19. mai, 1990 – kevadine, soe ja ilus aeg. Ühel Eesti saarel asuvas väikeses talus elab ja toimetab 40ndates töökas naine Virve. Naine teenib lähedal asuvas farmis leiba füüsiliselt raske, aga vajaliku tööga. Ta on kohalik lihtne perenaine – mees, lapsed, kodu ja igapäevakohustused. Pilt, mille sisse on raske mahutada mõtet visiidist teisele planeedile, kohtumisest tundmatute olenditega või läbi seinte minemisest. Sellegipoolest oli Virve tol maikuu hilisõhtul enda teadmata äkki kummaliste sündmuste keerises.
Olles tulnud pesemast ja jõudnud tuppa voodi, kuulis ta äkki väljas tugevat kõmakat. Kell oli saanud 11. Heli meenutas naisele granaadi plahvatust.
“Püha jumal, mis see nüüd oli?!” mõtles ta omaette.
Esimese hooga kartis naine, et tegu on pättidega, kes tulnud talu rüüstama. Ta tõusis voodist, pani sussid jalga ja tahtis õue juhtunut uurima minna. Paraku jõudis ta ainult oma magamistoa ukseni, kui kuulis teisest toast jutuhäält ja naeru. Ehmunult oletades, et pätid on juba majja jõudnud, põrkas Virve otsa tumedale mehe kogule.
“Kalju, oled see sina?” küsis naine, arvates, et tegu on tema abikaasaga.
Kogu võttis õrnalt naise ümbert kinni.
“Püha jumal, mis siis nüüd on?! Mis te tegite seal õues?” küsis Virve ärritunult.
“Pole midagi,” ütles kogu külmalt.
Toas oli küllalt pime ning Virve palus, et mees tule põlema paneks. Sellest viimane aga keeldus. Hakanud meest lähemalt uurima, sai Virve kinnitust, et tegu pole tema abikaasaga. Naist tabas tundesegu hirmust, hämmingust ja arusaamatusest.
“Kes see selline siis on? Kas tõesti pätt?” mõtles ta.
Tundmatu mees seisis Virve ees, käed selja taga. Peljates, et ta peidab seal relva või nuga, hakkas naine tugevalt värisema. Köögist kumav küünlavalgus langes nüüd veelgi rohkem mehe peale. Kogu hirmu ja hämmingu juures pidi Virve tunnistama tema väga kena välimust – ülimalt korrektses soengus kriitvalged juuksed; heledad ja teravad silmad; ilusad näojooned ning vormis ja pikk keha. Mees kandis veidrat kombinesooni meenutavat riietust, millesugust Virve polnud kunagi varem näinud.
“Mis seal väljas juhtus? Mis plahvatus see oli? Kas pätid panid maja katuse põlema?” päris Virve.
“Ei-ei. Väljas pole ühtegi pätti, on ainult mina ja mu meeskond. Me tulime väga kaugelt, oleme tundmatud olendid,” sõnas mees rahulikul toonil.
Virve nõjatus tugitoolile ja hingas raskelt.
“Tundmatud olendid? Mida see veel tähendab?” mõtles ta.
Teadmata, mida edasi teha, jõllitas ta meest suurte silmadega. Virve soovis nüüd kõigest hingest, et abikaasa Kalju töölt ruttu koju jõuaks. Naine oli noorema lapsega üksi kodus.
“Me tulime õhulaevaga,” jätkas mees.
“Mis õhulaev?” mõtles Virve, kes oli kogu oma eluaja teadnud ainult saare elust ja maatöödest. Arvates, et jutt käib ehk siiski meresõidukist, lausus naine ehmunult: “Meri jääb ju kaugele – siit poolteist kilomeetrit. Kuidas te siia oskasite tulla?”
“Ei, me oleme kosmoselaevaga. See seisab koos ülejäänud meeskonnaga eemal põllul.”
Momendiks ilmus Virve häälde viisakuse noot: “Ahsoo… Püha jumal, te olete siis tõesti kaugelt tulnud. Kas ma teen teile kohvi või teed?”
