tahate?” küsis Argon tõsise häälega, kui ta järjekordsel külask.igul naise voodi peal istus. Virve oli ootamatust küsimusest kohmetu. “Kas ta pakub kingitust? Mulle? Selgeltnägemisvõimet? Ravitsemisoskust? Või hoopis midagi muud?” mõtles ta.
Naise pea oli äkki täiesti tühi. “Ei tea!” pahvatas ta kiiresti.
“Kui ei tea, siis pole järelikult midagi vaja,” sõnas mees resoluutselt.
Läbirääkimistel oli niisiis kiire lõpp. Virve jäi korraks oma vastuses kahtlema. Tegelikult oli ta kunagi soovinud omandada teadmisi ravimtaimedest ja nende kasutamisest. Kuid oli liiga hilja – Argon ei pakkunud uut võimalust. Ei ühtki lisaküsimust, ei ühtki kommentaari.
Sellega aga naise lugu ei lõppe. Jutud ja kõlakad Virve uskumatutest seiklustest liikusid ümbruskonnas väga kiirelt ning see tekitas kohalike hulgas paraja furoori. Arvamusi oli seinast seina – mõni uskus vankumatult; mõni soovitas Virvel hullumajja pöörduda; teised arvasid, et naine nägi seda kõike unes. Aina sagedamini käisid külainimesed naise taluõuel pärimas ja küsimas. Virve oli endalegi ootamatult sattunud tähelepanu keskpunkti.
Mõned kuud pärast maikuu õhureisi kuulis Virve õhtupoolikul kodus süüa tehes uksekoputust. Olles ukse avanud, kõrgus naise ees pikk tume mehe kogu.
“Tere… Kas te olete Virve?” küsis madal ja väsinud hääl. Mees astus natuke lähemale ning laelambi valgusvihk langes ta peale. Tumedas võidunud ülikonnas mehe laubal olid kerged kortsud, pruunide väsinud silmade kohal kõrged paksud kulmud. Mehe lahkust väljendav pilk oli ootusärevalt Virvele suunatud.
“Mina see olen jah. Milles asi?” küsis Virve üllatunult. Naine palus külalisel eestoas istet võtta.
Olles asetanud oma kulunud sinise märkmiku, diktofoni ja portfelli toolile, lausus mees:
“Niisiis… Olen uurija Kallaste, endine miilitsaohvitser ja kriminaaljälituse töötaja. Viimased aastad pühendunud UFO-lugude ja teiste seni seletamata nähtuste uurimisele.”
“UFO-lugude? Ja mis teid siis siia tõi?” küsis naine teeseldud rahulikkusega.
“Te teate vist isegi.”
Virve muutus tõrksaks: “Ma ei mõista. Kust kaugelt te üldse tulete?”
“Tallinnast. Kas te võiksite mulle rääkida, mis teiega tol ööl juhtus?” küsis mees enesekindlalt ja ulatas käe diktofoni poole.
“Mis ööl?”
“Kui te ära käisite.”
Virve sai aru, et tal ei õnnestu kauem valetada. Mehe sihikindel pilk ja hoiak lubasid arvata, et ta ei anna alla. “Olgu… Mida te täpsemalt kuulda tahate?”
“Kõike.”
Naine ohkas. “Kas ma teen teile teed või kohvi?” küsis naine püüdlikult.
Virve vastas mehe küsimustele mitme tunni vältel nii hästi kui oskas ja mäletas. Kogenud uurija tegi oma tööd hästi, ristküsitledes ja kontrollides naist piinliku põhjalikkusega.
Vahepeal jõudis töölt koju Kalju, kellele uurija Kallaste sugugi ei meeldinud. Mees põrnitses uurijat pika pilguga ning sulges end kõrvaltuppa. Pikk vestlus ei möödunud lihtsasti. Kallaste oli väga skeptiline. Näiteks ei tahtnud ta uskuda, et Virve tundmatu olendiga läbi seina lendas, või et ta üldse lendas.
“Kas te nägite ta seljal mingit atribuutikat, mis oleks võimaldanud lendamist? Tiibu? Propellerit?” ei jätnud uurija naist rahule.
