Palun rääkige natuke oma taustast. Te olete ju klassikalise meditsiini lõpetanud arst, ometigi tegelete tänasel päeval hoopis meditsiini alternatiivsema suunaga.
Lõpetasin tõesti Tartu ülikooli, kuid juba sel ajal sattusin tegelema paastumisega, teisisõnu ravinälgimisega Tartu Ülikooli kliinikumis. Tol ajal oli Leningradi meditsiini-instituudi poolt oli välja töötatud ravinälgimise programmid, kasutasime neid bronhiaalastma haigete ja allergikute puhul kopsukliinkus. Ravinälgimine kestis 21-28 päeva. Õppisingi paastumist edasi Leningradis.
Edasi olen täiendanud ennast Saksamaal, Schwarzwaldis loodusmeditsiini vallas. Õppisime koos Saksa arstidega nagu tudengid kunagi – kõigepealt teooria ja siis praktika, sõitsin tol ajal palju Saksamaa vahet.
Saksamaal õppisin kõige rohkem juurde vesiravi. Kas teadsite, mida spa tegelikult tähendab? Spa tähendab ravi läbi vee, tervise saavutamine läbi vee. Õppisingi seal peamiselt Kneipp-ravi ja vesiravi.
Kneipp-ravi sõnapaar pole Eestis eriti levinud, tutvustage palun paari sõnaga, millega tegu on?
Sebastian Kneipp oli 19. sajandi dominikaani preester, kes alustas patsientide ravimist veega. Pani kirja erinevad vannid, tempeatuuride kasutamise reeglid, kuidas miski organismile mõjub.
Mõnede haiguste puhul tuleb alustada soojast veest, mõnede puhul külmemast temperatuurist ja siis vaikselt temperatuuri juurde lisada. Veenilaiendite puhul ei tohi soojust ja vanne üldse kasutada, selle puhul kasutatakse külma veega ülevalamist. Veega ülevalamine on ka erinev – millest alustada, mis piirkonda kõigepealt üle valada.
See kõik on väga huvitav ja kindlasti on seda lihtne õppida, mõtlesin alguses. Olin selleks ajaks juba ju arstihariduse saanud ja arvasin, et ühe kuuga peaks need vesiravi-meetodid selgeks saama. Selgus aga, et õpetused, mis meile anti, olid nii laiapõhjalised, iga semester saime midagi totaalset uut teada ja kogu õpe kestis paar aastat.
Teine huvitav asi, mis on Sebastian Kneippi poolt kirja pandud, on erinevad mähised, mida me paastu ajal kasutame. Näiteks maksamähised, mida tuleb kasutada selleks, et ette valmistada maksa puhastuseks.
Paljud inimesed arvavad, et mis see mähis siis ära ei ole – paned viinakompressi peale ja ongi kõik. Aga mähised on väga erinevad, olemas on näiteks kohupiima ja kitsepiimamähised. Oma paastukeskuses kasutame võimalikult palju kohalikke vahendeid, oma heina, ravimtaimi. Kasutame päris heina või kitsepiima, mitte ekstrakte, mis on tänapäeval üpris haruldane.
Need teadmised, nii nagu mina neid olen õppinud, on alguse saanud Saksamaalt, aga tegelikult on tegemist rahvatarkusega, mis on meil siin Eestiski olemas.
Tänasel päeval on spaad väga populaarsed, kuid mulle tundub, et seal ei ole nii põhjalikku lähenemist – kui soovid, saad valida mis iganes protseduuri.
Just, see ongi tänasel päeval sageli spaade probleem, et protseduure kasutatakse ilma näidustuseta. Inimene ise tuleb ja valib. Võtsin just osa ühest kvaliteediprogrammist, pidime selle raames käima erinevates spaades nagu tavaklient mõningaid protseduure testimas. Ütlesin ühes spaas, et tahan veealust massaaži. Mitte keegi ei küsinud ega vaadanud, kas mul on näiteks veenilaiendid või günekoloogilised probleemid, näiteks müoom või muud vastunäidustused. Mõtlesin, et ehk vähemalt protseduuri teostaja küsib, aga tema ütles mu järelpärimise peale, et kas vastunäidustusi ka on, et no mis see üks või kaks vanni ikka teeb.
