Mälestused pole paika pandud. Iga neuroteadlane võib sulle seda öelda. Mida rohkem sa midagi meenutad, eriti veel siis, kui sel on tugev emotsionaalne laeng, seda enam tugevdad neuronitevahelisi sidemeid.
Mida rohkem sa sellest mõtled, seda enam sa seda tunnetad, seda tugevam mälestus on. Huvitav on aga just see, et meeldetuletamine pole ainus asi, mis mälestust tugevdab; teinegi tegur vormib ja isegi muudab seda – nimelt meeleseisund, milles sa oled, kui midagi meenutad. Sel on elu muutev tähendus.
Võtame mõne suvalise kogemuse, näiteks suhte, mis sai lõpu juba aastate eest. Tuleta seda teadlikult meelde siis, kui sa tunned end õnnetuna. Ja sa näed, et sa keskendud negatiivsetele asjadele ning need võtavad mälestustes üha suurema rolli.
Tuleta sama kogemust meelde siis, kui sa oled õnnelik. Kas paned tähele, mis on teisiti?
Kogemus, mis on su meeles salvestunud, on sama. Ent filter on teine. Filter nihutab fookust, see muudab tasahilju ka mälestust ennast. Ja mis veel tähtsam, see muudab ka tunnet, mida mälestus sinus tekitab, ja jõudu, mis sel sinu üle on.
Sellele on olemas lahendus, ja väga võimas lahendus.
Kui mõni valulik mälestus esile kerkib, siis ära ürita sellega võidelda või seda eemale lükata – sest see on nagu vesiliiv. Mida rohkem sa rabeled, seda valusam on. Mine hoopis armastuse juurde. Armasta iseennast. Tunneta seda. Kui pead seda teesklema, pole sellestki midagi. Ajapikku muutub see tõeliseks. Tunneta, kuidas sa end armastad, kui mälestus su meeles keerleb. Ja sa märkad, et armastus vähendab mälestuse jõudu.
Ja mis veel tähtsam, see muudab mälestuse seoseid. Tee seda üha uuesti ja uuesti. Armasta. Muuda seoseid. Armasta. Muuda seoseid. See kõik on su meeles. Sa võid sellega teha, mida ise tahad.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud Kamal Ravikanti raamatust „Armasta end, nagu su elu sõltuks sellest“.
