Sageli inimesed määratlevad end läbi enda elukutse. Kellena sa ennast määratled, kes sa oled? Mis tööd sa teed?
Mina olen ikkagi õpetaja ja koolitaja. Muidugi olen ma teinud erinevaid asju, ülikoolis õppisin bioloogiat, ka diplomil on mu erialaks bioloogia. Kuid enne diplomi saamist liikusin edasi metsanduserialale, sealt edasi hoopis teatriga tegelema, muusikaalajuhatajaks. Enne seda jõudsin looduskaitse alal töötada – Karula rahvuspargi esimene variant maastikukaitsealana on minu sõnastatud.
Vahepeal olin Siberis, Tartu Ülikooli poliitökonoomia kateedris lepingulise töö raames tegin looduskaitselisi hinnanguid.
Hiljem tuli Viljandi kultuurikool. Seal õppisid tol ajal peamiselt maalapsed. Neis oli niipalju ehedust ja loovust, et mitmed kavad, mida nad tegid, on siiamaani meeles. Nendega koos hakkasin tegema indiaani-kavasid. Igal aastal tähistasime 19. aprillil rahvusvahelist indiaanipäeva, õppisime, muidugi nootide järgi, erinevate indiaani hõimude muusikat ja tõlkisime lugusid, erinevate folklooripäevade raames jällegi kasutasime hõimurahvaste muusikat ja jutte. See oli rikas ja põnev aeg. Edasi viis mu tee Tallinnasse, olin seal õpetaja, Vanalinna hariduskolleegium oli moodustamisel ja vanalinna muusikamajas esimeste klassidele olin pärimusõpetaja. Ka maale elama minnes õnnestus olla õpetaja, sealt edasi algas nii-öelda kursuste õpetaja-koolitaja tee, tihe side saamidega.
Kursused, mida saamidele tegime, olid eesmärgiga anda neile tagasi põline vaimukulutuur, et nad ei häbeneks oma traditsioone. Seda aitas õpetada Jonathan Horwitz, šamanismi õpetaja, USA-st pärit ja seal Michael Harneri juures õppinud antropoloog. Nüüd olen 15 aastat neid kursuseid õpetanud.
Mis kursused need on?
Nädalavahetuse algkursus annab ettekujutuse, kuidas omandada põhiteadmised või põhioskused šamanismis. Nüüd sa kindlasti küsid, mis on šamanism?
Just tahtsingi selleni jõuda – sellest räägitakse palju, aga mis see siis on?
Šamanismis on keskne selgelt sõnastatud küsimus ja vastuste saamiseks tehakse meelerännakuid teisenenud meeleseisundis vastavalt küsimusele kas alumisse ilma ehk maa sisemusse, et leida jõudu, terviklikkust, väge, tuge, toekust või ülemisse ilma, kui on vaja otsustada, mingit nõu saada. Vastus küsimusele ja lahendus saadakse enamasti loona, mis abivajaja elu muudab.
Alumises ilmas inimesed reeglina kogevad kohtumist oma linnu-või loomakujulise vaimabilisega, ja ülemises ilmas tihtipeale inimkujulise õpetajaga. Tundub nii ürgne ja arhetüüpne olevat selline teisenenud meeleseisundis maailma tajumine, aga seda võib ka seletada: tõepoolest maa on see, kust me oma keha olema saanud, kust me oma toidu saame ja kuhu me ka oma keha jätame, see on selgelt tajutav toetajana. Samamoodi taevas on otsustaja, kui ikka vihma sajab ja on külm ja pime, siis on see otsustatud. Ja eks ole ju tänase päevani tõsi see, et maailma luuakse lugudega ja juhitakse juttudega.
Šamaanirännakuteks kasutatakse laulu või trummimängu või tantsu või mõnel pool maailmas ka narkootiliste ainete tarvitamist.
Kuidas sa nendesse nn abiainete kasutamisse suhtud?
