Need sõnad, mida inimesed pärast lahkuminekut endale ütlevad või milliseid sõnu nad kuulevad, on väga mõjusad ja kannavad sõnumit.
Inimesed teavad, et sõnad muinasjuttudes pole tõsi. Kui kuuleme fraasi “… siis elavad nad õnnelikult tänase päevani”, teame kõik, et tegelikult ei ole olemas lõpmatut õnne. Võibolla on olemas “tegeliku tänase päevani”, “loodetavasti tänase päevani” või isegi “meie-jaoks-ideaalse päevani”.
Kas poleks suurepärane, kui pärast suhte lõppemist võiks lihtsalt kätt suruda ja öelda: “Aitäh, oli vahva,” ja minna siis oma teed? Või hoopis: “Tänan, õppisin sellest suhtest palju,” või “Milline vägev seiklus see oli! Ela hästi.”
Selle asemel olete suurema osa ajast sügavas leinas ja tunnete, justkui oleks teie pea kohal tume pilv. Kas on teisi võimalusi, mida mõelda või tajuda? Lein on tõeline, aga kas tume pilv peab ikka pea kohal olema? Kas selle asemel ei võiks olla armastuse loojangukuma? Kas suudaksite ümbritseda end tänutundega armastuse vastu? Kas suudaksite peatuda ja mõelda: Oo, milline huvitav aeg see minu elus oli. Kas polnud hämmastav peatükk? Kas võiksite tunda uudishimu selle vastu, mis ootab ees? Kas peab ilmtingimata jääma tumeda pilve alla tormi ootama? Nagu enamik inimesi näete küllap teiegi armastust kui mäge, mille jalamile alla orgu ei jagu suhteid. Kas üksiolemise aegadel pole väärtust? Loodetavasti lubate endale pärast suhte lõppu kurbust, kuid teadke, et pidev negatiivne mõtlemine vaid süvendab kannatust.
Rääkige inimestega, eriti eakamate inimestega. Kuulake, milline hämmastav elu on neil olnud nii suhtes kui üksi olles. Rääkimisel, mediteerimisel, palvetamisel ja sisenduste lausumisel on teadvuse kõigile tasanditele uskumatult tervendav mõju. Tervendavalt mõjub ka vaikus. Mõned inimesed räägivad teile isegi seda, et pärast suhete lõppemist sai nende elu tähendusrikka mõõtme, see oli aeg taasloomiseks, muutumiseks ja arenemiseks.
Siin peatükis jutustame hulgaliselt lugusid, milles inimesed on lahkumineku käigus hakanud taipama väga olulisi asju. Kui suudate, siis püüdke avada oma meel, et näha, kuidas suhte lõppu on võimalik teistmoodi, koguni positiivselt tajuda.
See, mis paljusid piinab, on hirm. Üks suhte lõppemisega seotud hirmude allhoovusi ongi hirm mahajäetuse ees. Näiteks mõtlete: Ta oleks pidanud minuga jääma. Kuidas te saate selles kindel olla? Võibolla see pole lihtsalt tõsi, kuid asja võib näha ka teise nurga alt. Võibolla oleksite pidanud olema selle inimesega armusuhtes 23. eluaastast 25. eluaastani ja pärast seda kellegi teisega 30. eluaastast kuni 51. eluaastani. Inimesed tulevad ja lähevad, kuid armastus võib jääda.
Jällegi, teile tundub, et palume teil oma mõtlemist muuta ja eks me seda teemegi. Aga teie mõtlemist võib piirata uskumus, et kaotuse korral on võimalik ainult ühtmoodi mõelda – tavaliselt negatiivselt. Lõpptulemusena soovite te ju oma mõtlemist avardada, et hakata nägema rohkem võimalusi ja piiranguteta viise elusündmuste tajumiseks. Suhted pakuvad meile uusi võimalusi mõista, kes me oleme, mida me kardame, kust tuleb meie jõud ja milline tähendus on tõelisel armastusel.
Mõttetera, et suhted on õppimisvõimalused, võib näida ebaloomulik, sest me teame, et suhted võivad olla masendavad, keerulised ja isegi südantmurdvad. Ja ometi võivad suhted pakkuda nii palju enamat. Suhted annavad meile parima võimaluse leida tõelist armastust ja tõelist tervenemist.