“Ei-ei, pole vaja, me tulime teile külla. Nüüd aga tahame, et te meiega kaasa tuleksite.”
Naises võttis võimust hämming ja ärritus: “Ei, püha jeesus! Mis jutt see siis on?”
“Jah, just nii,” jäi mees napisõnaliseks.
“Ma ei saa kuhugi tulla – homme on tööpäev, vaja loomad talitada.”
“Me toome teid hommikuks tagasi.”
Naine oli ilmselges segaduses, ta ei tahtnud hilja õhtul kodust kuhugi minna. Pealegi polnud Kalju veel ikka koju jõudnud.
“Kuhu me üldse läheksime?” küsis ta hämmeldunult.
Ei mingit vastust. Virve mõtles, kuidas pakkumisest viisakalt keelduda. Enne, kui ta suu uuesti lahti teha jõudis, lausus mees külmalt: “Sul ei ole valikut.”
Nüüd haaras naist tõeline hirm. Ta tahtis välisukse juurde joosta, kuid oli äkki justkui põranda külge naelutatud. Virve jalad ei olnud võimelised sentimeetritki liikuma, ta ei tundnud neid üldse.
“Mis see peaks tähendama?!” küsis ta õudusega ning vaatas abiotsivalt mehe poole. Tundmatu külaline puuris teda terava pilguga.
“Teil ei ole kuhugi joosta. Hakkame nüüd vaikselt minema, laev ei ole siit kaugel.”
Ka parima tahtmise juures ei suutnud Virve sel hetkel aru saada, kuidas mees ta jalad liikumatuks oli muutnud. Libistades käed kombinesooni taskutesse, jälgis ta naist emotsioonitu ja kalkuleeriva näoga. Sisimas oli Virve veendunud – sellest olukorrast ei ole tal võimalik põgeneda.
“Ma ei saa ometi öösärgiga tulla, laske mul magamistuppa minna ja riided ära vahetada.”
Mehe suu kiskus õrnalt muigele. “See ei ole vajalik, palun tulge nüüd,” ütles ta konkreetsel toonil. Virve andis mehele alla ning tundis äkki jälle oma jalgu. Kergendatult end raputades tuli naisele äkki meelde tema viieaastane poeg Kuldar, kes maja teises otsas magas.
“Kas ma võin vähemalt lapsele head aega öelda? Mu abikaasa peaks varsti jõudma, kontrollin lihtsalt kas poiss ikka magab.”
Virve jõudis lapse magamistuppa, mees tema kannul.
“Kuldar, ärka üles. Vaata, kes meile külla tuli,” sosistas naine ja raputas õrnalt last, mille peale viimane õrnalt silmad avas ja haigutas.
Tundmatu külaline pani käed lapse laubale ning Kuldar vajus uuesti sügavasse unne.
“Las poiss magab,” sõnas mees.
“Kuidas te seda tegite?! Mis võlujõud sul selline on?” Virve oli toimunust vapustatud. Ta langes kohkunult tugitooli ja peitis pea käte vahele. Sekund hiljem haaras mees ta sülle, naine kiljatas.
“On aeg,” sõnas mees ning kõlas pauk.
Hetke pärast avastas Virve end mehe käte vahel läbi koduseina lendamas. Sein, mis varem tahke oli olnud, meenutas nüüd läbipaistvat vedelikku või veeseina, millest nad ülima kergusega läbi voolasid. Sealt edasi lendasid nad õhulaeva poole. Virve nägi enda all koduaias kasvavate puude kõige ülemisi oksi, millest nad tuhinal üle liuglesid. Lennates üle viimaste hekkide, mis naise talumaad piirasid, sisenesid nad eemal põllul seisvasse laeva nagu linnud puuri. Silmapilguks jõudis ta märgata õhusõidukit ümbritsevat tihedat tumesinist udu, pimeda hilisõhtu tõttu laeva ennast näha polnud.