See on valdkond, millega ei ole ma ise tahtnud tegelda, mulle meeldib rohkem pehmete vahenditega meeleseisundi muutmine, mulle meeldib kogu aeg olla olukorra peremees. Kui ma kasutan laulu, tantsu või trummimängu, võin ma selle ka igal hetkel katkestada, kui mulle tundub, et miski ei ole päris õige. Ma olen justkui korraga kahes maailmas – siin ja teisenenud meeleseisundis. See on ka see viis, mida ma ise edasi õpetan.
Algajate kursusel õpimegi seda, kuidas saada teisenenud meeleseisundis oma küsimustele vastuseid ja lahendusi, lugusid, mis loovad ja jutte, mis juhivad. Sellega tulevad inimesed üllatavalt lihtsalt toime, selles ei ole midagi keerulist või võimatut, osadel tuleb see kiiremini, teistel mitte nii kiiresti. Oluline osa on ka rühmas selle kogemuse jagamine – need, kes on aeglased, neil on võimalus saada osa ka teiste, kiiremate, kogemustest. Tihti võib ühe ringis osaleja küsimusele vastus leiduda teise ringisolija kogetud rännakus.
Kui inimesed ei pääse ligi vastustele, võib põhjuseks olla küsimuse ebakindel sõnastus või muud tõkked. Inimestena olema juba sellised, et tahame vastust ja samas ei taha ka. Ja kui see „ei-taha-ka“ pool on tugevam, siis ei õnnestugi tihtilugu vastust saada.
Kas see võib olla ka see, et tavateadvus sekkub vahele ja kindlale näiteks allilmast tulnud vastusele hakkab mõistus vastu töötama, justkui hakkaks tavateadvus vastusega manipuleerima?
Just, ja lõpuks kustutab see kogu pildi ära. Siin ongi oluline, et me oleksime avatud – nagu maapiirkonnas ütleb iga laps igale vastutulijale tere, nii peame meiegi, peale seda kui küsimus on sõnastatud, hoidma sellest kinni ja olema avatud kõigile ja kõigele kes selle küsimusega seoses meid külastavad, olgu selleks kasvõi pilkane pimedus. Lihtsalt ütlema tere, küll on tore, et sa mulle vastu tulid, sa oled kindlasti osa minu küsimuse vastusest, aga milline osa? Oskad sa aidata, oskad sa vastata mu küsimusele?
Selle taga on tõdemus, et kõiksuses oleme isetervenemise ja isejuhtumise meelevallas, kõiksus tahab olla terve ja liigub selle poole tahes või tahtmata, ükskõik kuidas me sellele vastu punnime. Meil ongi tähtis luua võimalused selleks isejuhtumiseks, isetervenemiseks ja meelereisidega on seda väga tõhus teha. Muudatused tahavad juhtuda, maailm tahab terveks saada – selleks näiteks on kasvõi Minu Eesti või maailmakoristamine. See on põhimõtteliselt see sama, mis inimese puhul isetervenemine.
Kas see šamanism, mida sina õpetad, Ida-Euroopa ja Siberi šamanism on samasugune Põhja-ja Lõuna-Ameerika põlisrahvaste šamanismiga? Või see on siinpool kuidagi meie endi oma, ehe ja kohapealne?
Eks see siinne ja tänapäevane šamanism ole Põlis-Ameerika tavade toel taastärganud. Tegelikult aga leiab šamanismi ühel või teisel viisil kõikjal maailmas. Üks rumeenia päritolu uurija, Mircea Eliade tegi II maailmasõja ajal kirjanduse põhjal kogu maailma hõlmava uurimuse šamanismist ja leidis, et tegemist on põhimõtteliselt sama tervendamisprotsessiga, mis on oletatavasti enam kui 10 000 aastat vana. See maailma iseorganiseerumise tajumine ja selleni pääsemine teisenenud meeleseisundis, rännakutega, seda esineb kõikjal paljudes erinevates vormides.