Kui tunnete pärast lahkuminekut kaotusvalu, võite ekslikult tunnetada, et teie terviklikkus on haihtunud. Kui arvate, et teie terviklikkuse loob keegi teine, siis usute, et teist endast ei piisa – te pole täielik, te ei suuda leida omaenda armastust ega suuda luua õnne ei isiklikku ega tööellu. Selle asemel et püüda leida õiget inimest, keda armastada, püüdke teha nii, et te ise oleksite armastusväärsem. Selle asemel, et pidevalt paluda oma partneril end rohkem armastada, muutuge ise selliselt, et teid on võimalik rohkem armastada. Aga kui te olete igati väärtuslik, kuid teie partner lahkub ikkagi, siis polnud ta teie jaoks õige.
Armastuse leidmiseks peaksite endalt küsima, kas annate omalt poolt nii palju armastust, kui palju ootate teistelt, või kas ootate teistelt armastust rohkem, kui teie neid või ennast armastate.
Üks vana ütlemine kõlab väga õigesti: “Kui sinu paat vee peal ei püsi, ei taha keegi sinuga ulgumerele seilama tulla.”
Teistmoodi pilk suhetele
Enne kui hakkame uurima suhetega seonduvat kaotusvalu, tuleb meil vaadelda seda, kuidas inimesed suhtes olles mõtlevad. See, mil viisil mõtlete suhtes olles, määrab ära, kuidas te
pärast suhet leinate. Näiteks kui tundsite suhtes olles tühjust, kajastab ka teie lein tühjust. Kui olite suhte ajal vihane, jätkub viha ka suhtejärgsesse leina. Tegelikult ei soovi me suhtejärgsest leinast rääkides tutvustada teile pelgalt avaramat mõtteviisi. Soovime veel sedagi, et näeksite, kuidas avaram mõtteviis suhte ajal toimib.
Joanna ja tema identne kaksikõde Grace sündisid mõneminutilise vahega, kuid juhuse tahtel sündis Joanna kaks minutit enne aastavahetust ning Grace paar minutit pärast uue aasta saabumist. Kuigi üks õde oli teisest vaid mõned minutid vanem, kuulutasid nad uhkelt oma erinevaid sünnipäevi.
Ja need identsed kaksikud olid väga erinevad sellegi poolest, kuidas nad suhetega hakkama said.
Grace käis ühe arvutispetsialistiga, kes arendas tarkvara, mis jälgib retseptiravimite vastastikuseid mõjusid. Noormeest peeti kangelaseks, sest tema töö päästis elusid. Grace nautis tema seltsi ja armastas nende suhet, nii et kui noormees ühel päeval teatas, et on kohanud kedagi teist, oli
Grace väga õnnetu. Ta ütles: “Arvatavasti polnud see suhe määratud õnnestuma. Lõppkokkuvõttes polnud see minu jaoks õige suhe.” Tal oli ainulaadne viis näha asju sellisena, nagu need on. “Arvatavasti pidigi see suhe kestma vaid aasta,” märkis ta.
Tema kaksikõde küsis: “Kas sa ei arvanud, et tema ongi see õige?” Grace vastas: “Tead, kui ta oleks olnud see õige, siis oleksime siiani koos. Tõsiasi, et suhe on läbi, tähendab seda, et see
pidigi kestma vaid aasta, mitte terve elu.”
Joanna kannatas, kuid tema valu ei piirdunud õe suhte lagunemise nägemisega. Seda valu vormis selgelt tema enda armuelu kogemus, millel oli olnud vaid kaks staadiumi: ta kas oli suhtes või siis kahetses möödunud suhet. Tol hetkel oli Joannal suhe nägusa spordireporteri Philiga. Mitmel põhju-
sel moodustasid nad suurepärase paari, kuid Joanna kahetses ikka veel eelmist suhet Maxiga.
Kui ma poleks Maxiga neid vigu teinud, mõtles ta sageli, oleksime võibolla ikka veel koos.
Kui Joanna oma hetkesuhtele mõtles, kartis ta hirmsal kombel, et kordab Philiga samu vigu.
Grace ütles talle lihtsalt: “Sul tuleb eelmine ja sellele eelnenud suhted lihtsalt peast välja visata. Sa said juba vajaliku õppetunni. Ole lihtsalt oma suhtes. Ole Philiga.”
Kerge öelda, raske teha – vähemalt Joanna jaoks. “Aga kui ma olen liiga vaikne või liiga pealetükkiv?” “Aga kui, aga kui … aga kui meie vanaemal oleksid olnud rattad all?” vastas Grace. “Kas oleksime siis autod?”