Õhulaeva jõudes pandi Virve istuma väikesele toolile, kus ta aga kaua ei püsinud. Naine uuris uudishimulikult ümbrust. Poolteist laias ja kaks meetrit pikas ruumis oli hubane ja kena – puidust mööbel; villast riiet meenutavast materjalist sinised katted seintel ning naturaalne laest voogav valgus, millel ei tundunud olevat ühtegi konkreetset allikat lambi või muu sellise näol. Ruumi täitis ebatavaliselt värske ja puhas õhk, kusjuures ei paistnud seal ühtki õhuakent või konditsioneeri.
Virve huvi äratas nüüd kõige rohkem kõrvalruum, mille uks oli praokil. Sealt paistis madal, tihedalt nuppe täis laud, mille kohal suur lai aken. Laua taga toimetas kolm meest, keda naine lenduriteks pidas. Ta märkas meeste kõhedust tekitavat sarnasust – heledad, ideaalselt lõigatud juuksed; sile nahk ilma ühegi habemekarva ja vuntsita; vormirõivastust meenutavad rohelised kombinesoonid, millel ees ja puusa peal lukud ning kroomnahast saabastele sarnanevad jalanõud.
“Nad on näost täiesti eestlaste moodi… Nad ei saa ju… Ja kuidas oskas mees, kes mu siia tõi, minuga nii puhtalt eesti keeles rääkida?” arutas Virve omaette.
Tundmatu mees ilmus tagasi laeva esiruumi. “Tule sealt ära, sinna ei tohi minna,” noomis ta naist, kes seisis endiselt laeva juhtimisruumi praokil ukse vahel. Vaevu oli Virve jõudnud uksest eemalduda, kui tundis järsku enesetunde langust. Laev oli juba õhku tõusnud. Aru saamata, miks tal ootamatult nii paha hakkas, vajus ta seina najale.
“Oeh, siia ma suren. Kodused ei leia pärast mu konte ka kuskilt,” mõtles ta. Naise jalgadel, mis olid muutunud väga raskeks, ronisid justkui tuhanded sipelgad ning ülemine osa kehast kõlises nagu tühi piimamannerg. Veri oli kogu kehast jalgadesse koondunud. Ilma pikema sissejuhatuseta asetas mees oma peopesa naise kaela taha ning äkki tundis Virve, kuidas veri kehas jälle normaalselt liikuma hakkas.
Juhtimisruumist kostus murelik hääl: “Mis teil seal juhtus?”
“Pole midagi, kõik on juba korras,” hüüdis mees vastu ja lükkas Virve õrnalt tagasi toolile.
Õhulaev kogus aina kõrgust. Virve imestuseks sõitis see esialgu väga vaikselt, ilma igasuguse mootorimüra või muu helita. Ta kiikas välja akendest, mis täitsid laeva seinu – pimeduses paistsid vaevu naise kodusaare hooned ja põllud. Nüüd võttis õhusõiduk sisse veelgi kiiremad tuurid ning mõne hetke pärast vaatas laeva akendest vastu paks pilvemass, kuni lõpuks oli väljas ainult kottpimedus.
Seejärel tegi õhulaev tugeva jõnksaka, justkui oleks see äkki ülikiirelt raketina üles sööstma hakanud. Virve tundis tugevat iiveldust ja pearinglust. Enne kui ta abi paluda jõudis, pani tundmatu mees käed ta seljale ning vähem kui minutiga oli tema enesetunne nagu võluväel jälle normaalne.
Enam polnud kahtlustki – sellel mehel olid veidrad oskused.
Nad olid jõudnud avakosmosesse. Nüüd tuhises laev edasi sellise tempoga, et naine ei suutnud teha muud, kui silmad kinni tooli käepidemetest kinni hoida. Niisugust õudsat kiirust polnud ta kunagi kogenud. Kui laev lõpuks aeglustama hakkas, julges Virve silmad avada. Algas maandumine. Mõned minutid hiljem paistis allpool paks mets. Nad maandusid majadega ääristatud rohuplatsil.