Esialgu uuriti šamanismi kõrvalt, objektiivse vaatlejana, kirjeldati rohkem rituaale, šamaani liigutusi, käitumist, häälitsusi väljanägemist, kõike seda, mis väljapoole jäi. Aga 60ndatel hakati rituaalidest rääkima ka kogemuse kaudu sinna sisenedes. Paljudele tuntud Carlos Castaneda raamatud on samasuguste, seestpoolt kogetud uurimuste kirjeldajad. Antropoloogia areneb, püütakse kaasa liikuda põlisrahvaste kogemustega, šamaane ei vaadata enam kui primitiivseid inimesi ja uurimisobjekte, vaid kui kolleege. Seegi on näide sellest, kuidas maailm on inimesi tervendanud.
Millised on Eestis enda vanad praktikad? Kas on samuti kasutatud neid teisenenud meeleseisundeid? Ehk on selleks näiteks regilaulu rakendatud? Või on mingid teised riitused? Räägitakse ka sellest, et Eestis on oma väga tugev nn feng shui, teati täpselt, kuhu mis maja taluhoovil ehitada, saungi oli alati õige koha peal.
Ju see saun ka vahel valesse kohta sattus, aga muidugi püüti panna ikka õigesse kohta. Eestis on hästi palju põnevaid jälgi mõlemast – nii sellest feng shuist, mida küll nimetaksin tuuleks ja vooluks, kui meelerännust, aga teaduslikku paikapidavat tõestust on suhteliselt raske leida. Meie regilauludes on hämmastavaid kokkulangevusi Loode-Ameerika rannaindiaanlaste vaimulaeva tseremooniaga. Vaimulaeva tseremoonia oli ühine meelerännak kas siis kellelegi kogukonnaliikme tervise tagatoomiseks või lihtsalt teisenenud meeleseisundis maailma tunnetamiseks. Paralleeliks võiks ka nimetada Kalevipoja lennukiretke maailma otsa. Vaimulaeva rituaali saatva laulu rütm Loode-Ameerikas on täpselt samasugune nagu regilaulu rütm, eestikeelse laevamängusõnadega võib seda täielikult asendada. See sama laulumäng, laevamäng kirjeldab, kuidas laev sõidab teise reaalsusesse – sõua laeva sinna maale, kus need kured kulda joovad, kured kulda, kanad karda, haned haljasta hõbedat, vares vaskista rahada.
Nagu paljude selliste lugudega, neid mängiti jõuluajal, neid mängisid vanad, neid mängisid noored, ja just mängu kaudu valmistuti maagilisteks talitusteks ja toiminguteks. Hiljem nende maagiliste toimingute otstarve ununes, neid enam ei kasutatud, alles on jäänud see mänguline pool, tunnistajaks sellest, mis kunagi oli. Kui mõtelda feng shui ja Hiina I-Ching ennustussüsteemi peale, kus iga olukorda tuleb hinnata neljast aspektist, kas see on valge või pime ja kas ta on muutuses – valgenev või pimenev, siis Eestis on oma paralleel täitsa olemas. Heinakõrrest küüntega tähikut kokku tõmmates küsitakse ju ka – kukk või kana, noor või vana. See on ju sama – mees või naissoost, noor tähendab püsivat, vana hääbuvat, teisenevat ja muutuvat. Samuti on kaheksa ilmakaart olulised nii meil kui Hiina kultuuriruumis.
Selliseid telgi võib meie pärimustes leida päris palju. Kõik, mis on olnud mujal maailmas, on kindlasti olnud ka Eestis, ei ole mingit põhjust, miks šamanismi või muid teadmisi Eestis poleks pidanud olema. Regilauludes oli sageli kirjeldus teise ilma rännakust, kirjeldusi võib leida ka muinasjuttudest. Lugudes kirjeldati ka seda, kuidas sa pead käituma, kuidas tänama. Kuidas sa pead olema oma eesmärgis kindel – meest sõnast, härga sarvest, sul peab olema rakendus, kui midagi teed, siis lõpuni – neid viiteid on palju.