“Ma juba ütlesin – tal polnud mitte midagi küljes. Ta lihtsalt oskas lennata! Ja mina oskasin ka.”
Lõpuks tõusis naine laua tagant ning kaebas, et on väsinud. Kell oli löönud 12 öösel.
“Olgu, tänaseks aitab,” ütles Kallaste ja pani diktofoni kinni.
“Kus te siis ööbima saate jääda? Kell on nii palju, laevad ju täna enam ei käi,” oli Virve murelik.
“Mul on öömaja olemas.”
Ukse peal jäi mees veel hetkeks seisma ja vaatas naist tähelepanelikult.
“Äkki olete te siiski selle jutu välja mõelnud, paberile üles kirjutanud ja pähe õppinud?” küsis mees ning vaatas Virvet nagu õpetaja, kes kahtlustab last spikerdamises.
“No kuidas saaks see võimalik olla?! Ma ei oska õieti kirjutadagi, olen maal kasvanud. Ma ei suudaks niiviisi asju välja mõelda. Kõik, mis ma rääkisin, seda ma ka nägin ja kogesin!” vuristas naine heleda, kuid kindla häälega.
“Kas te oleksite nõus minuga veel vestlema? Nimelt plaanin ma kahe nädala pärast saarele tagasi tulla. Me võiksime siin lähedal linnas kohtuda ja veel rääkida. Siis tuleksin juba koos oma meeskonnaga.”
Naine oli ettepanekust kohkunud. “Ma ei oska praegu midagi öelda,” ütles ta.
“Siin on minu visiitkaart, juhuks kui otsusele jõuate ja helistada tahate,” lausus mees ja ulatas Virvele kriiskavvalge kaardi.
Kallaste lahkus ning naine kukkus väsinult taburetile.
Järgmise päeva õhtupoolikul, pärast pikka ja rasket tööpäeva farmis, istus Virve väljas pingil. Oli külm sügisõhtu, tuul puhus ähvardava tugevuse ja jäise külmusega. Naine tõmbas jope hõlmad veelgi koomale ja peitis käed villase salli sisse. Terve päeva olid ta mõtted keerlenud uurija Kallaste ümber. Naine ei mõistnud, kuidas lugu tema õhureisist nii suure tähelepanu pälvinud on. Kuidas see kõik Tallinna välja jõudis? Mida see uurija minust veel tahab? Kas ma peaksin sinna kohtumisele minema? Küsimused hüplesid Virve peas edasi ja tagasi.
Ta rullis sõrmede vahel mehe visiitkaarti ja vaatas kõhklevalt kauguses kõrguvaid kolletavaid puulatvu. Tuul tugevnes veelgi. Virve hinges polnud rahu, tema mõtetes polnud selgust. Kasvav rahutus ei andnud talle enam asu ning ta lonkis tagasi tuppa.
Möödus paar päeva kuni Virve uudishimu naise kõhklustest võitu sai – ta otsustas Kallaste pakkumise vastu võtta.
Kohtumisele eelnenud hilisõhtul toimetas Virve ärevuse ja rahutusega toas ringi. Ta pani toolileenile valmis oma paremad riided ja sukad, pakkis käekotti vajaminevad asjad ning puhastas kingad. Ta plaanis hommikul varajase bussiga linna kiirustada, et enne kohtumist veel juuksuri jõuda.
Olles just asunud teed keetma, kuuldus äkki toas väga tuttav kõmakas. Külm jutt läbis naise keha ja ta vaatas hirmunult selja taha.
“Tere Virve,” lausus Argon külmalt.
Tass naise käes kukkus põrandale kildudeks. Ta oli vaevu jõudnud hingata, kui mees ta ümbert kinni võttis ja toolile istuma asetas. Virve vaatas Argonit punnis silmadega ning ei saanud esialgu ühtki sõna suust.
“Mis kohtumisele sa homme lähed? Miks see kokku kutsuti?” küsis mees jäiselt.
Virve võttis hetke, et end koguda. Ta süda peksis kiirelt ning silmad olid hägused. Naine teadis hästi, et Argoni küsimustele on võimatu mitte vastata. Ta imeb inimesest info välja kasvõi vägisi.