See ei ole päris nii, et võtame võimalikult palju protseduure, see on kõige parem. Võimalik, et mõnele inimesele ei sobigi iga päev mõnda protseduuri võtta. Meil on Saksamaa ja Šveitsi spaade tasemeteni ikka väga pikk tee veel minna.
Teine asi on muidugi ka see, et meie inimene tahab kiiresti tulemust – tahab kohe ühe-kahe päevaga saada terveks, heasse vormi. Juba organismi ümberlülitumine vajab pikemat aega.
Kas paastumisel on ka vastunäidustusi? Mõned meditsiinikoolkonnad väidavad, et täielik näljutamine on suur šokk organismile, et tegelikult on mõistlikum teha lihtsalt koormusvabasid päevi, näiteks köögiviljapäevad vms. Kas paastumine on kõigile hea?
Paljudes meditsiinidistsipliinides, näiteks Idamaade meditsiinis, on paastupäevad ette nähtud – nii on see ka näiteks Hiina, Tiibeti, India meditsiinis. Miks seda tehakse? Et anda organismile puhkust. Anname organismile mingi rahu.
Toit on energiaallikas. Kui inimene ei söö 1,2, 5 või 7 päeva, siis ei teki veel organismis suurt vitamiinide või mikroorganismide puudust. Kui ta joob piisavalt, siis lühikene paast – ja me ei räägi siin näiteks 21 või 28 päevast – ei too kaasa suuri muudatusi.
Paastu füsioloogia on väga täpselt kirjeldatud, mis päeval millised muudatused tekkivad ja mida nad kaasa toovad ning milline on risk ja milline on tulemus. Teades füsioloogiat, saame väga täpselt ka paastujale seletada, mis organismis toimub. Näiteks esimese 24 tunni jooksul põletatakse organismis ära suhkur. Ja mingi hetk, kui suhkur langeb, tekib väsimus, nõrkus, pea hakkab valutama. Neid sümptomeid inimesed kardavadki. Aga tegelikult on meie organismil varuks palju rohkem suhkrut, näiteks glükogeen maksas. Paastu ajal hakkab organism oma varusid kasutama. Nälga organismis nii ruttu ei teki.
Kui paastudes ei jää organism vähemalt alguses nälga, siis millest tekib see näljatunne? On see harjumus?
Harjumus kindlasti ka. Aga vaadake kasvõi mis juhtub šokolaadi või kartulikrõpsudega – võtad alguses ühe, siis teise ja ei saagi aru, kui karp või kott on tühi. Tegelikult on söömisest tekkiv mõnutunne see, mis meid oma kütkes hoiab ja sõltuvust tekitab.
Kolmandaks on igal organismil oma biorütm, mida saab reguleerida režiimiga. Huvitav on see, et inimestel, kel on konkreetne päevarütm, on palju lihtsam paastuda kui neil, kes söömise asemel näksivad. See on seotud närvisüsteemiga – sageli me ei söö mitte sellepärast, et kõht on tühi, vaid selleks, et end rahustada. Siin taga on jällegi sügavad füsioloogilised printsiibid. Inimesed ütlevad, et meie juures on lihtne paastuda, samas kui kodus on see pea võimatu.
Kaua oleks siis mõistlik paastuda?
Need, kel on väga väike kehakaal või kes söövad vähe (näiteks Tiibeti mungad), ei saagi kaua paastuda – nende organismil pole lihtsalt niipalju varusid. Olen mitmete kõrgete budistlikke usutegelastega kokku puutunud ja nad kõik paastuvad, aga nad ei tee seda pikalt.