Kas sa oled ise kogu aeg olnud oma sidet tundnud looduse ja juurtega või on see mingi aeg, mingis vanuses tekkinud?
See tõmme on ikka kogu aeg olnud. Kui side nõrgaks jääb, tuleb see juhuste kaudu väga jõuliselt tagasi. Ülikooli päevil olin erinevates teaduskondades õppimas, samal ajal teatris, nii et mingi aeg jooksiski mõte kokku. Võtsin akadeemilise puhkuse ja läksin Karula metskonda raietööliseks. Kolmveerand aastat elasin Karula metsades, see oli hästi imeline aeg. Kui ma seal kännu otsas vilepilli mängisin, siis tulid põdrad ja jänesed kuulama.
Ma pean mainima, et see kõlab küll nagu muinasjutt.
Tegelikult see ongi nii, et me satume ju nii harva päriselt loodusesse. See, mida ma kõigi nende aastate jooksul kogenud olen, on andnud teadmise, et loodus on väga avatud ja meist huvitatud. Nii nagu meie läheme loodusega kohtuma, nii tuleb ka loodus meiega kohtuma. Seda õpetame me ka šamaanikursustel. Iga inimese jaoks on teatud paigad, mis igatsevad inimest. Kui inimene sinna jõuab, siis need paigad hoiavad meid, toidavad meid ja igatsevad, et me sinna tagasi tuleksime. Mõnikord on see lausa samamoodi, nagu näiteks maavanaemad meid muudkui ootavad ja ootavad, et siis meile laud katta.
Kui inimest pole enam olemas, siis võib tema asemel meid olla ootamas mägi, kallas, ükskõik mis koht, selle paiga vaim. Ootavad, et keegi meist ometigi tuleks! Ja kui inimene lõpuks tuleb, toidavad nad oma jõu ja väega, et ta igaveseks sinna jääks. Nende kohtade juures tasub käia, neid korrastada, nendega kõneleda, nende eest hoolt kanda, tasapisi neid juurde avastada, nagu sõprugi juurde avastatakse.
Puude istutamine, allikate puhastamine, kivikalmete korrastamine ja muu selline – sellega tekib hoopis teistsugune taju. Neid paiku on muidugi ka linnas. Ma olen tihti oma koolitustel inimestel palunud 15 minuti jooksul leida üles see paik, mis teda kutsub. Ja vaid paaril korral, kui inimene on väga katki või segamini, ei ole ta seda lihtsalt leidnud. Tavaliselt aga seda probleemi pole.
Ükskord oli väljas 15 kraadi külma ja terav tuul, aga inimesed leidsid sellise paiga, kus nad tahtsid 45 minutit olla ja tulid ikka soojusest õhetavana tagasi – see paik kaitses ja hoidis neid sedavõrd palju. Sellest tulekski lähtuda loodusega suhtlemisel, see suhe on interaktiivne, kahepoolne. Mitte mina ei otsi ainult paika, vaid loodus otsib ka mind. Leida tuleb mõlemapoolne tõmme. See kehtib nii inimeste, kui ka loomade, lindude, taimede puhul. Ega ei ole ju nii, et kõik linnud on kajakad – igaüks on neist omaette isiksus. Elu on lõputult arenev, elusolenditena oleme kõik üksteisega seotud, meil on üksteiselt küllaga õppida ja see õppimine on põnev!
Kas seda võiks nimetada ka omamoodi looduse või loomade kõne mõistmiseks? Kas sa räägid nende keelt?
Jah, sa võid küsida mõne puu käest oma probleemile lahendust ja need mõtted, mis sulle pähe tulevad on hoopis teistsugused kui need, mis tuleksid toas lage põrnitsedes. Ja miks mitte anda siis selle hea mõtte autoriõigus puule!
Kas sa suhtled ka loomadega?