“Tallinnast tulevad uurijad… Nad tahavad kuulda minu õhusõidust kosmoses,” sosistas Virve arglikult.
“Kus see kohtumine toimub?”
“Linnas, kuursaalis.”
Õhk ruumis oli muutunud väga raskeks ja paksuks, justkui oleks tume suits toa täitnud. Virve tundis lõikavat hirmu. Argon noogutas vaikselt pead ning tema eresinised silmad puurisid naist.
“Ma korraldan asjad nii, et te ei saa homme minna.”
“Miks?! Te ei ole mulle kordagi öelnud, et ma ei tohi teistele nendest asjadest rääkida! Ma juba lubasin uurijatele, et lähen! Te pole mind keelanud seda infot jagamast,” paristas Virve ärritunult.
“Me kustutame alati pärast õhureise ja vestlusi inimese mälust kõik sellega seonduva. Teiega see aga ei õnnestunud – te mäletate igat meie kokkupuudet, igat vestlust ja reisi.”
Argon jäi äkki vaikseks ja kõndis toas edasi-tagasi.
“Me oleme homseks valmis,” lausus ta tõsiselt.
Naises võttis võimust trots ja kahtlus. Ta ei tahtnud uskuda, et Argon millekski selliseks võimeline on. “Mida ta teha kavatseb? Bussil rattad alt ära keerata?” mõtles ta omaette.
Mees vaatas veelkord tõsisel ilmel Virvele silma ning astus sõnagi lausumata uksest välja.
Hetk pärast Argoni lahkumist hakkasid Virve käed värisema. Ta kartis. Kartis, mis homme saab. Kas ta jõuab üldse linna? Kas jätta hoopis minemata?
Kalju magas juba ammu. Aga naisel und ei olnud. Ta seadis end köögilaua taha ning tilgutas teetassi palderjanitilku.
Varahommikul bussipeatusesse kõndides oli naise kõht seest õõnes ning jalad, mis teda vaevu edasi kandsid, olid pehmed ja jõuetud. Viimase metsatuka juures jäi ta äkki seisma.
“Ei, ma lähen tagasi. Mis siis, kui Argonil õnnestubki mind takistada?” mõtles ta.
Virve jalad viisid teda aga eneselegi teadmata edasi bussipeatuse poole. Bussini oli jäänud kolm minutit. Endiselt kõheldes ootas ta peatuses. Kuid bussi ei tulnud.
Pärast 20-minutilist ootamist paistis silmapiiril sõiduk ning Virve näole ilmus naeratus. Bussiuksed avanesid, rooli taga puhkis punase näoga juht.
“Teine buss läks katki, ratas murdus alt ära. Palun väga vabandust!” ohkis võidunud juustega mees.
Virve tundis jälle külma jutti keha läbistamas. “Sellist asja pole siin saarel küll kunagi juhtunud. Kas tõesti võis see olla Argoni tegu?” mõtiskles ta.
Higi otsa ees, astus naine bussi. See oli vaieldamatult Virve elu kõige hirmsam bussisõit. Iga sekund oli naine valmis selleks, et midagi võib juhtuda – üks ratastest kukub alt, midagi juhtub mootoriga, bussijuht jääb magama, juhtub avarii. Ta kartis igat sekundit. Vaevu hirmuga toime tulles ja kilomeetreid lugedes tundus 20-minutiline sõit nagu pikk palveränd. Kui buss linna bussijaamas seisma jäi, ei suutnud Virve seda peaaegu uskuda. Ta tõusis aegluubis oma kohalt ja kõndis suurte silmadega bussiukse poole. Sel hetkel oleks iga äkiline heli võinud ta paanikasse viia. Nüüd oli Virve kindel – see oli Argoni viis teda hoiatada.
Ta kõndis üle tee juuksuri. Kohtumiseni oli veel tund aega. Püüdes kätevärinat kramplikult peita, istus ta juuksuritooli. Need pool tundi, mil kogukas keskealine juuksuritädi naise juukseid uude soengusse vormis, vasardasid Virve peas tuhanded küsimused. Ta kartis, et Argoni hoiatused saavad iga hetk teoks. Juuksurist väljudes jäi ta nõutult tänavale seisma. Ta ei teadnud, mida teha.