Õed vaatasid suhetele, suhete kaotustele ja uute alustamisele väga erineva pilguga. Nad kogesid ka eripäraseid õppetunde, sest kaksikud ei pea ju käima teineteise jälgedes. Meil igaühel on õppetundide saamiseks oma isiklikud “lennuplaanid”. Sageli üritame oma sisemisi protsesse kavandada või diagnoosida ja õppetunde muuta, kuid elu annab meile asjatundlikult seda, mida teatud hetkel vajame. See ei tähenda, et me ei elaks oma elu ega kogeks vigade tegemist. Me ei taha ennast elumängust välja võtta ja mängu kõrvalt jälgida. Mingil hetkel saab enesevaatlusest eneseõigustus ning me peame liikuma edasi, et muutuda.
Me ei suuda teisi inimesi kontrollida, me ei saa oma minevikku muuta, kuid meil on täielik kontroll omaenda sisekõne üle. Kui Joanna mõistab, et negatiivsed mõtted segavad tema suhteid, vaid siis ja ainult siis hakkab ta endale teadvustama, et oma mõtetega võib ta luua endale teistsuguse reaalsuse.
Hinnake sellist mõtet: Ma tean, et kordan sama viga uuesti.Me saame selle mõtte ära muuta. Ja mitte ainult, saame kasutada muudetud mõtet teejuhina tervenemise poole. Uuenenud
mõttest võib saada meditatsioon järgmise mantraga: Olen tervenenud oma tehtud vigadest.
Viimases suhtes suutis Joanna oma vigadest üle saada. Mõnikord mõtlevad inimesed: Tore, olen tervenenud. Nüüd muutub kõik ideaalseks. Tegelikult on aga nii, et maailm liigub kogu aeg tervenemise suunas. Niisiis, Joanna teekond ei pruugi olla kogu aeg sujuv. Kuid aja jooksul jõuab ta jälle uude tervenemisfaasi. Kui te endas mõnd külge tervendate, ei ütle universum: “Anname talle kuus kuud aega rahulikult sõuda.” Universum ütleb: “Mis on järgmine asi, mida peaks Joanna tervendama, et oma õnne suunas liikuda?” Paljud vaimsed teerajad sisaldavad ideed, et tervenemise käigus kerkib esile kõik, mis pole armastus. Joanna juhtumi puhul väljendus see nii, et naine võttis vaatluse alla iseloomujoone, mis ei tulnud talle enam kasuks. Ta hakkas Phili puhul küsima endalt “diagnostilisi” küsimusi:
Kas tema jääb elu lõpuni minu jaoks õigeks ja ainsaks? Kas temast saaks hea isa? Kas seks jääb alati heaks? Kas ta meeldib mu sõpradele? Kas mu perekond kiidab ta heaks? Need küsimused võivad näida teile igati mõistlikena ja nii see ongi. Ent mitte sada korda päevas küsituna. Paljud inimesed ei teadvusta endale, et neil on päeva jooksul 70 000 mõtet, kusjuures šokeeriv uudis on see, et enamik mõtetest kordub. ‘
Joanna arusaam elust või suhtest ei peegelda tegelikku elu ega suhet. Inimene ei saa olla kohal hetkes – tõeliselt aus ja avatud–, kui ta end pideva analüüsiga rakkes hoiab.
Mingem tagasi ja vaadakem hoolega veel kord Joanna mõtteid suhte kohta. Need mõtted mõjutavad nii hetkel käimasoleva suhte kvaliteeti kui kaotusvalu suhte lõppemise korral.
Kõigepealt küsis Joanna: “Kas tema jääb elu lõpuni minujaoks õigeks ja ainsaks?” Aus vastus sellele on, et mees on tema armsam täna. Ei ole vaja küsida selle kohta, mis ei hõlma praegust hetke. Õnn ei oota avastamist tulevikus. Asjaolu, et Phil on siin täna, tähendab, et ta on täna Joanna jaoks see õige. Kas hakkate juba nägema, et nii on võimalik elada hetkes ja reaalsuses? “Täna on ta minu jaoks õige” on tõsi. “Ta jääb elu lõpuni minu jaoks õigeks ja ainsaks” ei pruugi olla tõsi.