Jah, mitmel erineval moel. Nii meelerännu teel, kus nad on vaimabilised kui ka nende loomadega, mis s i i n planeedil olemas on.
Mul on mõnel korral olnud võimalik oma hobuste või koeraga väga otseselt suhelda, nii, et tõesti me mõistame üksteist ja suudame üksteisest aru saada. Ja siis ma imestan, et miks see alati ei toimi. Kas selleks on vaja mingit erilist meeleseisundit, mis on selle eelduseks? Need on olnud väga erilised hetked…
Eks see ole tihtipeale nii, et kui sa oled mõnes äärmuslikus seisundis – ääretult rõõmus, ääretult kurb, siis läheb justkui mingi sein eest ära. Kui sa oled sügavas leinas, võib loom tulla su juurde ja lohutada sind. Sama teevad ka lapsed. Võiksime inimestena üldse õppida rohkem teiste jaoks olemas olemist, kui näed, et inimene on hädas, mine juurde ja kallista teda. Vahest piisab sellestki.
Me kõik oleme loodud üksteist toetama, üksteist aitama. Kui suuta seda seisundit hoida, sügavat kaastunnet ja hoituse tunnet, siis on siit juba lihtne edasi minna.
Ja oma ego peab sel hetkel kaduma.
Jah, õige, teinekord võib mõne rohukõrre ego olla palju olulisem kui iseenda oma!
Kas oskus suhestuda ja suhelda loodusega on meis kõigis olemas? Või oleme linnainimestena selle minetanud? Et uus põlvkond, kelle väärtushinnangud, elukohad ja rütm on teistsugune, ei saagi sellega enam hakkama?
Ma arvan see kõik tuleb tagasi. Ma küll ei söendaks ütelda, et seda enam ei ole ega tule. Muidugi on linnatingimustes asjad teisiti. Hakates loodusega suhtlema, suhtlevad nad vastu. Näiteks võib kotkas tulla sulle uhkusega oma poegi näitama, kui sa oled temaga eelnevalt sõbraks saanud, minu ja minu sõpradega on seda juhtunud.
Me peame olema õnnelikud, et meil on selline keel, mis meile seda ühtsust looduga meelde tuletab. Ühelt poolt oleme seotud tähistaevaga, mis on oluline, seda nimetame TÄHTsaks, raamatuid loeme samuti TÄHTede abil, TÄHED ja TÄHIStamine on sõnad, mis loovad tiheda sideme kõrge taevaga. Teine side on meil puudega. Ütleme, et tulid minu JUURde; kui oleme üksteise lähedal, ütleme, et oleme üksteise JUURES. Kui lähed kaugele, siis ütleme, et sa PUUDud, nagu sa oleksid puude sekka läinud. Need asjad on meile nii ihu lähedal, et me enamasti ei mõtle selle peale, samas sellised asjad mõjutavad meid siiski.
Kui mõnel koolitusel palun inimestel mõelda mõne puu peale, mis neile jõudu annab ja neid kaitseb, nimetatakse palju erinevaid puid – tammest karusmarjapõõsani. Samal ajal, kui inimesed puude peale mõtlevad, muutub ka ruumis õhustik, ruum läheb soojaks, inimesed hakkavad õhetama, võtavad kampsunid seljast. Ühte konkreetset püha puud polegi võimalik nimetada, kõik puud on olulised, igaüks meistki on erinev, isemoodi isiksus, kel on erinevad toetajad. See on iseloomulik ka šamanistlikule kultuurile, me peame igast ühest lugu sellisena, nagu ta on. Ei saa öelda, et üks puu on parem kui teine. Seda sama vahet ei saa me ka inimeste puhul teha.
Kes leiab tee šamaani juurde? Selge on see, et peab olema mingi probleem, midagi otsitakse. Aga meil on ju lisaks selgeltnägijaid, nõidasid, igasugu muid tegelasi kaardimoorideni välja. Kes on see inimene, kes šamaani juurde tuleb?