Juhtimisruumist kostus hääl: “Oleme kohal!”
“Ja kus me siis nüüd ometi oleme?” küsis Virve hädiselt ning vaatas kurnatud näoga mehe poole, kes endiselt ta kõrval seisis. Vaikus.
“Hakkame minema,” ütles mees ning naeratas pingutatult.
Kui naine taipas, et peab laevalt maha astuma, tabas teda uuesti vana mure – ta kandis endiselt oma helerohelist puuvillast öösärki.
“Kuidas ma niimoodi võõrasse kohta lähen? Kes mind seal vastu võtab?” mõtles ta omaette.
Enne, kui naine midagi öelda jõudis, kostus mehe suust: “Muretsemiseks pole põhjust. Sellel ei ole üldse tähtsust, mis sul seljas on.”
Mees haaras Virve ümbert kinni ja nad lendasid laevast välja. Naine heitis pilgu selja taha jäänud laevale, mida ta nüüd hoopis paremini nägi – neljakandiline, umbes kolme meetri laiune ja tumedat värvi õhusõiduk hõljus maapinna kohal nagu lendav võluvaip. Virve märkas enda all sirguvat pikka maanteed, seda ümbritsevat tihedat metsa ja puumaju. Väljas oli pime.
Nad lendasid edasi majade kompleksi poole, mille juures sagis grupp mehi. Naise kulmud kerkisid nüüd imestusest pealaeni – kohalikud mehed rääkisid väga kentsaka krigiseva häälega ja absoluutselt võõras keeles. Välimuselt sarnanesid nad täpselt laeval olnud meeskonnaga.
Märgates Virvet ja meest nende poole lendamas, viipasid nad sõbralikult. Nüüd sai Virve aru – tema tundmatu kaaslane on jõudnud kodumaale, omasuguste sekka. Nad maandusid valgetest siledatest kividest asfaltteele, millesugust naine polnud kunagi näinud. Ta kükitas, et tee äärest mõni üksik lahtine kivi mälestuseks kaasa võtta, kui kuulis ranget häält: “Mis te sellega teete? See ei ole lubatud.” Virve tõusis kuulekalt püsti.
“Puud on siin samasugused nagu meil kodus, rohi samuti… Aga kus ma siis olen?” mõtiskles ta.
Nad kõndisid puumajani, mis seisis teistest eespool. Majast väljus priske mees, käes ruuporitaoline ese, ja hakkas väljas toimetavaid kaaslasi ägedalt korrale kutsuma. Jälle kostus imelik häälekrigin, mis ei meenutanud Virvele ühtki maist keelt. Kuidas laevaga ta siia toonud mees aga selges ja puhtas eesti keeles rääkida oskas, oli naisele endiselt arusaamatu. Mehed vaatasid Virvet imestuse ja huviga, tal paluti majja siseneda. Olles kartlikult uksest sisse astunud, nägi ta üle toa laua taga istumas vanemat härrasmeest, kes teda samuti puhtas eesti keeles teretas ja naisel toolile istuda palus. Väärikas härra erines teistest märgatavalt. Tema suurt ja muskulaarset keha kattis uhkete kuldsete nööpidega tumehall munder. Mehe paks habe, tumedad juuksed ja ererohelised silmad mõjusid ligitõmbavalt.
“Argon, istu palun meie külalise kõrvale,” lausus vanem härra naist saatnud tundmatule mehele.
“Argon? See ongi siis tema nimi?” mõtles Virve.
Ta vaatas toas ringi – ruumi keskel oli suur ümmargune puust laud, mille ümber neli kiikuvat tugitooli. Nii laud kui toolide käepidemed olid kaetud eriliselt nikerdatud puust lilleõite ja lehtedega. Laest voogas soe ja hubane valgus. Toas algas tuttav jutukrigin, pärast mida astus kaks kaameraid meenutavate aparaatidega meest Virvele väga lähedale. Naine kangestus hirmunult ning ei saanud aru, kas teda pildistatakse, filmitakse või tehakse hoopis midagi kolmandat.