Näljutamine ei ole õige väljend paastumisele, sest meil on palju varusid. Näiteks mitmed vesilahustuvad vitamiinid ei lõpe organismis otsa enne 1-4 nädalat paastumist.
Paastu ajal peab piisavalt jooma ja liikuma. Vastunäidustus on küll, näiteks 1.tüübi diabeet ehk seisund, kus organism ei suuda ise insuliini toota. Vastunäidustused on ka siis, kui organismi enda varud on läbi, kui on tõsised neeru-ja/või maksaprobleemid.
Sakslased ütlevad, et näiteks need, kes on saanud vähi tõttu keemia- või kiiritusravi, nende organism on kurnatud ja immuunsust tuleb tõstma hakata. Mitte kohe peale ravi lõppemist, aga siis kui organism on juba natuke taastunud, võiks alustada mürkide elimineerimise, paastumisega. 75% meie immuunsüsteemist sõltub soolestikust, soolestik on väga hästi varustatud lümfisõlmedega ja lümfoidrakud kaitsevad meie organismi.
Kas inimesed võiksid ise paastuda ning kui jah, siis millal on parim aeg?
Traditsiooniliselt on isegi kirikukalendris kirjas mõned sellised päevad, näiteks on paastumiseks hea kaduneljapäev. Kui eelnevalt paastutud ei ole, võiks teha mitte päris näljapäevi, vaid koormusvabasid päevi.
Mahlapaastu ma ei soovita teha, sest see ärritab magu ja kui juua poemahla, siis on seal ka palju suhkrut. Õunad või toorsalat ei sobi koormusvabaks päevaks sugugi mitte kõigile, näiteks krooniliste soolehaiguste puhul on hoopis parem süüa keedetud/hautatud toite. Aga ka tervel inimesel võib suurest kogusest õuntest kõht punni minna.
Vesi on kõige parem, see ei tee midagi. Isegi teed võivad magu ärritada.
Ise paastu tehes võiks olla viimane söögikord õhtul, järgmisel päeval tasuks juua ainult vett ja õhtul võib süüa midagi kergemat, mõnda kerget suppi näiteks. Võibki teha näiteks ainult köögiviljasupipäevi.
Kui pole kogemust ega ettevalmistust, võib juhtuda, et pea hakkab valutama või tekivad muud ebamugavad tunded. Paastumine ei ole lihtne, loodusravikeskuses Loodus-Spa õpetame inimestele, kuidas kodus toituda, kuidas teha koormusvabu päevi. Kõik on väga individuaalne, ei aita ainult sellest, et kohapeal mingis spaas või arsti juures öeldakse “Sööge värsket!”. Tuleb rohkem ja täpsemalt seletada.
Need, kes on paastu vastased, ütlevad, et paastumise käigus võivad osad head bakterid meie organismis hävineda ja ei pruugi enam kunagi taastuda. Kas see on nii?
Sellele vastamiseks peab teadma organismi füsioloogiat. Bakterid ei hävine paastumise käigus, bakterid võivad hävineda kui teeme liiga pikalt ja palju klistiiri ning sooltepuhastust. Kui inimesel on kõhukinnisus või -lahtisus või mao ülehappelisus, näiteks helicobakter pylori, siis on tema enda mikrofloora alla surutud ja ei tööta nii nagu peab. Kui keha mikrofloora on alla surutud, siis tekib candida – kandidoos levib rohkem ja rohkem. Selleks, et kandidoos kontrolli alla saada, tuleb sooled mehhaaniliselt ära puhastada ja anda elavaid baktereid. Selleks kasutame erinevaid probiootikume, mis on kohe lahuselisel kujul olemas, seega jäävad nad ka happelises keskkonnas ellu. Me jälgime ka alati oma klientide puhul, et paastust väljatulemine kulgeks probleemideta.
Kas on ka olnud juhtumeid, et peale paastumist ei hakka siiski seedesüsteem normaalselt tööle?