Šamanismis vaadatakse teemat alati kahepoolselt. Selleks on väga ilus ütlus – keha tahab vaimustada ja vaim tahab kehastuda.
Samamoodi inimene, kes otsib teed vaimu juurde ja kustkaudu ta selle leiab, sõltubki sellest, kas tal on vaja kedagi, kes on tihedamas kontaktis vaimudega ja kas see keegi saab olla vahemeheks.
Samamoodi on vaimuilmas nii, et on terve rida vaime, kes tahavad inimese juurde jõuda. Šamaanikultuuris üle maailma ongi nii, et vaimud otsivad inimesi ja valivad neid välja, et siis mõne inimese kaudu kehastudes saaksid nad olla tõhusamad tervendajad, aitajad. Vahel on vaimud väga karmid, kui nad on mõne inimese välja valinud, et tema on see, kelle kaudu aitamine ja kasvamine peab toimuma, siis ega sel inimesel palju valikuid ei ole. Surm või aitamise teele minek.
Kas see on ka põhjus, miks mitmed inimesed enne vaimsele teele sattumist või tervendajaks saamist on ise väga raskes olukorras, sageli lausa väga-väga haiged?
Jah, antakse valida ja tagasiteed pole.
Mida sa arvad telepaatiast? Loodusrahvad, aborigeenid näiteks, olla väidetavalt pikkade vahemaade pärast olnud sunnitud suhtlema telepaatiliselt. Kuniks tuli valge inimene, tõi kaasa oma kultuuri, lõhkus aborigeenide sidemed loodusega. Aborigeenid ei suutnudki kohaneda, paljud neist on alkoholi ja narkootikumide küüsis, telepaatiast pole jälgegi.
Telepaatia on natuke nagu empaatia, oskus kaugelt tunnetada, kaasa tunda. Loodusrahvastel on see olemas. Bruce Chatwin on kirjutanud raamatu aborigeenide suhtlemisest, raamatu nimi on “Laulujooned”. See räägib aborigeenide suhtlemisviisist, kus maa on tähistatud laulujoontega. Mõni mees võis jahile minnes või põldu harides tunda, et nüüd on tema aeg minna neid jooni ellu äratama. Ta jättis oma adra või vibu sinnapaika ja läks aastaks-paariks rännakule, et neid jooni ellu laulda. Mõne aasta pärast tuli tagasi, jätkas oma elu sealt, kus see pooleli jäi.
Sa oled seotud olnud ka paleoastronoomiaga. Mis see on?
Seda nimetatakse ka arheoastronoomiaks, see uurib iidset astronoomiat, selle ajalugu. Uurib Stonhenge’i, kaljujooniseid, Maiade kalendrit; uurib kuidas juba iidsetel aegadel tähetarkust kasutati. Ega vanasti polnud inimesed rumalamad kui meie praegu, nad oskasid ideaalselt tähtedelt abi saada. Kunagi aitasin korraldada Eestis sel teemal mitmeid konverentse, omamoodi olid need kogunemised kui Laulva Revolutsiooni eelkäijad.
Kuna mainisid maiade kalendrit, ei saa me üle ka 2012 aastast. Mis on Sinu arvamus sellega seoses?
Ega seda ei teata, mida maiade kalendri lõpp tähendab. Võib-olla tähendab see ühe ajastu lõppu, lihtsalt leiti, et edasi pole mõttekas kalendrit pidada. Ma usun, et maailma iseorganiseerumine suudab säilitada ja organiseerida kõik, nagu vaja.
Minu kolleeg maailmakoristamise tiimist nägi ükskord nägemust, et planeet Maa on kui suur elusorganism, kus meie, inimesed, oleme nagu väikesed mikroorganismid või kirbud. Niikaua, kui meid on mõistlik arv ja niikaua, kui me käitume mõistuslikult, on kõik korras. Kui aga meid saab liiga palju ja me muutume ülbeks, tekib sel peremeesloomal tunne, et ta peab meid maha raputama, nagu koer püüab kirpe maha raputada.
