Kusagil meie elus on olnud sellised punktid, mil ellujäämise nimel oleme loonud mustrid. Mustrid, mida me soovime muuta oma elu muutmiseks. Keeruline on üles leida algjooniseid, mille alusel meie alateadvus vanad mustrid ikka ja jälle meie ellu joonistab. Me soovime muutust, kuid leiame end uuesti ja uuesti mustreid kordamast. Kuidas siis muuta ja muutuda?
Tuleb leida õige hetk mälualbumist. Julgeda seda vaadelda. Suuta kogetud valu tunda ja tunnetada. Anda oma hirmule nimi. Olnut mõistes ja armastust usaldades hirm vabaks anda. Lasta tal minna, et hirmu suremise tuhast saaks fööniksina usaldus sündida.
Seega on muutumise muster teada. Ei tohiks ju keeruline olla. Miks siis seda, justkui nii lihtsat tegevust, reaalses elus nii raske teostada on?
Kui auto on katki, viime ta remonditöökotta, kus parandamiseks on kindlad ja üheselt õpitavad süsteemid. Vajadusel vahetatakse varuosad ja me saame tagasi sõidukorras oleva masina. Kui auto on liiga vana, anname ta vanarauda ja ostame endale uue.
Kui inimene tunneb end katki olevat ja vajab muutust, otsib ta abi. Kunagi varem ei ole olemas olnud nii palju erinevaid süsteeme, õpetajaid, teadmamehi, nähtusi, transformatsioone jne jne, mis on ülesehitatud, välja mõeldud, kogemustel põhinevad, avastatud ja taasavastatud jne jne viisidel inimeste “parandamiseks”. Valime sobiva välja, maksame raha ja laseme end muuta. Kas nii?
Me läheme teraapiasse soovi ja teadmisega – praegu on mul selline muster ja ma soovin selle kustutada. Õpetajad, tehnikad, süsteemid aitavad luua muutuse, tehes hüppe ajas edasi. Hops ja olemegi mustri muutnud. See on energiate ja tehnikatega võimalik. “Vau, me oleme korda tehtud. Kõik eelnev on seljataha jäetud, me oleme muutunud ja me oleme oma elu muutnud”. See kõik on tõsi, kuid ikka on üks või mitu “aga”. “Agad”, mida me arvesse ei osanud võtta.
Võib tunduda, et nüüd, mil hüpe on sooritatud, on muster kustutatud. Aga ta on alles. Alles meie kehamälus, kõnemälus, ümbritsevate mälus. Need on punktid, mis hakkavad alateadlikult mustrit taastama. Tuues meie ellu väljakutseid, proove, kuidas me muutununa toime tuleme. Me võime avastada, et ei tulegi. Reageerime veel valulikumalt ja sügavamalt. Piltlikult väljendades kõndisime pilvedel ja korraga oleme matsuga maa peal tagasi. Meid tabab kriis, me kukume auku.
Tunneme viha õpetaja, süsteemi, tehnika ja iseenda vastu – lubati abi, aga siin me nüüd oleme. Otsime uue ja vajadusel järgmise(d), nõudmisega “tehke mind korda”. Andes kogu vastutuse muutuse eest neile, kellele maksame. Me oleme saanud nimega diagnoosi ja vehime sellega ringi. Tuues seda ikka ja jälle ettekäändeks, miks raskused just meid tabavad ning meil oma elu nii võimatu muuta on. Me oleme leidnud hirmule nime ja leppides sellega usume, et nimetatult tunneme ja teame teda. Tegelikult näeme ainult jäämäe tippu. Tema suurus ja sügavus on teadmata. Kuidas siis saavutada alaline mustri muutus?
Mis toimus tegelikult hüppe ajal? Meie teadvusele näidati, kuhu on võimalik jõuda. Meie koormat kergendati ja anti impulss liikvele minekuks. Minekuks teekonnale, mille käigus reaalses maailmas, ise reaalselt liikudes soovitud punktini jõuda. Vaid nii saab muutus tõeliseks.
Oluline “aga” on teadmine, et hüpates vahele jäänud õppetükid tuleb ära õppida ja sammud läbi astuda. Kellel kui kaua on individuaalne. Kas sekundid, päevad või aastad. Kuigi vahel on valus, väsitav, raske ja lootusetu, on oluline edasi liikuda, märgata, küsida ja otsida. Eesmärk on ju olemas, me nägime ja tundsime muutuse võimalikkust.
Inimese hingele ei ole varuosi. Me ei saa suhtuda iseendasse kui autosse, et läheme ühest uksest sisse ja astume teisest remondituna välja. Inimene peab muutust soovima, kasutades erinevaid võimalusi, mille keskmesse jääb ikka tema enda osalus – töö iseendaga. Mitte üks õpetaja ega tehnika ei saa meis luua püsivat muutust, kui meis ei ole alust, millele seda rajada, ega valmidust seda iseenda poolt üles ehitada.
Me ise harutame üles vana mustri ja kustutame algjoonise. Seda tehes muutume ja muudame oma elu. Me avastame ja loome uut iseennast, iseendast uut mustrit joonistama hakkates.
Autor: Marianne Umborg