Ei, sellist juhtumit pole olnud. Kui inimene teeb alati kõik nii, nagu me ütleme, kasutab probiootikume, hakkab kõik toimima.
Kas probiootikumidega võib endale ka liiga teha? Neid müüakse paljudes kohtades ka käsimüügis.
Tavaliselt mitte, nad on ikkagi piisavalt nõrgad. Kui tahad normaalselt ravida või ennetada, tuleb vaadata, et vähemalt 10-20 bakteritüve oleksid seal olemas, kontsentratsioon peab olema 10 astmes 9.
Miks paastu üldse tehakse? Mulle on jäänud mulje, et paljud soovivad seda teha kaalu langetamiseks.
Tegelikult on kaalu langetamine lihtsalt boonus ja see on kõige harvemini paastu alustamise põhjuseks. Kõige tähtsam paastumise mõte on taastada tasakaal.
Vähirakk näiteks tekib organismis siis kui tasakaal ensüümide ja fermentide vahel on paigast ära. Paast peab toimuma regulaarselt, see ei tohi olla üks moment elus. Inimese psühholoogia peab muutuma – ta peab hakkama tegema koormusvabasid päevi, ta peab muutma elustiili, hakkama teistmoodi toituma jne.
Siin on näide ühest patsiendist, kel oli krooniline sooleprobleem, koliit: Paastu ajal haigus taandus, seisund oli peaaegu ideaalne, valu ega gaase polnud. Nüüd peamegi mõtlema, kuidas normaalsele toitumisele tagasi minna nii, et sümptomid uuesti ei tekiks.
Seda patsienti on palju uuritud, sest tal olid sageli kõhugaasid, kõhulahtisus, verine väljaheide. Midagi ei leitud. Meie aga jõudsime selleni, et tal on nisugluteeni talumatus. See pole veel tsöliaakia, mis on geneetiline haigus. Aga gluteenivalguga on sel patsiendil sellegipoolest probleeme.
Testist tuli ka välja, et ka pärm ja suhkur talle ei sobi: pärm soodustab käärimist, suhkur lisab sellele protsessile jõudu juurde ning selle tulemusena tekib sooltes alkohol, tekib mürgistus. Gluteenitalumatuse puhul tekib soolestikus probleem, mille puhul on soolestik kaetud limakihiga ja vaatamata sellele, et patsient talub teisi toiduaineid hästi, ei lase see lima teistel vajalikel aintel imenduda. Nii võibki tekkida raua ja mikroelementide puudus.
Seega igapäevased toiduained – sai, pastatooted ja ka leib, mis enamasti koosnevad suures osas nisust, võivadki paljudele olla sobimatud.
Kas me saaksime inimeste terviseprobleeme vältida kui inimesed loobuksid nisust ja suhkrust?
Laste puhul on sageli näha, et kui nad söövad palju magusat, tekib neil nahalööve. Täiskasvanuil seda ei ole, aga suhkur soodustab käärimisprotsessi. Kõige rohkem gluteeni on nisus, speltas, rukkis. Vähem on odras ja kaeras. Kui inimestel on gluteenitalumatus, tuleb alguses loobuda kõikidest teraviljadest, mis sisaldavad gluteeni. Siis samm-sammult lubame hakata sööma neid teravilju, mis sisaldavad vähem gluteeni, näiteks kaer.
Mingi aja pärast saame lubada teisi toiduaineid. Vahel on dieediks vaja 6 kuud, vahel 1 aasta. Siis alles näeme, kas on võimalik vähehaaval nisutooteid lubada või peavadki mõned inimesed jääma nisuvabale dieedile. Meie teraviljakvaliteet on ka päris halb, mistõttu Lõuna-Euroopas niipalju gluteenitalumatuse probleeme pole.
Kuidas te suhtute taimetoitlusesse?
Nii ja naa, eks see oleneb milline taimetoitlane olla, mõned söövad kala, mõned muna, mõned ainult taimset toitu.