Mul tekkis täpselt sama pilt, kui sa hakkasid sellest rääkima.
Kas viimasel ajal on looduskatastroofe rohkem või me paneme neid tähele? Kas ehk see ongi see raputamine, et meist, parasiitidest lahti saada?
Võib-olla polegi see lahti saamine nii paha? See, mida me loodusele teeme, no kasvõi prügisaared ookeanis, tundub küll olevat parasiitide pahatahtlikkus. Täna sellega vist ei tegelegi keegi.
Tegelikult on tegelema hakkamas. Rahvusvahelise “Teeme Ära!” maailmakoristusaktsiooni raames on tekkinud üks vahva Hollandi tiim, kel on suured ambitsioonid just ookeanite koristamise osas.
See on küll tore, see ongi ilmselt maailma tervenemise võime! Usun, et kõike on võimalik veel muuta.
Mis on looduse suurim looming?
See iseorganiseerumise võime, võime end ise tervendada.
Noored kolivad sageli linnast maale – mis on sinu soovitus, kuidas hakata nn algajana loodusega suhtlema, leidma oma juuri, vanu kombeid ja traditsioone? Kas seda on üldse vaja?
Linnast maale kolides ei ole kindlasti lihtne. Tekib terve rida takistusi, pole kasvõi nurgapealset kohvikut, kuhu sõpradega juttu ajama minna. Meie riigis on teenindus kõik suunatud linna. Tuleb paljuski ümber harjuda. Tuleb arvestada, et võib lumme kinni jääda, et elekter võib päevi kadunud olla. Tuleb mõtelda iseseisvate energiaallikate, tuule- ja päikeseenergia peale, et saada kätte vett ka siis kui elektrit pole. Samas on võimalus näha vaimustavat tähistaevast, mida linnakuma ei varjuta. Suhelda loomadega. Näha loodust kogu tema võlus.
Jaga meile palun mõtteid, kuidas ise end aidata. Kuidas sa ise end ise hoiad ja aitad?
Niipea, kui midagi hakkab korrast ära minema, pean minema kõndima. Kõndimine annab hästi palju. Laulmine on minu jaoks kindlasti üks abivahend, isegi võib-olla mitte laulmine, vaid häälitsemine, kus viisid hakkavad end ise kaasa vedama. Samamoodi pillimäng, näiteks trummi löömine. Inimeste õpetamine on samamoodi köitev, see mitmekordistuv jõud ja vägi, mis tekib, on lummav. Tantsimine annab ka jõudu. Vees olemine, loomade lähedal olemine. Raske ongi öelda, mis on põhiline.
Nüüd mul on üks päris intrigeeriv küsimus. Kas ussikuningas on olemas?
Ma arvan, et ussikuningas on olemas juhul kui sa usud, et ta on olemas. See on kõige tähtsam. Ma ei usu objektiivsesse olemisse, see tähendab, kas väljaspool minu tajumist, minu olemist on midagi. On öeldud, et lugude rääkijaid ei tasu võtta tõsiselt, sest nad ei räägi tõtt. Samas tuleb lugusid kuulata hoolikalt, sest seal on tõde sees. Kuniks sa pole ise oma meelerännakus või metsateel ussikuningat kohanud, tasub neid lugusid meelde jätta, sest mine tea – ehk kunagi satud kokku temaga. See, et ussikuningas näiteks minu jaoks on olemas, ei tähenda, et ta sinu jaoks peaks olemas olema.
Kas sa valdad mingit võlukunsti?
Igatahes! Minu kõige võimsam võlukunst ongi ehk inimeste lummamine. Just eile, ühel kirikukontserdil tundsin, kui inimesed kontserdi lõpus tõusid püsti ja aplodeerisid, et olen võlumisega hakkama saanud. Õhina õhutamine, inimeste vaimustamine ongi võlumine.
Mikk Sarve intervjueerisid Kaia-Kaire Hunt ja Kairi Rebane