Lihtsalt võimatu on teada, kas olete ühe ja sama inimesega elu lõpuni. Kui suhe lõpeb, tunnete kaotusvalu, kuid valu on hoopis hullem juhul, kui usute, et teie partner oligi “see õige” ja nüüd olete kaotanud oma “igavese” sõbra. Ärge unustage endale sisendada: Ta on täna minu jaoks õige ja ainus.
Vaatleme nüüd Joanna teist küsimust: „Kas temast saaks hea isa?” Kui meie mõtlemine on suunatud teisele inimesele, mitte meile endile, ei õnnestu meil õnne leida. Joanna küsimus ei peaks olema mitte selle kohta, kas Philist saaks hea isa, vaid pigem, kas temast endast saaks ühel kenal päeval hea ema. Olgem siinkohal realistid. On siis üldse võimalik teada, kas inimesest saab kunagi hea lapsevanem või mitte? Paljudel meist on olnud õde või vend või sõber, keda oleme pidanud väga heaks potentsiaalseks lapsevanemaks, kuid kes ei ole selles rollis siiski nii hästi hakkama saanud. Samal ajal aga on meid üllatanud need, kellest poleks sugugi uskunud saavat head lapsevanemat, ent nemad osutusid suurepärasteks.
Lõpuks saab Joanna kontrollida vaid enda vanemlikke oskusi, kui see päev kätte peaks jõudma. Tema jaoks oleks hoopis positiivsem sisendus: Kavatsen teha kõvasti tööd, et minust saaks võimalikult hea ema.
Kolmandaks küsis Joanna: “Kas seks jääb alati heaks?” Lõppkokkuvõttes eksisteerib seks ainult ühes kohas: teie kõrvade vahel. Kui erutatud te kunagi tulevikus olete, pole üldse tähtis. Keskenduma peaks vaid sellele, kui palju iseendast te seksuaalsetele kogemustele annate. Juba täna õhtul saab Joanna viia magamistuppa kogu oma kire, loovuse, erutuse ja seiklusjanu. Positiivne sisendus kõlaks: Täna õhtul pühendan end täielikult seksile.
“Kas ta meeldib mu sõpradele?” oli Joanna järgmine küsimus. Sõbrad võivad peegeldada neid mõtteid, mida te endast välja lasete õhkuda. Kui teist kiirgab küsimus, mis sisaldab kõhklust, kõhklevad ka teie sõbrad. Teisalt, kui teist õhkub õnnelikke mõtteid, meeldib teie jaoks tähtis inimene automaatselt teie sõpradelegi, sest nad näevad teid õnnelikuna.
Positiivne sisendus on: Mu sõpradele meeldib see, et olen tema kõrval õnnelik. Ja lõpuks vaagis Joanna, kas perekond kiidab tema partneri heaks. Võibolla kiidab, võibolla mitte. Enamasti tajuvad pereliikmed teie emotsioone. Kui nad ei peaks teie partnerit heaks kiitma, siis tuletage endale meelde, et see on teie elu, teie suhe. Ainult ühel inimesel on vaja see suhe tõeliselt heaks kiita. Teil endal. Positiivne sisendus kõlab: Kiidan oma suhte heaks.
Kõik meie mõtted on väärtuslikud. Suhtes olemise ajal võite mõelda ühtmoodi, kuid kaotusvalus pärast lahkuminekut hoopis teisiti. Kui teie mõtlemine on suhte ajal negatiivne ja moondunud, on ka lein negatiivne ja moondunud.
Seda jätkuvust on äärmiselt oluline näha, sest kui usute, et suhe “läheb hapuks”, siis jätkuvad samalaadsed, suhet pidevalt läbinud mõtted ka leina ajal. Ja kui tekib uus suhe, siis ei teki teil ühtäkki maagilisel kombel uut ja selget mõtteviisi. Te olete edasi oma mõttemustrite ohver.
Kaotusvalu on aken, mis pakub teile võimaluse uurida lähemalt oma kõige ürgsemaid mõtteid, mis puudutavad suhteid. Kui te leinate suhteid korralikult, siis õnnestuvad ka suhted. Kui suhted aga ei õnnestu, on teil uus võimalus muuta seda, kuidas kaotusvalu korral mõelda ja kuidas järgmise suhtega hakkama saada.
Tsitaat pärineb Louise L. Hay, David Kessler’i raamatust “Murtud südame tervendamine. Kuidas leida rahu pärast lahkuminekut, lahutust või lähedase surma?”