Minu poeg ei tahtnud liha juba lapsena, nüüdki sööb valget kala või kana ainult haruharva. Kui ta sai 16, siis ütleski, et nüüd võin ise otsustada, ärge andke mulle enam liha, mulle ei maitse. Mina söön liha aina vähem, minu organism ei vaja seda. Viinereid ma ei söö üldse, aga noh, seal polegi liha. Vorste ma ka ei taha. Vahel harva kui söön liha paar päeva järjest, siis kohe tunnen, et mu organism ei taha seda. Liha on ju valk ja valgu käärimisprotsessid koormavad näiteks neerusid. Ma arvan, et ei tuleks propageerida totaalset lihast loobumist, küll aga liha vähendamist toidukordades.
Kui oluline on söömise ajal tegeleda ainult söömisega? Me oleme ju harjunud, et söögi ajal loeme uudiseid, vaatame telekat, töötame arvutis, sageli isegi teeme nn ärilõunaid?
Söök on informatsioon. Kui teed kolme-nelja asja korraga, siis tegelikult ei fikseeri sa ühtegi asja korralikult. Sama on ka söögiga: selleks, et organism saaks toidust vajaliku informatsiooni, tuleb teha ühte asja korraga.
Tegime kunagi tudengitega ühe uuringu ülikoolis, tervise instituudis. Küsisime inimestelt, et mida nad sõid täna, eile, üleeile. Tänast nad veel mäletasid, eilset oli keeruline meenutada, üleeilset ei mäletanud üldse. Sageli inimesed suudavad meenutada, et sõid näiteks võileiva. Aga kui küsida, et mis võileib see oli – kas seal peal oli juust või sink? – seda tihtipeale enam ei mäletata. Ka ei mäletata, kuidas see maitses. Ütlevad, et sõid piruka. Uurid, et mis pirukas oli – ei mäleta. Mis maitse oli, mis moos oli? Ei mäleta. Kui ma söömise ajal tegeleksin ainult söömisega, mäletaksin ma 50% ka rohkem.
Väga paljud arstid elavad ebatervislikke eluviise. Olen ise näinud südamekirurge, kes peale seda kui on lappinud veresooni, mis on kahjustada saanud ebatervislike eluviiside ja suitsetamise tõttu, lähevad ja teevad mitu suitsu järjest. Miks on see nii?
Raske küsimus. Vastus on võib-olla selles, et arst on ju ka inimene. Ja igal inimesel on oma nõrgad kohad. Arst on nagu tavainimenegi – saab aru, et suitsetamine on kahjulik, aga loobuda ei suuda. Amet ja käitumine peaks kohustama, aga alati see nii ei ole.
Näiteks paastuarstid ei tohiks kindlasti suitsetada, sest paastu ajal inimene tunnetab eriti selgelt neid lõhnu. Oma paastukeskuses ei tee me isegi kohvi, et inimeste lõhnameeli mitte ärritada ja selle eest ollakse tänulikud. Ma ka ei kujuta ette, et ma õpetaksin paastumist, kui ma ise seda regulaarselt ei teeks.
Kuidas inimesed peaksid oma tervise eest hoolt kandma, kuidas toituma?
Iga inimene on individuaalne, tal on tugevamad ja nõrgemad kohad, oma iseärasused. Ja selleks, et oma nõrkadele kohtadele abi saada ja neid tugevamaks muuta, tuleb uurida, lugeda, spetsialistidega nõu pidada.
Toitumise kohta võiksin ütelda, et ei ole ainult nii, et inimene ise teab, mis on talle kõige parem. Ta võibki näiteks tunda, et minu organism vajab suitsu ja alkoholi ja liiga palju suhkrut. Seega on vaja, et keegi vaataks kõrvalt kas ja kuidas saab aidata. Ka ennast võib kõrvalt vaadata, teise pilguga, kuid alati pole see kõige kergem.
Dr. Trofimovat intervjueeris Alkeemia.ee peatoimetaja Kaia-Kaire Hunt