“Ei, ma ei saa riskida! Ma lähen koju!” hüüatas ta äkki omaette ning otsustas takso võtta.
Hirm võttis veelgi rohkem tema üle võimust. Astudes paar sammu edasi taksopeatuse poole, kuuldus äkitselt tugev rataste krigin ja vilin. Kulunud Žiguli jäi seisma täpselt Virve varvaste kõrval.
“Mida te teete?! Ma oleks teid peaaegu alla ajanud!” karjus mees roostetanud autoaknast vihaselt.
Virve oli hirmust tundetu ja kange. Ta teadis, et peab kohe takso võtma ja koju minema. Hüpates esimesse vabasse taksosse, mis platsil seisis, ei suutnud ta peaaegu hingata.
“Kuhu me sõidame?” küsis taksojuht.
Naine istus tagaistmel kui soolasammas.
“Proua? Kas te kuulete?”
“Ja-ja, palun koju,” lausus Virve justkui unest ärganu.
“Koju küll, aga kus kodu asub?” turtsatas juht naerdes.
Olles minut aega meest lolli näoga vaadanud tegi ta taksoukse lahti, astus välja ning seadis sammud kuursaali poole. Enam ei tundnud ta ühtki emotsiooni. Ta ei mõelnud millestki.
Virve jõudis kohale väikese hilinemisega. Muidugi kella ei olnud ta vaadanud juba mõnda aega. Kui naine apaatse näoga kuursaali uksest sisse astus, nägi ta enda poole kiirel sammul tõttamas uurija Kallastet.
“Hea meel on teid näha, palun tulge minuga kaasa!” hõiskas mees.
Nad sisenesid kõrvalruumi, mis oli saali üldisest melust veidi eemal. Ruumi keskel oli suur laud, selle ümber tõsiste ja fokusseeritud nägudega mehed. Virve oli endiselt omas maailmas. Ta suutis vaevu kuulata, mida Kallaste räägib.
“Niisiis proua, palun istuge siia,” lausus mees ja asus tutvustama inimesi, kes laua ümber istusid.
Kaks uurijat olid kohale tulnud lausa Moskvast. Naine vaatas läbi uduste silmade mehi, kes omakorda teda äraootavalt silmitsesid. Ta ei suutnud uskuda, et oli kohale jõudnud.
“Kas teiega on kõik korras?” küsis Kallaste nähes Virve kaamet nägu.
“Ma ei tea.”
“Kui soovite, võime teile enda kogumiseks natuke aega anda.”
“Ei, hakkame pihta,” ütles Virve ja tõmbas käekoti kõhu alla.
Naise lugu kuulati üksipulgi ja viimsete detailideni läbi. Teda küsitleti, ristküsitleti ja kontrolliti ülima põhjalikkusega. Iga tema sõna salvestas diktofon ning nurgas seisis ka väike videokaamera. Virve jaoks oli selline küsitlemine kahtlemata esmakordne ja ainulaadne sündmus. Minut-minutilt muutus tema kõne ja jutt ladusamaks ning konkreetsemaks. Kadus hirm ja kramp. Naine rääkis kõigest detailsusega, mis uurijaid tugevalt üllatas. Nähes Virve ausat olekut, kuuldes tema detailseid kirjeldusi ja märgates tema tõsist suhtumist, vähenes uurijate skeptilisus naise suhtes.
Kohtumine ei möödunud siiski täiesti ilma komplikatsioonideta. Just sel hetkel, kui Virve hakkas uurijatele rääkima küsimustest, mida talle teisel planeedil esitati, kaotas ta äkki hääle ning oli sekundiga peaaegu kõnevõimetu. Mehed ümber laua vaatasid kohmetult Virvet, kel suu avades kõrist isegi piuksu ei tulnud.
“Võta natuke vett, see aitab,” ütles Kallaste ja ulatas naisele veepudeli.
Nüüd hakkas Virve kartma. Kas Argon üritas teda jälle segada? Ta tõusis laua tagant püsti ja läks akna juurde. Pärast mitut katset häält tagasi saada oli Virve nõutu. Äkki pani ta käed kokku ja pobises midagi omaette. Mehed vaatasid naist segaste nägudega.