Laua taga istuv härrasmees pöördus lahke ilmega uuesti Virve poole: “Ma soovin teilt mõned küsimused küsida.” Aimamata, mis teda ees ootab, läks niigi segaduses naine toimuvaga kaasa.
“Milline on teie elu Maal? Millised loomad teil on?” küsis vanahärra sihikindlalt.
“Nooh, mul on üks lehm, kaks mullikat, siga ja lambad.”
“Ja mis on loomade funktsioon?” küsis mees edasi.
Naine rääkis ruumis olnutele püüdlikult maaelust, töödest ja loomade pidamisest. Toanurgas istus vaevu märgatav mees, kes hingetõmbe pausita konspekteeris ja räägitut üles kirjutas. Härra küsis Virve koera ja isegi taluõues olnud muskuspartide kohta. Ka päris ta inimeste eluea, abielu, laste ja muu sellise kohta. Kui olmet ja eluolu puudutavad küsimused tundusid lõppenud olevat, jätkas küsitleja tõsisemal toonil.
“Mis teil seal Maal juhtuma hakkab?”
Naine ei osanud esialgu midagi vastata.
“Mis seal siis juhtuma peaks hakkama? Ahjaa… Eesti tahab uuesti omaette riigiks saada, samuti Läti ja Leedu. Aga ma ei tea, kas see õnnestub. Äkki läheb madinaks?”
“Ei lähe. Ja kui läheb, siis me oleme ka selleks valmis,” vastas mees.
Virve oli vanahärra sõnadest silmnähtavalt kohkunud.
Viimane aga jätkas rahulikult: “Kas te Jumalat usute?”
“Usun küll, aga ma ei tea, kas ta päriselt ka olemas on.”
“On küll, on küll,” ütles mees kindlameelselt ja noogutas.
“Aga miks teil Maal nii palju pahandust ja riidu on? Miks inimesed nii kurjad on?”
“Oh, ma ei tea. Riigid sõdivad ja riidlevad omavahel, ma ei oska sellest suurt midagi rääkida. Meie saarel on praegu kõik rahulik. Eks on ikka kurjasid ja häid inimesi mõlemaid,” vastas naine.
Küsimuste vooru lõppedes märkas Virve midagi huvitatavat – ta oli küll hoolega kõigile talle esitatud küsimustele vastanud, kuid kui naine ise midagi küsida tahtis, oli ta suu nagu võluväega lukus. Ta ei saanud sõnagi suust välja, kuigi küsimusi oli Virvel palju. Ka endast ei rääkinud tundmatud mehed midagi. Ei jaganud nad infot enda päritolu ega selle mõistatusliku paiga kohta, kuhu Virve toodud oli. Rääkimata muust.
Äkitselt surid naise käed ära – terviserike, mille ta oli saanud pikki aastaid farmis rasket tööd tehes ning mis teda ikka ja jälle vaevas.
“Mis kätega lahti on?” tundis Argon kohe huvi.
“Nad surevad mõnikord nii õudsalt ära, aga raputades läheb natuke paremaks,” kaebas naine.
Vanem härra tõusis laua tagant püsti ning palus Argonil ta käed üle vaadata ja neid ravida, mille peale mees oma käsi Virve käte kohal õhus üles-alla liigutama hakkas. Argon justkui silitas ta käsi ilma neid katsumata. See tundus küll üpris kentsakas ja arusaamatu toiming, kuid naise suureks üllatuseks olid ta käed mõne minuti pärast täiesti korras.
Virvele ei teinud surevad käed aastakümneid enam mingit muret. Teised naised olevat tööl küsinud, et kuidas ta niimoodi äkki probleemist lahti sai.
“Ma sain kosmosest ravi,” lausus ta enesekindlalt. Mõned selle peale muidugi naersid, teised aga jäid tõsiseks ja kuulasid uudishimuga. Jutud Virve õhulaeva reisist tundmatusse paika levisid ümbruskonnas kulutulena. Aga sellest natuke hiljem.