“Argon, palun luba mu hääl tagasi,” sosistas ta ning seisis siis paar minutit kinnisilmi. Uurijad jälgisid naist endiselt hämminguga. Äkki istus ta tagasi laua taha ja köhatas paar korda.
“Tundub, et kõik on hästi,” lausus naine puhta häälega.
“Mida sa seal tegid? Rääkisid Jumalaga?” küsis Kallaste.
Virve ei tahtnud meestele öelda, mis oli juhtunud. Argoni hoiatus kõmises tal endiselt peas.
Paari tunni pärast astus ta uurija Kallastega kuursaalist välja.
“Meil on pikk päev seljataga, oled kindlasti väsinud,” sõnas mees.
“Jah. Ma tahan veel viimase bussiga koju jõuda.”
“Soovin veel midagi küsida enne, kui sa lähed,” ütles Kallaste ja vaatas naist tuttavalt terava pilguga. “Kas see kõik tõesti juhtus? Ole minuga aus.”
Naine oli uurija pidevast skeptilisusest ja küsimustest väsinud. Ta ei jaksanud enam seletada, põhjendada ja tõestada.
“Armas mees. Ma ei oleks seda kõike kaasa teinud ja elanud läbi seda, mida ma täna läbi elasin, kui see oleks olnud kõigest väljamõeldis.” Naise peast jooksis läbi hommikune hirmus bussisõit ja liiklusõnnetus, kuhu ta peaaegu sattunud oleks. Sellist hirmu ja paanikat, mida Virve selle ühe päeva jooksul kogenud oli, polnud ta ilmselt tundnud ealeski varem.
Õhtul kodus istudes vajus naine sügavale mõttesse. Esimest korda elus keerlesid ta peas eksistentsiaalsed ja isegi filosoofilised mõtted. Kell oli löönud 12, naine vajus tugitoolis sügavasse unne.
Järgnevate kuude ja aastate jooksul pidi Virve oma talus vastu võtma teisigi uurijaid, ufolooge ja huvilisi. Tema uksele koputas isegi üle vabariigi tuntud telenägu ja ajakirjanik, kes naise elutoa terveks päevaks kaamerate ja prožektoritega hõivas. Kallaste oli oma meeskonnaga samuti sage külaline, käies naise talu ja selle ümbrust mõõtmas ning pildistamas. Naisest sai kohalik legend.
Mees teiselt planeedilt käis Virvet külastamas veel mitmeid kordi. Alati olid ta tulekud ootamatud ja alati sai Virve teha ainult üht – talle alluda. Argon suutis eksimatult inimesi ja olukordi enda soovide järgi mõjutada ja kontrollida. Tema võluväele allus kõik.
Ühel õhtul, kui nad kõrvuti voodil istusid, vaatas mees Virvet oma läbitungivate silmadega.
“Ma ei tule enam siia.”
“Mis see tähendab?” küsis naine ettevaatlikult.
“Ma ei tule enam siia Maale sind külastama.”
Vaikus. Seda ei osanud Virve sel hetkel oodata. Endalegi üllatuseks tundis ta kurbust. Ta oli Argoni veidruste ja ootamatute visiitidega juba harjuda jõudnud.
“Miks siis?” küsis naine sosinal.
Mees ei vastanud. Ta tõusis püsti ja astus aeglaselt akna juurde.
“Ma jään sind ikka ootama,” ütles Virve ja teadis sisimas, et näeb teda viimast korda.
Kõlas pauk. Mees haihtus otse naise silme ees.
Autor: Eeva-Liisa Vahtra
Loe selle põneva müsteeriumi “Naine, kes viidi teisele planeedile” ehk Virve ebatavaliste sündmuste jada esimest osa SIIT.
Kui sul on olnud sarnaseid ebatavalisi, üleloomulikke ja paranormaalseid kogemusi, mida oleksid valmis jagama, siis palun kirjuta meile toimetus@alkeemia.ee
Kuula parahuvilist Eeva-Liisa Vahtrat ka Raadio 2 saates “Hallo, Kosmos!”