Virve oli tundmatute meestega majas üle kahe tunni veetnud, kui märkas äkki, et väljas on juba valgeks läinud. Ta hüppas kiiresti toolilt püsti: “Mul on vaja minema hakata! Hommikul on loomad talitada, vaja tööle minna.”
Mehed vahetasid Virvega viimased sõnad, soovisid naisele head teed ning Argon juhatas ta toast välja. Kui nad uksest välja astusid, et laevale minema hakata, silmas naine maja ääres kasvamas erinevat värvi tulpe.
“Korjata ei tohi!” keelas Argon.
“Samasugused tulbid nagu meil, isegi samasugune must muld,” imestas Virve omaette. Olles vaevu jõudnud ringi vaadata, haaras Argon naise tugevalt sülle ning nad lendasid mööda tuldud maanteed tagasi laevale.
Reis tagasi Maale möödus suuremate probleemideta. Kui laeva akendest juba kodukandi metsad paistsid, tundis Virve äkki, et ta kõrvad on täiesti lukku läinud. Õhusõiduk maandus vaikselt viljapõllule Virve talu kõrval. Kui nad väljunud olid, märkas naine, et laev oli maandumise kohas vilja maha tallanud ja põllule veidra ringja moodustise jätnud. Argon võttis Virve ümbert kinni ning nad lendasid üle õunapuuaia otse naise kodu juurde. Sealt läksid nad läbi seina naise magamistuppa. Kõlas kõmakas, mille saatel oli Argon ka enne Virve majja ilmunud. Ta pani naise Kalju kõrvale voodisse ja lahkus sõnagi lausumata. Virve vaatas kella – kolmveerand viis. Väljas oli juba valge. Naise suust tuli kuuldavale raske ohatus. Emotsioonidest läbikurnatuna ja väsinuna istus ta voodi äärel.
Kalju, kes oli just hetk tagasi olnud sügavas unes, hakkas nohisema ning pomises: “Mis see siis nüüd oli? Mis pauk see oli? Kus sa olid? Ma otsisin sind terve õhtu ja öö taga.”
“Ma hommikul räägin,” vastas Virve ruttu.
“Mis pauk see oli?” ei jätnud Kalju järele.
“Ma käisin kosmoses. Ja nüüd toodi mind jälle sinu juurde tagasi.”
Mees puhises väsinult, pani Virvele teki peale ja tõmbas ta enda kaissu.
“Miks sa värised?” küsis ta naiselt. Virve katsus oma kintse, need olid soojad. Värin tuli hoopis naise seest. Ta pea käis kergelt ringi ning kõrvad olid endiselt lukus. Kui Kalju uuesti uinus, jäi Virve pingsalt oma uskumatu reisi üle mõtlema. Kus ta siis ikkagi käis? Kes olid need tundmatud mehed? Kas see kõik tõesti juhtus? Lõputud küsimused ei lasknud tal rahuneda.
Tollane maikuu õhureis ei olnud aga tegelikult Virve üleloomulike kogemuste algus… Ega ka lõpp. Too pealtnäha tavaline saare naine oli näinud ja kogenud asju, mis pakkusid hiljem suurt huvi tuntud uurijatele ja ajakirjanikele. Tema talu uksele koputas aastate jooksul mitmeid diktofonide, kaamerate ja märkmikega mehi. Virve sattus isegi Moskva uurijate huviorbiiti. Aga kõigepealt sellest, mis eelnes 19. mai hilisõhtu sündmustele. Ja veel paljust muust.
Autor: Eeva-Liisa Vahtra
Loe Virve ebatavaliste sündmuste jutustuse “Naine, kes viidi teisele planeedile” teist osa SIIT.
Kui sul on olnud sarnaseid ebatavalisi, üleloomulikke ja paranormaalseid kogemusi, mida oleksid valmis jagama, siis palun kirjuta meile toimetus@alkeemia.ee
Kuula parahuvilist Eeva-Liisa Vahtrat ka Raadio 2 saates “Hallo, Kosmos!”
